Kadri Paas
Kuna Ukraina maapõues on peidus niivõrd suures koguses mitmesuguseid mineraale ja haruldasi muldmetalle, on USA ja Venemaa huvi nende vastu loomulik. Selleks et saada oma naabri maagirikkad piirkonnad enda valdusse, läks Venemaa talle jõuga kallale, ent Ühendriigid on ligipääsuks maavaradele sõlminud Ukrainaga lepingu.
Tänavu 30. aprillil allkirjastasid Ukraina ja USA taasteinvesteeringute fondi loomise ehk nn maavarade lepingu, millega loodi Ukraina ülesehitamiseks investeerimisfond. Vaatleme lepingu põhimõtteid Ukraina majandusministeeriumi andmetel.
Ukrainal ja USA-l on võrdne otsustusõigus fondi hallata. Ukrainale jääb ainuõigus kogu aluspinnase, territoriaalvee ja loodusvarade üle. Ainult Ukraina määrab maavarade kaevandamise tingimused ja asukohad ning asjaomased Ukraina riigiettevõtted jäävad riigi omandisse.
Uute kriitilise tähtsusega mineraalide, nafta ja gaasi uurimiseks väljastatud litsentside tasudest poole peab Ukraina suunama fondi. USA toetab fondi kas otsese rahapanuse või edasise sõjalise abiga. Fondi kogunevat raha saab esimese kümne aasta jooksul investeerida üksnes Ukraina majandusse: kas kaevandamisprojektidesse või taristu ülesehitamisse. Hiljem võivad partnerid fondi kasumi omavahel jaotada.
Seejuures toetab USA valitsus arengu rahastamise korporatsiooni (DFC) kaudu lisainvesteeringuid Ukrainasse ja annab riigile juurdepääsu uudsele tehnoloogiale. DFC ei peaks soodustama mitte ainult USA, vaid ka Euroopa Liidu (EL) ja teiste liitlasriikide võimalike investorite kapitali ja tehnoloogia kaasamist.
USA rahandusminister Scott Bessent ning Ukraina esimene asepeaminister Julia Sviridenko allkirjastavad 30. aprillil 2025 Washingtonis riikidevahelise maavaralepingu. Foto: KMU.GOV.UA / WIKIPEDIA
<!–zlick-paywall–>
„Pikaajaline strateegiline lähenemine“
Washingtonis asuva poliitikauuringute keskuse Center for Strategic and International Studies (CSIS) analüütikud tegid päev pärast lepingu allkirjastamist sellest kokkuvõtte, märkides, et praegused projektid – näiteks Ukraina suurimad nafta- ja gaasitootjad Naftogaz ja Ukrnafta – ei pea fondi makseid tegema. Seega oleneb fondi kasumlikkus sellest, kui edukad on uued investeeringud Ukraina maavarade rakendusse.
Ent sõdivasse riiki ei tehta investeeringuid üleöö. Keskmiselt kulub kaevanduse arendamiseks umbes 18 aastat ja nii kaevanduse kui ka rikastustehaste rajamiseks tuleb investeerida 500 miljonit kuni miljard dollarit. Kuna investeeringud on suured ja pikaajalised (üks kaevandus võib töötada üle 50 aasta), on investoritele äärmiselt tähtis usaldus asukohariigi poliitilise ja majandusliku stabiilsuse vastu.
Enne uute kaevanduste rajamist tuleb Ukrainal taastada elektrijaamad ja -tootmine, sest kaevandused vajavad palju elektrit. Näiteks kulub umbes 15 protsenti elektritarbest kaevandustes. Aastatel 2022–2023 purustas Venemaa ligi poole Ukraina peamistest alajaamadest, seetõttu on riigil praegu tagatud kõigest kolmandik sõjaeelsest elektrivõimsusest.
