Ken Kalling
Arstiteaduse ajaloos on juhtunud, et esialgu sümptomina käsitletud nähtus leiab lõpuks koha haiguste loetelus. Üks sellistest on kõrgvererõhktõbi, mille põhisümptomit pidasid paljud arstid veel eelmise sajandi keskpaigas kas hea- või pahaloomuliseks paratamatuseks. Hoopis kindlustusfirmad olid need, kes kõrge vererõhu näitajaid oma asjaajamises esimesena riskitegurina arvesse võtsid.
Põhjus ja tagajärg
Täiskasvanul peetakse normi piiriks süstoolset (südame kokkutõmbel tekkivat) vererõhku 140 mm Hg ja diastoolset (lõtvumisel tekkivat) 90 mm Hg. Kui need näitajad on pidevalt kõrgemad, saab rääkida hüpertooniatõvest. Selle sümptomeiks võivad olla peavalu ja -ringlus, ninaverejooksud ja väsimus, ent kuni pool tõbistest ei pruugi oma haigust tajuda.
Sekundaarse hüpertoonia puhul on teada põhjus (nt haigus), mis vererõhku tõstab. Enamik juhtudest (kuni 90%) on aga essentsiaalne hüpertoonia, mille sügavamad põhjused ei ole selged. Oskame kahtlustada häireid südame ja arterite (üks tõve rööpnimetus on „arteriaalne hüpertensioon“), aga ka neerude ja närvisüsteemi töös. Mõju avaldavad eluviis, hormoonid ja geenid.
Kõrgvererõhktõbi on paljude haiguste riskitegur, mille tüsistuste palett on lai: südame- ja neerupuudulikkus, isheemiatõbi, stenokardia, insult, silmapõhjade kahjustumine jm. Kõnealune haigus süveneb, seega tasub riskirühmadel (nt üle 65-aastased) ennast regulaarselt kontrollida. Meil kõigil tuleks elada tervislikult, vältida soola, suitsetamist ja alkoholi, hoida kehakaal ja stressitase kontrolli all ning palju liikuda.
Aitab aadrilaskmine
Eesti rahvameditsiini botaanilises andmebaasis Herba on vanim vererõhku mainiv märge pärit 1958. aastast. Talletatud on tõdemus: „Vanasti vererõhust ei teatud midagi“. Selle häda vastu on siiski loetletud hulk looduslikke vahendeid, mainitud on ka aadrilaskmist.
Kõrge vererõhu sümptomeid kirjeldati juba paar tuhat aastat eKr. Hiinas usuti „tugevat pulssi“ põhjustavat liigne soola tarbimine. Raviks oli aadrilaskmine, kaanid ja nõelravi. Egiptuses ennustati pulsi iseloomu alusel südame- ja ajuhaigusi. Antiik-Kreeka arstid soovitasid samuti kaane panna ja aadrit lasta. Antiiktraditsioon jätkus keskajal. Minevikus võidi verd eemaldada ka ennetava abinõuna. Muu hulgas seetõttu, et toonase arvamuse järgi ei põdenud naised mitut haigust. Praegu teame, et menopaus toob naistel kaasa vererõhu suurenemise riski.
Siinkohal tuleb meenutada, et kuni 1628. aastani ei tuntud vereringet, vaid veri arvati voolavat ühes suunas keha kaugematesse osadesse (veenid algamas maksast ja arterid südamest). Pulssi usuti põhjustavat aga veresoonte (mitte südame) kokkutõmbumine. Kuivõrd nii mõnegi tõve põhjuseks peeti vere liiga, oli igati loogiline ravi nimel aadrit lasta.
Hilisemal ajal tekkis ka nüüdisaegsemaid ravivõtteid, nagu riisidieet (et piirata toidus soola), palavikravi ning isegi kirurgiline närvisüsteemi kahjustamine. Praeguseks on need siiski minevikku jäänud.
Mõõtmisest saab rutiin
Pärast seda, kui oli saanud selgeks vereringe olemus, uuriti selle eri aspekte üha oskuslikumalt. 1733. aastal paigutas inglise teadushuviline vaimulik Stephen Hales peene toru (süstla) hobuse arterisse ja mõõtis arterist purskuva verejoa kõrguse. (Veel 1913. aastal on Peeter Hellat kirjeldanud „südame rõhumisejõudu“ järgmiselt: „Süda viskab iga kokkutõmbamise ajal ½ naela verd 10 jalga kõrgele“.) Stephen Hales oli ka see, kes tõi esile elastsuse kui arterite olulise omaduse vererõhu, aga ka pulsi mõistmisel.
Üle 400 aasta eest valmistati esimesed pulsi mõõtmise aparaadid (pulsilogon). Selle instrumendi pendli võnkesagedust sai muuta, et kohaldada see südametöö rütmiga. 1880. aastatel võeti pulssi uurides kasutusele praegu tuttav vererõhu mõõtmise moodus, kus õlavarrele asetatakse žgutt, mille pinget järk-järgult vähendatakse. Sel moel ei mõõdeta otseselt arteriaalse vere rõhku, vaid survet, mida on vaja avaldada õlavarre kokkusurumiseks, et tasakaalustada läbi õlavarre voolava vere survet. 1896. aastal hakkas itaalia arst Scipione Riva-Rocci žguti asemel kasutama täispuhutavat võru õlavarre ümber.
