Milliste probleemidega pistab rinda kütuseelemente uuriv teadlane ja mis takistab vesinikuautode laiemat levikut? Kuidas on lood keemikute järelkasvuga ja milliseid roheenergiatehnoloogiaid arendatakse Eestis? Tartu ülikooli keemia instituudi kolloid- ja keskkonnakeemia professori Kaido Tammeveskiga on vestelnud Piret Pappel.
Jätkusuutliku rohevesiniku ja energiatehnoloogia tippkeskus https://matsci.ut.ee
❚ Sündinud 13. märtsil 1964
❚ 1989. aastal lõpetanud Tartu ülikooli keemikuna, saanud teadusmagistri kraadi
❚ 1998. aastal kaitsnud Tartu ülikoolis doktoritöö kolloid- ja keskkonnakeemia vallas
❚ 1999–2000 järeldoktorantuur Liverpooli ülikoolis
❚ Alates 2001 Tartu ülikooli keemia instituudi kolloid- ja
keskkonnakeemia õppetooli juhataja, 2021. aastast ka kolloid- ja keskkonnakeemia professor
❚ Peamised uurimisvaldkonnad: hapniku redutseerumis- ja eraldumisreaktsioon, elektrokatalüüs, polümeerelektrolüütmembraani ning anioonivahetus- ja prootonivahetusmembraaniga kütuseelemendid, tsink-õhk-akud,vee elektrolüüs
❚ Jätkusuutliku rohevesiniku ja energiatehnoloogia tippkeskuse töörühma juht
❚ Juhendanud 29 magistritööd ja 16 doktoritööd
❚ 2014 pälvinud riigi teaduspreemia keemia ja molekulaarbioloogia vallas; 2026 riigi teaduspreemia loodusteaduste valdkonnas
❚ 2024. aastal saanud Tartu ülikooli medali
❚ Teaduspublikatsioonide üldarv: 260 (Web of Science, 09.03.2026)
Kuidas tekkis huvi keemia vastu, kas see oli pigem juhus või keegi suunas?
Juhus see kindlasti polnud. Mu ema oli keemiaõpetaja. Kodus olid olemas ilmselt kõik eestikeelsed keemiaraamatud ja -õpikud. Ja võib-olla ema natuke avaldas survet, rääkides, et keemia on oluline. Tundsin ka, et võiks jätkata selles valdkonnas. Selles mõttes polnud probleemi, mida õppima minna.
Keemia on lai valdkond, kuidas jõudsite elektrokeemiani?
Kolmandal kursusel tuli spetsialiseeruda. Jällegi, kursuse-juhendaja Toomas Tenno oli mu ema kursusekaaslane. Ta tegeles tol ajal amperomeetrilise hapnikuanduriga. See põhineb hapniku elektrokeemilisel redutseerumisreaktsioonil, mida ka praegu uurime. Seega sattusin enda alale juba üliõpilasena. Tänapäeval on see pigem haruldane, inimesed vahetavad uurimisteemasid üsna sageli. Näiteks Inglismaal on nii, et teed doktoritöö; järeldoktorantuuris vaatad, mis huvi pakub, ja seejärel lood enda töörühma. Sa lihtsalt ei saa minna oma vana professori juurde tagasi ja jätkata samal teemal.