Jõgede veetaimestiku püsiseire näitab veekogu seisundit

Kuupäev:

Tekst: TÕNU FELDMANN, KATRIT KARUS Fotod: TÕNU FELDMANN

Looduses liikuja, rääkimata kalastajast, on kindlasti sattunud mõne veekogu äärde ja märganud seal kasvavaid taimi. Olles jõe kaldal, tasub taimestikku terasemalt silmitseda.

Võhandu jõgi on nii veetaimestiku kui ka muude vee-elustiku näitajate poolest stabiilses seisundis

Esmalt peatub pilk veekogu kaldapiirkonnal, kus kasvavad lopsakad kõrged taimed. Kui veeseis on madal, polegi neil otsest seost veega – need on kaldaveetaimed. Seejärel hakkavad silma veepinnal ujuvad lehed või suisa omaette triivivad taimed. Need on ujutaimed ja ujulehtedega taimed. Kolmas rühm, keda põgusal vaatlusel ei pane tähelegi, sest enamik taimest asub vee all, on veesisesed taimed.

Tihti räägitakse, et ujudes märgati vees rohkesti „vetikaid“ või puututi nende vastu. Ütlejal on isegi õigus, sest makrovetikad on üks taimerühm, kes on arvatud veetaimestiku hulka. Peale nende kuuluvad siia ka samblad ja loomulikult soontaimed. Kõikidel nendel taimerühmadel on üks ühine joon: nad on silmaga nähtavad, sellest tuleneb ka veetaimestiku kui rühma üldnimetus makrofüüdid.

Põltsamaa jõe seireandmed paistavad  silma aastati samalaadsete arvude poolest – jõe seisund on stabiilselt hea

Veekogude seisundi püsikontroll

Eesti riik peab väga tähtsaks jälgida vooluveekogude seisundit. Vooluveekogud ehk jõed on osa seireprogrammist. Selleks et jälgida jõgede seisundi muutusi, on valitud kümme jõge, kus asuvad kindlad punktid ehk nn seirejaamad (joonis). Igal aastal kogutakse nendest punktidest vee- ja elustikuproove, osa sellest on veetaimestiku seire.

Jätame lugeja esmapilgul keeruliste valemitega koormamata ja selgitame lihtsamalt, mismoodi määratakse veetaimestiku alusel veekogu seisund. Toimitakse järgmiselt: mõningatele liikidele on antud indikaatorväärtus; selle ja taimede hulga järgi leitakse koondindeks. Selle indeksi väärtus tõlgitakse ökoloogilise kvaliteedisuhte (ÖKS) kaudu ökoloogiliseks seisundiks. See on näitaja, mille väärtus jääb üldjuhul vahemikku null kuni üks, mõnikord ka veidi rohkem, nagu selgub joonistelt.

Kui väärtus on üks, on tegemist loodusliku seisundiga; kui null, siis on jõe seisund kõike muud kui looduslik, ning vahepealsed väärtused näitavad suuremal või vähemal määral ühte või teist. Kui see salapärane number on käes, siis saabki keskkonnaministeeriumi määruse põhjal teada veekogu seisundiklassi [2]. Viit klassi tähistatakse kokkuleppeliste värvidega: „väga halb“ (punane), „halb“ (oranž), „kesine“ (kollane), „hea“ (roheline) ja „väga hea“ (sinine). Määruses on kirja pandud ka ökoloogiliste kvaliteediklasside piirid; joonistel on need tähistatud samade värvidega. Süvahuvilised teavad kindlasti keskkonnaseire infoveebi (kese.envir.ee), mille kaudu saab tutvuda aruannetega, tulemustega ja muidugi mõtiskleda metoodikate üle.

Kuidas jõgedel taimestiku alusel läheb?

Veekogu ökoloogilist seisundit ei määrata ainult veetaimestiku järgi, vaid võetakse arvesse ka teisi elustikurühmi ning vee füüsikalis-keemilisi näitajaid. Samuti tuleb silmas pidada, et veetaimed vastavad mingile häiringule ajalise viivitusega ja pikema aja vältel.