Aastatel 2022–2023 purustas Venemaa ligi poole Ukraina peamistest alajaamadest, mistõttu riigil on praegu tagatud kõigest kolmandik sõjaeelsest elektrivõimsusest. Uute kaevanduste rajamiseks tuleb Ukrainal taastada elektritootmine, sest kaevandused vajavad palju elektrit. Pildil on 22. veebruaril 2022 Venemaa rünnaku järel Luhanski elektrijaamas puhkenud tulekahju. Foto: DSNS.GOV.UA / WIKIPEDIA
Leping ei anna Ühendriikidele õigust saada miljardite dollarite väärtuses Ukraina maavarasid tasuks senise sõjalise abi eest. Siiski sisaldab kokkulepe sätet, mille järgi saab USA tulevikus maavarasid konkurentsivõimelistel tingimustel üle võtta: „Iga Ukraina valitsusasutus, kellel on õigus väljastada maavarade kasutamise litsentsi või eriluba, peab lisama litsentsi tingimustesse sätte, mis võimaldab USA partneril (või tema määratud või volitatud isikul) pidada ostuõiguse saamiseks läbirääkimisi, lähtudes lepingu tingimustest ja turupõhistest kaubandustingimustest.“
Kuigi Ukraina ei saanud soovitud julgeolekutagatisi, kinnitatakse lepingus Ukraina ja Ühendriikide „pikaajalist strateegilist lähenemist“ ja USA „toetust Ukraina julgeolekule, jõukusele, ülesehitusele ja integreerumisele ülemaailmsesse majandusraamistikku“.
Tuleb koostada uus ülevaade maavaradest
Selleks et lepingust saaks sisuliselt asja, peab Ukraina esmalt korraldama riigi maapõue põhjaliku geoloogilise kaardistamise, sest praegu on asjaomane info suuresti puudulik. Ukraina geoloogiateenistuse endine peadirektor Roman Opimahh on energia- ja toormeteavet jagavale ettevõttele Commodity Insights saadetud kirjas selgitanud, et riigi haruldaste muldmetallide varudest pole ajakohast ülevaadet. Senine geoloogiline kaardistustöö, kus on rakendatud vananenud uurimismeetodeid, pärineb 30–60 aasta tagusest ajast.
Uus ülevaade aitaks hinnata Ukraina mineraalide kaevandamise ärilist tasuvust. Kaevanduse tasuvuse määrab peamiselt see, kui sügaval lasub maavara, mis tüüpi ja millise sisaldusega on maak ning kas leidub kõrvalsaadusi.
Kuuest Ukraina haruldaste muldmetallide leiukohast on tõendatud varud ainult Zaporižžja piirkonnas asuvas Novopoltavka maardlas. Ukraina geoloogiakeskuse ning keskkonnakaitse- ja loodusvarade ministeeriumi raporti „Ukraina: võimalused investeerida kaevandustesse“ järgi vajatakse selleks, et hakata kaevandama kõnealuses suures fosforiidi- ja haruldaste muldmetallide maardlas, 300 miljoni dollari suurust investeeringut.
Maardla avastasid 1970. aastal Nõukogude geoloogid ja seda uuriti aastatel 1978–1991. Novopoltavka maardlast leitud fosfori, haruldaste muldmetallide ja nioobiumi kompleksmaagi kaevandamise hüdrogeoloogilised tingimused on suhteliselt rasked.
Arvatakse, et Ukraina kõige maagirikkamad piirkonnad asuvad riigi idaosas, mida praegu okupeerib Venemaa. EL-i energiavarustuse seisukohalt oluliseks tunnistatud 34 kriitilisest mineraalist leidub Ukrainas 22 vastava mineraali maardlat. 120-st maailmas enim nõutud tööstuslikust mineraalist leidub Foreign Policy andmetel Ukraina 8700 maardlas 117.
Ukraina neljast liitiumimaardlast kaks jääb okupeeritud aladele. Venemaa käes on Donetskis Ševtšenkove liitiumimaardla. Ukraina kaotas selle okupantidele pärast seda, kui oli sõja alguses ilma jäänud Zaporižžja oblastis asuvast Kruta Balka maardlast. See asub Berdjanskist umbes 30 kilomeetrit põhja pool. Ülejäänud kaks Ukraina kontrolli all olevat suurt liitiumimaardlat paiknevad Dnepri jõest lääne pool Kropõvnõtskõi lähedal ja neid otsene okupatsioonioht ei ähvarda.
