Martin Malve
Lõviosa luuainesest jõuab osteoloogide töölauale Tallinna ja Tartu linna arheoloogilistelt päästekaevamistelt, kus enim pinnasetöid tehakse muinsuskaitse all olevas südalinnas. Aeg-ajalt tehakse suuremaid avariitöid väiksemates asulates ja külades ning igal aastal ka väiksemaid uuringuid maakirikaedades ja kunagistel kihelkonnakalmistutel.
Viimase 15 aasta jooksul on suuremad tööd käinud Kose, Nõo, Rannu, Palamuse, Rõuge, Kanepi ja Puhja pühakoja juures.
Tavaliselt on pinnasetööd vajalikud selleks, et rajada kesk- ja varauusaegsetele kirikutele kõnniteid, valgustust, vee- ja kanalisatsioonitorustikke. Samuti võidakse kirikumüüre avada pühakoja renoveerimise käigus. Selliseid pisemaid uuringuid on alates 2001. aastast ridamisi tehtud ka Viljandimaal Paistu kirikaias. Sealne Maarja kirik on tõenäoliselt rajatud 13. sajandi teisel poolel, esmamainimine pärineb 1329. aastast ning kirikukihelkonda on ürikutes mainitud juba 1234. aastal. Kuna hoone sisemust ja selle ümbrust on ligi 500 aastat järjest kasutatud matmispaigana, koosneb kalmistukiht arvukatest irdsetest inimluudest ja hauapanustest, mis pärinevad luustikest ja ülematmiste käigus lõhutud matustest. Tihti pole luukatkete leidmiseks vaja palju kaevata, enamasti paljanduvad need kohe mättakihi all.
Suurtest asulatest eemal tehakse kahjuks sageli uuringuid muinsuskaitseametnike ja luuarheoloogide pilkudest eemal. Matuste uurimine seisneb nii mõnegi arheoloogi meelest üksnes luude väljaviskamises august ja neid ei väärtustata samavõrra kui esemeleide, mistõttu ei kaasata sellistele välitöödele luuspetsialiste. Seepärast käitutakse inimsäilmetega tihti ebaväärikalt ning kasutamata jääb nende potentsiaal infoallikana varem elanud inimeste kohta. Niisuguste kaevamiste näide on Paistu kirikaia arheoloogilised välitööd 2024. aasta suvel, kui avati kõik kiriku küljed, et paigaldada sademevee drenaažitorustik ja parandada vundamenti. Välitööde ajal terviklikke luustikke ei dokumenteeritud, vaid need pandi lihtsalt kottidesse ega võetud analüüsimiseks kaasa. Luud jõudsid osteoloogi kätte kolmandate inimeste kaudu. Luumaterjali läbi vaadates selgus, et pinnasetöödega oli lõhutud mitu terviklikku skeletti ning kogutud oli vaid suuremaid luuosi. Enamik luid oli lõhutud ja värskete murdejälgedega.