Mida siis joonistelt lugeda võib? Esmalt, ökoloogilise kvaliteedisuhte järgi ei olnud ükski nendest jõgedest aastatel 2012–2022 „halvas või „väga halvas“ seisundis. Mitmel juhul on seisund veetaimestiku alusel isegi „väga hea“, niisiis on jõgi looduslikus seisundis: seisund on lähedane olukorrale, kui puuduks inimtegevuse mõju.

Järgmisena hakkab silma, et ökoloogiline kvaliteedisuhe on näitajana küllaltki stabiilne: enamasti kõigub kahe, harvem ühe (Põltsamaa ja Võhandu jõgi) kvaliteediklassi piires. Ehk teisisõnu: veetaimestik on üsna stabiilne ökoloogilise seisundi näitaja; see, mis kasvas jões uuringuaastal, kasvab seal suure tõenäosusega ka järgmistel aastatel.

Jätkame vähem positiivselt: kui vaadata trendi (punktiirjoon), jääb paljude jõgede puhul silma positiivne „küür“ ajavahemiku keskel – ökoloogilise seisundi paranemine ning kehvemad seisundid alguses ja lõpus. Järelikult on vahepeal nõrgenenud mõjurid taas tugevnenud ning see kajastub veetaimestiku liigilises koosseisus, mille järgi on veekogu seisund halvenenud. Selle otsene näide on Selja jõgi, kus olud on aastate jooksul aina halvemaks muutunud. Samas leidub nende jõgede seas ka positiivseid näiteid: Avijõe ja Põltsamaa jõe seisund on ühtelugu või kerge mõõna järel läinud paremaks.

Näiteid jõgede veetaimede kohta, mis näitavad rohke- või vähetoitelisi tingimusi

Rohketoitelisusele viitavad liigidVähetoitelisusele viitavad liigid
Karevetikas (Cladophora sp.)Punavetikas (Lemanea sp.)
Kamm-penikeel (Potamogeton pectinatus)Ubaleht (Menyanthes trifoliata)
Kalmus (Acorus calamus)Läikviljane luga (Juncus articulatus)
Räni-kardhein (Ceratophyllum demersum)Suur tulikas (Ranunculus lingua)
Väike lemmel (Lemna minor)Ussilill (Lysimachia thyrsiflora)
Päideroog (Phalaris arundinacea)Ruske penikeel (Potamogeton alpinus)
Hulgajuurine vesilääts (Spirodela polyrhiza)Hein-penikeel (Potamogeton gramineus)
Laialehine hundinui (Typha latifolia)Harilik jõgiputk (Sium latifolium)

Kes on „head“ ja kes „halvad“ liigid? Nagu eespool mainitud, on paljudel liikidel indikaatorväärtus ehk nende olemasolu annab tunnistust millegi kohta (tabel). Näitena toodud toitelisus tähendab taimede kasvuks vajalike toitainete, lämmastiku ja fosfori sisaldust vees. Järgmine kord ujudes tasub võimaluse korral vaadelda neid „taimseid häirijaid“ lähemalt. Kui taim ära tunda, ütleb see nii mõndagi ka veekogu seisundi kohta.

52 kilomeetri pikkusest Avijõest on ligi pool kaitstud hoiualana. Küllap on ka see aidanud jõe seisundil püsida heal või väga heal tasemel.

1. Jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud. Aruanded 2012–2022.

2. Pinnaveekogumite nimekiri, pinnaveekogumite ja territoriaalmere seisundiklasside määramise kord, pinnaveekogumite ökoloogiliste seisundiklasside kvaliteedinäitajate väärtused ja pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude kvaliteedinäitajate väärtused. Keskkonnaministri 16.04.2020. a määrus nr 19. www.riigiteataja.ee/akt/121042020061.

TÕNU FELDMANN (1973) ja KATRIT KARUS (1985) on hüdrobotaanikud, tegelenud aastaid jõgede taimestiku seirega.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

TUNNE LOODUST | Kas sisalik või vesilik?

Tekst: PIRET PAPPEL „Ja siis nägin täna veel sisalikku. Ta...

TEHNOKRAADI KROONIKAD | Aju-arvuti liidesed aitavad halvatutel suhelda ja liikuda

Tekst: ÜLAR ALLAS Ajaloo koidikust peale on otsitud võimalusi parandada...

Ilm ja eesti kirjandus

Tekst: AIN KALLIS Need ilmad on kodused. / Need on...