Peale Ševtšenkove ja Kruta Balka liitiumimaardla kontrollivad venelased ka Mazurivka maardlaid, milles leidub tantaali, tsirkooniumi, nioobiumi ja haruldasi muldmetalle, ning Trojitske ja Mariupoli grafiidimaardlaid. Ukraina mõttekoja We Build Ukraine ja riikliku strateegiliste uuringute instituudi 2024. aasta esimese poole andmetel põhineva hinnangu järgi okupeerib Venemaa umbes 40% Ukraina haruldaste muldmetallide varudest. Sellest ajast alates on okupatsiooniväed Donetski oblastis järjekindlalt edasi liikunud.
Suurem osa Ukraina söemaardlatest, mis varustasid enne sõda riigi terasetööstust, asub samuti riigi idaosas ja on Venemaa valduses. Tänavu jaanuaris sulges Ukraina oma ainsa koksisöekaevanduse Pokrovski linna lähedal.
Joonis: HORISONT
Seadmed vajavad üha enam kriitilise tähtsusega maavarasid
Miks on suurriikide jaoks juurdepääs kriitilise tähtsusega mineraalidele ja metallidele aina olulisem? Kuna olemuslikult kaldub sõjapidamine hübriidsõja poole, on kriitilistel mineraalidel sõjalise üleoleku seisukohalt üha suurem tähtsus. Sõjapidamine tugineb üha enam mehitamata õhusõidukitele, kübervõimekusele, robootikale, autonoomsetele süsteemidele ja tehisintellektile. Ent nagu on näidanud Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, on võitlejate hulk 21. sajandi sõdades endiselt sama oluline nagu varem.
Venemaa ründas Ukrainat mitmesugustel põhjustel, kuid võib öelda, et venelased vajavad Ukraina haruldaste muldmetallide ja mineraalide maardlaid samamoodi kui Ühendriigid. Venemaa keskendumine ressursirikkale Donetski, Hersoni, Luhanski ja Zaporižžja oblastile koos Krimmi ja Musta mere äärsete aladega iseloomustab sõja majanduslikku ja strateegilist mõõdet.
Ainuüksi Dnepri-Donetski piirkonnas asub 80% Ukraina teadaolevast nafta-, gaasi- ja söetootmisest ja -varudest. Enamik kriitiliste mineraalide, eriti Ukraina haruldaste muldmetallide leiukohti on koondunud Donetski, Dobra ja Kruta Balka piirkonda.
Kontroll Ukraina maavarade üle – alates fossiilkütustest kuni haruldaste muldmetallideni – on Ukraina majanduse taastumise, Euroopa süsinikuneutraalsuse poole püüdleva majanduse ja Venemaa energiajulgeoleku seisukohalt otsustava tähtsusega. Niisiis, sellel, kes kontrollib Ukraina maavarasid, on maailmas märkimisväärne mõju.
Ka USA-s napib haruldasi muldmetalle; viimastel aastakümnetel on neid seal vähem kaevandatud. Seepärast pidi USA aastatel 2019–2022 importima üle 95% haruldastest muldmetallidest, kusjuures üle 70% tuli Hiinast. Samal ajavahemikul ostsid Ühendriigid oma tarbest viis protsenti haruldastest muldmetallidest Eestist Sillamäelt.
Ukraina titaanivarud ja rikastatud uraan võiksid vähendada USA sõltuvust Venemaa tarnetest. Praegu hõlmab venelaste rikastatud uraan peaaegu veerandi USA impordist. Samas tuleb Ukrainas arendada uusi rikastamisvõimalusi, mis eeldab miljardite dollarite eest investeeringuid.
