Ken Kalling
1879. aastal kirjeldas Kreutzwald tõbe nimega „madalad-rinnad“, mida põhjustavat „sisemised segadused“. 1913. aastal teadis Peeter Hellat, et „rinnutust“ tekitavad „sagedad äkilised hingetorude-limastused, loodusest päritud kõhnus, laste ärahellitamine ja halb õhk“. Sõdadevahelises Eestis kasutati astma kohta juba mõistet „hingelämb“.
Bronhiaalastma
Astma on krooniline hingamisteede haigus, mille põhjuslikkus pole lõpuni selge, ilmselt on see seotud pärilikkusega. Haiguse sümptomeid – kuiv köha, vilisev hingamine ja hingamisraskused – kutsub esile bronhide ahenemine, nt bronhi seintes olevate lihaste spasm, bronhide limaskesta turse või suurem limaeritus. Tõvel on mitu vormi, astmahooge vallandab hulk tegureid: allergeenid, viirushaigused, mõned ravimid, saastunud, aga ka külm ja niiske õhk, kehaline pingutus ning stress. Sageli algavad astmahood öösel või hommikul.
Kui haigushoogude ajendid on teada, peaks püüdma neid vältida. Aitavad ka ravimid, mis lõdvestavad hingamisteede lihaseid või hoiavad seal ära põletiku ja turse. Tehakse vahet püsiravil ja nn hooravil, mis leevendab astma ägenemise nähte.
Külm ja niiske lima
Nii mõnelgi astmahooge vallandaval teguril (ilm, stress, kehaline pingutus) oli tähtis koht juba antiikses humoraalteooria õpetuses, milles astmat seletati kui müütilise kehavedeliku „lümf/lima“ ülekaalu organismis. „Lima“ sümboliseeris „külma ja niisket“, seega usuti astmat põdevat rohkem naised, aga ka lapsed. Ravis soovitati peale õigete eluviiside eemaldada kehavedelikke. Et keha „kuivatada ja soojendada“, hingati sisse suitsu. 12. sajandil elanud juudi arst Maimonides, kes on kirjutanud astmast esimese põhjalikuma ülevaate, soovitas näiteks põletada aaloet.
Uusajal tekkis kehavedelikest lähtuva teooria kõrvale uus käsitlus, mis süüdistas astma tekkes „närve“. Mõlemad suunad – siin tuli appi patoanatoomia areng – pöörasid tähelepanu „kopsutorudele“. Seos hingamisega kasvatas huvi inhaleeritavate ravimite vastu. Valmisid spetsiaalsed inhalaatorid mürri- ja viiruki-, aga ka eetriaurude manustamiseks.
Kreutzwald soovitas astma vastu juudasitta (juudavaik, haisva vaiguputke eritis) või kadakamarjateed, lisades, et kui öösel „nii raske haiguse hoog peale tuleb, et lämmaduse kartust ähvardab, siis joogu haige rohke tassi täis sooja kanget kohvi, kelle sisse ei siguri juuri ega muud lisatust tohi solkida“. Soovitus polnud vale, sest kofeiin parandab hingamisteede talitlust, ehkki vähesel määral.
Inhalatsioon niisutab ja rahustab hingamisteid. Foto: PEXELS
Sigarett ravimina
Pärast Ameerika koloniseerimist hakkas Euroopas levima tubakasuitsetamine. Tubakas usuti olevat imeravim kõigi tõbede vastu. Astma raviks suitsetati ka merevaiku, arseeniühendeid jm, kuid sellel praktikal oli ka palju kriitikuid. Paraku „suitsetamisravi“ populaarsus kasvas, sest 19. sajandi alul levisid Euroopasse mõned idamaade iidsed ravivõtted. Juba muistsed egiptlased hingasid sisse karumustika kuumutamisel tekkinud suitsu. Samal otstarbel kasutati ka teist maavitsalist – ogaõuna. Maavitsalistes sisalduv alkaloid, atropiin, mis sellisel moel organismi sattus, tõepoolest aitas: lõõgastas bronhide silelihaseid ja kergendas hingamist.
Algas astmasigarettide buum. Tubakale lisati karumustikat ja ogaõuna. Valuvaigistite, aga ka astmaravimitena kogusid populaarsust oopium ja kanep. Pärast seda, kui taimseid toimeaineid õpiti ekstraheerima ja sünteesima, võidi neid manustada ka muul moel, näiteks immutati atropiiniga paber, süüdati see ja hingati sisse suitsu. Alles 1950. aastatel, kui tarvitusele võeti inhalaatorid ja uued ravimid, hakkasid astmasigaretid taanduma, ent neist loobuti alles 1980. aastatel. Igaks juhuks korratagu siinkohal üle, et tubakasuitsetamine on astma riskitegur.
Seos allergiatega