Edit Talpsepp
Elu mõiste on elusloodusega tegelevate distsipliinide ning kogu inimeksistentsi ja -mõtlemise kontekstis üks fundamentaalsemaid. Võib-olla isegi niivõrd, et selle täpse määratluse üle eriti pead ei murta, vaid võetakse millegi enesestmõistetavana. Siiski leidub olukordi ja uurimisvaldkondi, nagu filosoofia, bioloogia või asjakohaste individuaalsete õigustega tegelevad sotsiaalpoliitilised või moraalivaldkonnad, kus on oluline elu täpsemalt defineerida. Siinne artikkel annab peamistest bioloogiafilosoofia elumääratlustest ülevaate kirjelduste kaudu, mis eristavad elu mitteelusast.
Ülevaateid eri eluvormidest ja nende tunnustest anti juba antiikajal. Platon näiteks eristas taimset (vegetatiivset), loomset (animaalset) ja ratsionaalset elu. Esimene iseloomustab tema väitel toitumise ja paljunemise näol kõiki elusolendeid, loomad on peale selle võimelised meeltega tajuma ja liikuma, aga inimestel on ka ratsionaalne hing. Aristotelese arvates on elusolenditele omane eripärane vorm, materiaalne (aineline) koostis ja eesmärgipärasus ehk teleoloogilisus (kr telos „eesmärk“), mis võimaldab iseseisvalt liikuda, iseennast muuta ning enesealalhoidu. Võime vastu seista sisemistele ja välistele häiringutele ongi tema väitel see olemuslik tunnus, mis eristab elusolendeid elututest objektidest. Elu olemuslike omaduste otsingud on aluseks ka nüüdisajani kestnud üritustele sõnastada teoreetilist eludefinitsiooni. Nagu paljude teiste antiik- ja keskaja filosoofide seisukohti, iseloomustab Aristotelese ja ilmselt ka Platoni vaateid teatav vitalism, mille kohaselt erinevad elusolendid eluta objektidest fundamentaalselt, elusolendeis on midagi elujõu (prantsuse filosoof Henri Bergson nimetas seda hiljem elan vital’iks) laadset, mida kohati samastatakse hingega.
Fragment 1509. aastal Vatikanis paavsti ametlikus residentsis valminud Raffaeli freskost „Ateena kool“, millel on kujutatud Vana-Kreeka filosoofi Platonit (vasakul) ja tema õpilast Aristotelest. Mõlema filosoofi vaateid iseloomustab teatav vitalism, mille kohaselt erinevad elusolendid eluta objektidest fundamentaalselt, sest elusolendeis on midagi elujõu laadset, mida kohati samastatakse hingega. Foto: WEB GALLERY OF ART / WIKIPEDIA
17. sajandil tegutsenud prantsuse filosoof René Descartes suhtus taimsesse ja loomsesse elusse mehhanitsistlikult: tema väitel on loomad nagu keerukad masinad, mille vastused keskkonnast tulevatele stiimulitele on reflektoorsed. Descartes pooldas dualismi, mille järgi on hing ja keha eraldatud, ning mõtlev hing on ainult inimestel. Kuuldavasti korraldas Descartes loomade peal neile piinu valmistavaid demonstratsioone ning väitis, et loomade agooniakarjed ei tulene mitte valutundest, vaid on pelgalt programmeeritud masinlik reaktsioon. Niisugused vaated andsid omakorda tõuke vitalistide ja mehhanitsistide ning ühtlasi holistide ja reduktsionistide debattidele. Mehhanitsistid üritasid ka elusorganismide toimimist materialistlikult seletada, taandades bioloogilised protsessid organismide mikrostruktuuris toimuvatele keemia- ja füüsikaprotsessidele. Vitalistide arvates aga ei saa seda teha, kuna elusolenditel on veel mingid erilised taandumatud omadused ning elusorganismide protsesse peab käsitama holistlikumalt, tervikorganismi kontekstis. Nagu allpool näha, ei ole sedalaadi vaidlused praeguseni oma aktuaalsust kaotanud.
Mikrobioloogia ja ökoloogia hämaralad
Tänapäeva tulles võib öelda, et bioloogiaõpikutes ja muudeski asjakohastes kontekstides oleme elu mõiste määratlustena harjunud nägema loendeid elusolenditele omastest tunnustest ja tegevustest, mis koos eristavad neid elututest objektidest. Nendesse loeteludesse kuuluvad üldiselt ainevahetus, kasv, paljunemine, stiimulitele reageerimine, surm, osal juhtudel liikumine (näiteks taimede puhul on see küsitavam kui loomade puhul), ning uuemal ajal ka areng darvinistliku evolutsiooni teel. Darvinistliku evolutsiooni toimumise jaoks on vajalikud eeltingimused: selles osalevad loodusliku valiku ühikud peavad olema võimelised pärandama järgmistele põlvkondadele oma n-ö variatiivsete ja eri kohasusega (ingl fitness) tunnuste „ebatäiust“ (mutatsioone). Muidu ei kinnistuks populatsioonis suuremat sigimisedu tagavad tunnused ega saaks toimuda kumulatiivne evolutsioon. Näiteks naatriumkloraadi kristalli saab küll n-ö paljundada, st see saab pulbristatuna olla „seemneks“ uue naatriumkloraadikristalli kasvule, ent originaalkristalli defektid sel viisil edasi ei pärandu ning seega pole säärane süsteem võimeline osalema darvinistlikus evolutsioonis. (Ameerika keemik ja bioloog Steven A. Benner on toonud esile, et isegi inimeste puhul on küsitav, mil määral võib neid üldse pidada liigiks, kes teeb läbi darvinistlikku evolutsiooni. Ta väidab, et oma võimega tööriistu luua ja kasutada ning muu hulgas isegi oma liigi genoomi muuta on Homo sapiens hoopis supradarvinistlik (st darvinismist mingis mõttes üle olev) liik.)