Vlado Vivoda, Ron Matthews ja Jensine Andresen on ajakirjas Comparative Strategy hiljuti kirjutanud, et USA peab oma kaitse seisukohalt tähtsate mineraalide tarneahelate nõrkust peamiseks probleemiks, sest võimalikud häired ohustavad riigi sõjalist ja tehnoloogilist valmisolekut. Nende mineraalide ja metallide strateegilise tähtsuse tingib asjaolu, et neid ei saa paljudes sõjalistes rakendustes millegi muuga asendada.
Kriitilistest metallidest ja mineraalidest saab toota kõike alates täppislaskemoonast ja täiustatud sidesüsteemidest kuni kosmose luuresatelliitideni. Neid elemente on ühtlasi vaja nutitelefonides ja sülearvutites leiduvate kiipide ja akude tarbeks. Samuti on need olulised taastuvenergiaseadmetes, näiteks tuuleturbiinides, elektrisõidukites ja päikesepaneelides ning erisugustes relvasüsteemides.
Näiteks neodüümi kasutades toodetakse magneteid, mis on äärmiselt tugevad, ei kaota magnetilist tugevust kõrgel temperatuuril ja toimivad väga keerulistes tingimustes. Titaan on aga tugev ja kerge metall, mis aitab vältida relvade korrosiooni eri kliimaoludes. Samal ajal puuduvad tantaalil ja volframil samaväärsed asendusmetallid.
Euroopa suurim liitiumi- ja uraanivaru
Enne 2022. aastal lahvatanud sõda olid Ukrainas järjekorras Austraalia ja Hiina töösturid, kes tahtsid uurida Ukraina liitiumivarusid. Need asuvad Donetski ja Kirovohradi oblastis, Dobras Ševtšenkove, Polohõ ja Stankuvate ladestikus ning Kruta Balka perspektiivsetel aladel.
Hinnangute järgi leidub Ukrainas ligi 500 000 tonni liitiumoksiidi, see on Euroopa suurim liitiumivaru. 2021. aasta lõpus hakkas Ukraina oksjonitel müüma uuringulubasid, et arendada oma liitiumimaardlate tööstuslikke väärindamistehaseid.
Haruldaste muldmetallide tootmise ja töötlemise poolest on juhtpositsioonil Hiina, mille turuosa on maailmas ligikaudu 80%. Kuna USA-s on rangemad keskkonnanõuded kui Hiinas, saab Hiina kaevandada ning töödelda haruldasi muldmetalle ja mineraale odavamalt. CSIS-i andmetel on Hiina saavutanud mineraalitootmises eelise, kuna on aastakümneid ajanud sihipärast tööstuspoliitikat ja toetanud kodumaist töötlemist, tootmist ja ülemaailmse haardega kaevandamist. Hiinal on õnnestunud luua tugevad tarneahelad ja tagada sel moel tarned nii riigis endas kui ka tärkava turumajandusega turgudelt. Näiteks 2020. aasta seisuga kuulus Kongo Demokraatliku Vabariigi 19 koobaltikaevandusest koguni 15 Hiina toetusega või nende osalusega äriühingutele.
Tegelikult võib ka Taanile kuuluva Gröönimaa ostmise ajend olla USA huvi maavarade vastu, mida vajab riigi tööstus ja eeskätt riigikaitse.
Ent peale liitiumi on Ukrainal veel Euroopa suurimad uraanivarud, suuruselt teine rauamaagi-, titaani- ja mangaani- ning suuruselt kolmas kildagaasivaru. Ühtlasi peidab riigi maapõu veel niklit, koobaltit, erbiumi, lantaani, tseeriumi, ütriumi, skandiumi, magneesiumi, galliumi ja vanaadiumi.
Ukraina kesk- ja lääneosas asuvad grafiidivarud, millest saab toota elektriautode akude ja tuumareaktorite põhikoostisosi, hõlmavad viiendiku kogu maailma varudest. Enne sõda tarnis Ukraina 40% maailma väärisgaasist krüptoonist, 70% neoonist (mikrokiipide tarbeks) ja märkimisväärses koguses ksenooni.
