Indrek Rohtmets
Igal paigal on oma vaim. (Servius)
Atacama osutub suuremaks ja ületamatuks takistuseks kui kõige tormisem ookean. (Charles Darwin, „Loodusuurija reis ümber maailma purjekal „Beagle“)
Me ei tea, kas vanad egiptlased või Mesopotaamia rahvad üritasid hoida mõnda erilist looduspaika. Vene kultuuriloolane Lev Gumiljov ja paljud teised uurijad on aga põhjalikult kirjeldanud, kuidas üleolev ja hoolimatu suhtumine loodusesse, maastike ja eluslooduse mitmekesisusse meie kõrval on toonud loojangu paljudele suurtele minevikurahvastele ning loojangukumasse on kadunud ka nende kultuur koos jumalatega, keda nad olid endale loonud.
Targutades võib siiski ütelda, et kadunud aegade jumalatel oli loodusega ning maailmaga ikka ja jälle tihedam side kui neid loonud rahvastel. Liigitades ka Kuu, Päikese ja tähed looduse hulka, on neid juba aastatuhandeid jumalikustatud ja kummardatud. Hulk metsi ja mägesid on olnud paljudele rahvastele läbi aegade pühad. Küllap oli jumalate loojatel tihti ka oma suhe loodusega. Lõunapoolsetes maades, kus leidus kõrbeid, peeti kõrbet kohaks, kus käidi pattu kahetsemas ja kirgastust otsimas. Austuspjedestaalile olid tõstetud ka mitmed loomad, kes tänapäevalgi on legendide ja muinasjuttude kaudu erilises staatuses.
Siin on esimene lugu artiklisarjast „Noa laeva kiiluvees“, mis on pühendatud erilistele looduspaikadele, mida uusajal püütakse kaitsta ja hoida. Paljud neist on nagu Noa laevad meie uhke tsivilisatsiooni tulvavetes. Need on paigad, kus üritatakse alles hoida nii elusa kui ka eluta looduse mitmekesisust. Tõsi, Vana Testamendi Noa ei saanud oma laeva kaasa võtta metsi, mägesid ja muid maastikke, küll aga suudavad seda kaudselt teha nüüdsed rahvuspargid ja muud kaitsealad. See on ajendanud autorit kasutama oma artiklisarja motona väljendit Noa laeva kiiluvees. Loodetavasti ei hakata mind kahtlustama ülemäärases religioossuses, kuid paljudel maailma kaitsealadel tehakse piltlikult sama, mida piiblikangelane Noa oma laeva ehitamisega tegi.
Veelinnud kõrbes
San Pedro de Atacama on oaas ühe tähelepanuväärseima kõrbe serval. See tähelepanuväärne kõrb meie planeedil on Atacama. Atacama laiub Tšiili põhjaosas. Ja laiub väga pikal alal. See riik on surutud Andide kõrgmäeaheliku ja piki Vaikse ookeani rannikut kulgeva rannikuaheliku vahele. Tšiilis on vertikaalsuunas liikumiseks ruumi küllaga. Atacama pikkuseks on hinnatud 1600 kilomeetrit ja pindalaks üle 10 000 ruutkilomeetri. Atacama kõrbet on ikka ja jälle peetud maailma kõige kuivemaks paigaks. Väidetavalt leidub seal piirkondasid, kus pole juba 400 aastat tilkagi vihma langenud. Siinkohal pole mõtet hakata pead murdma teemal, kas Atacamas oli 17. sajandil korralik ilmateenistus, tuleb lihtsalt võtta teadmiseks.
Siiski, San Pedro de Atacamas kogesin ka ise, et vihma pole seal mõtet karta. Kohalikus söögimajas istudes ja kauni kitarrimuusika saatel uneledes pöörasin pilgu lae poole, aga lage polnudki, oli hoopis avar tähekirju lõunapoolkera taevas. Majal polnudki katust! Tõepoolest, milleks katus, kui vihma ei saja. Täherikast taevakangast imetledes saab seal üksiti selgeks, miks Euroopa lõunaobservatoorium on rajatud just Atacama kõrbe servale. Küllap on see paik parim tähevaatluskoht. Tegin minagi seal oma järjekordse abitu katse lõunataeva tähtkujusid ära tunda. Julgen väita, et leidsin üles vähemalt Maokandja.
Selle hiigelkõrbe kuivus tuleneb vihmatõketena talitlevatest mäeahelikest: Andid püüavad kinni Atlandi poolt tuleva niiske õhu ja rannikuahelik tõkestab Vaikselt ookeanilt saabuvat niiskust. Üle mägede pääseb vaid mõnevõrra ookeaniudu, mille pärast kutsutakse Atacamat vahel ka udukõrbeks.
Reserva Nacional los Flamencos ehk siis flamingode rahvuspark on üks mitmest Atacama kõrbe alale jäävast rahvuspargist. Flamingode kõrval hoitakse seal eraldi kaitsealadel ka vikunjasid, kes on täiesti metsikult elavad Lõuna-Ameerika kaamellased. Ka osa guanaakosid elab looduslikult, täielikult kodustatud on aga laamad ja enamjagu guanaakodest. Kaitstakse ka mäestikupampat (altiplano’t) ja vulkaanilisi nähtusi, mida leidub Andide veerel küllaga. Ma ei imestaks, kui keegi küsib, kuidas saavad olla sellises kuivas kohas flamingod, kelle toit ja elu sõltub ju teatavasti veest. See teebki flamingode rahvuspargi eriliseks, et need linnud seal üleüldse elavad. Lähis-Ida aladel ja Aafrikas on levinud kaks flamingoliiki, väikeflamingo ja heleflamingo ehk lihtsalt flamingo, Lõuna-Ameerikas on neid aga neli liiki, kellest kolm elab Tšiilis.
Flamingod on minu meelest kas siis kodule lähemal Euroopas ja Lähis-Idas või Aafrikas olnud alati maagiliselt kaunid. On kirjutatud, et nad on kummalised. Erakordselt kõrged jalad ja erakordselt pikk kael, kuid selles kummalisuses on kindlasti ka maagilist ilu. Juba Tšiilisse reisi kavandades teadsin, et seal leidub erilisi liike, kelle sulestikus võib näha hõõguvat punast ja kontrastset musta. Ega ma flamingode kaitseala poole sõites ei kujutanud ette, kuidas need linnud seal hakkama saavad, kuigi teadsin, et nad eelistavad kuivi avamaastikke.
Tee kulges läbi mitmesuguste küngastike ja liivaluidete, mille kohal hõljus kõrbehägu. Päike ei andnud halastust. Darwin oli ligemale kahesaja aasta eest oma reisipäevikus kirjutanud, et see on ülekohtune: siin, kus särab lõputu päike, ei kasva maapinnal midagi rohelist. Kusagil kaugel eemal võis näha Andide vulkaanikoonuseid. Üks isegi suitses kergelt. Ei kusagil olnud näha ainsatki rohututti, rääkimata mõnest puust või põõsast. Kõrbemaastikud on mulle omal viisil alati meeldinud, aga minna sinna vaatama suuri veelindusid, kes flamingod ju on … No teate!