1896. aastal hakati seni tarvitusel olnud žguti asemel vererõhu mõõtmisel kasutama õlavarrele asetatud täispuhutavat võru. Selle pinget järk-järgult vähendades taastub käes verevool, mille arst fikseerib pulsi abil. Juba mõne aasta pärast asendas pulsi mõõtmise stetoskoop, mille abil oli võimalik kuulda verevoolu taastumist. WELLCOME COLLECTION
Selleks et saada vererõhu näit, jälgiti esialgu žgutiga suletud käeosas pulsi tagasitulekut. 1905. aastal võttis vene arst Nikolai Korotkov kasutusele auskultatsioonimeetodi, st fikseeris verevoolu taastumise stetoskoobi abil. Jälgides heli, mida vere liikumine tekitas (nn Korotkovi toone), sai eristada süstoolset ja diastoolset rõhku. Nüüdisaegne täisautomaatne vererõhumõõtur, ostsillograafiline sfügmomanomeeter, tuli turule 1981. aastal.
Haiguse sünd
19. sajandi alguses pandi tähele, et südame hüpertroofia (vasaku vatsakese paksenemine) kaasneb neerude veresoonte kahjustustega. Peatselt sai selgeks, et muutused neerudes on seotud kõrgenenud vererõhuga. Siiski ei mõistetud, mis ja mida põhjustab. 19. sajandi lõpul eristas iiri-india arst Frederick Akbar Mahomed neeruhaigustest tõve, mida hiljem (1911. aastast) hakati nimetama essentsiaalseks hüpertooniaks. Ühtlasi ilmnes, et sageli patsiendid seda ise ei taju, kuigi tegemist on südame, neerude ja aju olulise riskiteguriga, eriti eakamatel.
Terminit „essentsiaalne“ haiguse nimetuses tuleb mõista kui „olemuslik“ või „loomulik“, mis on viide sellelegi, et suurenenud vererõhku peeti ravimatuks. Veel 1931. aastal pidas üks autoriteetne arst halvimaks, mis võib osaks saada kõrge vererõhuga inimesele, seda, kui „keegi loll püüab teda ravima hakata“. Oli ka neid, kes uskusid, et tegemist võib olla kompensatsioonimehhanismiga kahjustunud arterite korral, mida oleks ohtlik ravida.
Tasapisi hakkas suhtumine siiski muutuma. Tartus võeti hüpertoonia diagnoosiga inimesi sisekliinikusse juba sajandi eest, 1950. aastatel arvukalt. Tol kümnendil algas NSV Liidus kampaania, mille siht oli saada vereringehaigused kontrolli alla. Kasuks tuli see, et toona valitses stalinistlik Pavlovi-kultus, mis muu hulgas eitas haiguste lokalisatsiooni organismis. Ebamäärase põhjusega tõved sobisid hästi pavlovliku sõnumiga, mille kohaselt haigestutakse kõrgema närvisüsteemi tasemel koostoimes väliste stiimulitega. „Raviks“ ka kõrgvererõhktõve korral olnuks niisiis sobilikud pidurdusprotsessid, näiteks uni.
Franklin D. Roosevelt (istub keskel, sigarett näppude vahel) Jalta konverentsil 1945. aastal. USA presidendi vererõhunäitajad olid olnud 200/120 mm Hg, kuid tema arst ei keelanud tal töötamast. Winston Churchilli (istub vasakul, sigar näppude vahel) arst, jälgides Jaltas Roosevelti, ennustas, et mees sureb paari kuu jooksul ateroskleroosi. Nii ka läks. Väidetavalt algatas presidendi surm USA-s põhjalikuma uurimistöö kõrgvererõhu vallas. INTERNATIONAL CHURCHILL SOCIETY
Eluviisihaigus
1948. aastal ilmunud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 6. versioonis oli „essentsiaalne hüpertoonia“ juba sees. Samal aastal allkirjastas USA president dokumendi „National Heart Act“. Alguse said uuringud, mis kinnitasid hüpertoonia rolli paljude haiguste riskitegurina ja sealtkaudu olulise enneaegsete surmade põhjustajana.
USA, NSV Liidu ja teistegi riikide asjaomased algatused sobitusid hästi ajastusse. Tänu epidemioloogilisele üleminekule ei olnud tervishoiu suurim proovikivi enam nakkushaigused, vaid mittenakkuslikud tõved. Seletamaks nende põhjuslikkust, kujunes välja tõenduspõhisuse kontseptsioon ja selle uurimise metoodika. Ühtlasi loodi nii võimalused töötada tõhusamalt välja ravimeid. Üks seesuguse sõjajärgse nn farmakoloogilise revolutsiooni väljund olid 1960. aastatel kasutusele tulnud uued efektiivsed ravimid, mis hoiavad vererõhku kontrolli all: esialgu diureetikumid, peatselt ka beetablokaatorid.
WHO hinnangul elab maailmas 1,3 miljardit üle 30-aastast hüpertooniatõbe põdevat inimest. Kõigest viiendikul juhtudest hoitakse tõbe kontrolli all. Tegemist on eluviisihaigusega, meeldetuletusega, et elukvaliteedi paranedes ei tohi väheneda tähelepanu tervisele.
Ken Kalling (1963) on teadusloolane.
Artikkel on ilmunud Horisondi 5/2025 numbris.