Hoolimata Venemaa okupatsioonist kontrollib Ukraina endiselt 96,5% oma naftavarudest ja 96% maagaasivarudest. Enamik riigi maavarasid lasub nn Ukraina kilbil, mis ulatub Luhanski, Donetski, Zaporižžja ja Dnipropetrovski kaudu Kirovohradi, Poltova ja Harkivini.
- Liitium, ihaldatud valge kuld
- Liitium on pehme hõbevalge leelismetall. Liitiumi tihedus on umbes pool vee tihedusest; tahkete elementide hulgas on tema tihedus kõige väiksem. Nimetus on tuletatud kreeka sõnast lithos ’kivi’, sest seda elementi leidub peaaegu kõigis magmakivimites ja mineraaliallikates.
- Liitiumi ja selle ühendeid kasutatakse kõrget temperatuuri taluvate määrdeainete, vastupidavate sulamite, kuumakindla klaasi ja keraamika valmistamisel ning nüüdsel ajal ka liitiumioonakude katoodi sünteesimisel.
- Liitiumioonakud on nutitelefonides, sülearvutites ja elektriautodes, liitiumi rakendatakse sõja- ja kosmosetööstuses, aga ka tuumareaktorites soojuskandja ja tuumkütusena. Liitiumioonakude suur energiatihedus, laetavus ja võime hoida laengut muudavad need ideaalseks elektrisõidukite ja tarbeelektroonika jaoks. Samuti aitavad liitiumioonakud tagada taastuvenergia tootmisvõrgu vastupidavust.
- Liitiumioonaku materjalide (nn LIB-id) tarbeks vajatakse kahte liitiumiühendit: liitiumkarbonaati ja liitiumhüdroksiidi. Seni on kõenaluseid materjale valmistatud liitiumkarbonaadist, kuid arvatavasti võetakse selle asemel tarvitusele liitiumhüdroksiid, kuna elektriautode korral on hakatud eelistama niklirikkaid LIB-sid. Prognooside järgi suureneb nõudlus liitiumi järele 2030. aastaks ligi 2,5 miljoni tonnini liitiumkarbonaadi ekvivalendina (LCE) ja 2040. aastaks üle 4,2 miljoni LCE-tonni.
- Liitiumhüdroksiidi tootmisel tekib analtsiimliiv ja spodumeeni rikastamisel peeneteraline kvarts-välispaat. Analtsiimi saab kasutada ehitus- ja keraamikatööstuses, samuti tsemendi ja betooni, aga ka asfaldisegude valmistamisel.
Euroopas on samuti toormepuudus
Kriitilisi tooraineid napib ka Euroopas. EL püüab arendada süsinikuneutraalset majandust, ent kriitiliste metallideta pole tehnoloogiline rohe- ega digipööre võimalik. Selleks et Euroopa ei jääks asjaomases arengus USA-st ja Aasia tiigritest lõplikult maha, tutvustas Euroopa Komisjon 2022. aasta septembris Euroopa esmatähtsate toorainete seadust (European Critical Raw Materials Act).
Dokumendis on loetletud kriitilised ja strateegilised toorained, mida vajatakse rohe- ja digitehnoloogias ning kaitse- ja kosmosetehnoloogias. Samuti kehtestab kõnealune seadus strateegilise tooraine tarneahela tootmisvõimsuse sihttasemed, mis tuleb saavutada 2030. aastaks: 10% EL-i aastasest kaevevajadusest, 40% töötlemiseks ja 25% taaskasutuseks.
Mis tahes strateegilise tooraine korral ei tohiks üle 65% EL-i aastasest tarbest tulla kolmandatest riikidest. Praegu kaevandatakse 63% akudele vajalikust koobaltist Kongo Demokraatlikus Vabariigis, 97% EL-i magneesiumitarnetest ja 100% haruldastest muldmetallidest (magnetite tarbeks) rafineeritakse aga Hiinas.
Kadri Paas (1982) on ajakirjanik, kaitseliidu küberkaitseüksuse liige.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2025. aasta kolmandas numbris.