INTERVJUU | Veljo Runnel: loodusvaatluste tegemine rikastab elu

Kuupäev:

Veljo Runneliga vestelnud Triin Nõu

Veljo Runnel 2022. aastal Matsalu loodusfilmide festivalil Foto: Jaan Künnap / Wikimedia Commons

Veljo Runnel on sündinud 28. augustil 1971 Paides. 1989. aastal lõpetanud Paide keskkooli ja 1993. aastal Tartu ülikooli bioloogina (entomoloogina), magistriõppe 2010. Töötanud mitmesuguste loodushariduslike projektidega Tartu keskkonnahariduse keskuses, Eestimaa looduse fondis, Tartu ülikooli loodusmuuseumis ja Eesti keskkonnahariduse ühingus. ERRi ja Kuku raadio saadete pikaajaline kaasautor.

Kas mäletad, kuidas sinus loodushuvi tekkis?
Loodusehuvi tekkis mul juba väiksena, eriti igasuguste pisikeste elukate vastu. Vanaema aias pöörasin lillepeenarde piirdekive ümber, et uurida, kes seal all varjul on. Hiljem hakkasin oma huvi putukate vastu süstemaatilisemalt ellu viima. Tõin koju liblikaröövikuid ja kasvatasin neist valmikuid. Toataimede juures lendas sageli väikseid kärbseid, kelle tiibadele ma vildikaga märgised tegin, umbes nagu lindude märgistamine, ning jälgisin, kui kaua nad korteris ringi lendavad või kuhu lähevad.
Mingil ajal hakkasin ka putukaid püüdma ja kollektsiooni tegema. Mul oli juba väiksena tugev allergia heintaimede vastu, kuid see ei takistanud mind löriseva nina ja sügelevate silmadega niidu peal liblikaid püüda. Minu õnneks vanemad lasksid mu huvidel areneda ja toetasid, ostsid määrajaid ja muid loodusraamatuid. Isa tegi mulle liblikate sirutamiseks sirutuslaudu ja putukakollektsiooni jaoks kaste.
Praegu ma enam putukaid aktiivselt ei kollektsioneeri, kuid üks selline uhke puidust kast liblikatega on mul kodus. Aeg-ajalt vaatan seda ning tuletan oma õnnelikku lapsepõlve meelde.

Kust sa määramisabi või infot leidsid?
Olin oma huvidega üsna üksinda, ei mäleta küll, et mingit loodusega seotud huvitegevust oleks üldse Paides pakutud. Ega ma ei ole kindel, kas ma olekski huviringi läinud. Mulle väga meeldis ja sobis omaette uurida.
Raamatutel oli tähtis osa, kuigi neid liikus vähe. Sari „Loomade elu“ oli tollal arvatavasti kõigile Eesti loodusehuvilistele üks olulisemaid maailma avastamise allikaid. Järjekordse köite ilmumine oli erutav sündmus; uut raamatut sai nädalaid järjest uurida. Välismaiseid loodusraamatuid sai tollal vist ainult Tallinnast. Kui vanematega koos pealinnas käisime, siis alati oli üks sihtmärk Viru väravate juures olev raamatupood, kus oli ka võõrkeelseid loodusraamatuid. Vanemad ostsid mulle päris mitu ilmselt üsna kallist saksakeelset loodusraamatut.

Pärast keskkooli oli loogiline samm minna ülikooli bioloogiat õppima.
Mäletan, et mu esimene valik oli õppida loomaarstiks, aga vanemad seda väga heaks ei kiitnud. Järgmine lähim eriala tundus bioloogia. Tol ajal sai sisseastumiskatsetel valida teoreetilise ja pedagoogilise bioloogia vahel. Ma tahtsin teoreetilisse bioloogiasse saada, aga punkte jäi puudu. Minu õnneks sain siiski pedagoogilisse suunda jääda ja õpinguid alustada. Järgmisel õppeaastal kaotati teoreetilise ja pedagoogilise bioloogia suundade erinevus ära.

Lõpetasid ülikooli entomoloogina.
Mäletan, et Kaupo Elberg märkas selgrootute zooloogia praktikumis mu putukahuvi ja entusiasmi. Ilmselt olin tolleks ajaks keskmisest tudengist rohkem neid iseseisvalt uurinud. Elbergist sai ka mu diplomitöö juhendaja. Töö oli Paide ümbruse jõgede sookärblastest, puhas faunistiline käsitlus, mida tänapäeval vist ülikoolides üldse pole. Kaupo Elbergi kabinet oli Baeri majas. Sealne õhustik oli kindlasti meeldejääv, just maja enda tõttu. Tema kabinetis valitses putukakastide ja raamatute vahel enamasti vaikus ning laual kumas pidevalt binokulaari valgusti helk.
Magistriõppes uurisin sookärblasi edasi ning käisin neid püüdmas Matsalu luhtadel ja rannaniitudel. Lotmanite perekond lubas mul välitööde ajal oma majas elada.
Paraku jäi mul magistriõpe tol korral pooleli, sest juhendajaga tekkisid segastel põhjustel ületamatud lahkarvamused. Olime lausa nii tülis, et linnas kohtudes ei öelnud teregi. Ühel korral istusime linnaliinibussis kõrvalistmetel ja tegime näo, nagu ei tunneks teineteist. Praegu seda meenutades on muidugi naljakas. Elberg oli tõsine ja pühendunud putukauurija.
Elu viis mind mõneks ajaks teistele radadele, abiellusin Ilonaga, saime lapse, töötasin Tartu loodusmajas ringijuhendaja ja projektijuhina. Kui jõudsin uuesti Tartu ülikooli, seekord tööle, siis võtsin kätte ja lõpetasin magistriõppe Toomas Tammaru juhendamisel. Valdkond oli nüüd küll hoopis midagi muud: bioakustika teemadel. Uurisin võsaritsika laulu. Tegelikult õppisin vahepealsetel aastatel ka psühholoogiat Tartu ülikoolis, enamik minu kaaskursuslasi oli minust tunduvalt nooremad, kuid meil tekkis väga tore sõpruskond.

Sind teatakse ka loodushelide salvestajana. Kuidas jõudsid helide maailma?
Lisaks loodusele huvitas mind muusika, aga muusikakoolis ei ole ma kunagi ei käinud, kuigi õpetajad soovitasid. Ajasin lapsena lihtsalt nii hirmsalt sõrad vastu.
Teismelisena hakkas mind väga huvitama muusika kuulamine, audiofiilsest aspektist. Sain endale üsna korraliku stereosüsteemi, hankisin plaate ja salvestasin raadiost muusikat. Mulle meeldis muusikat kuulata nõnda, et panin kõlarid põrandale, pöörates need üksteise vastu, ja viskasin ise nende vahele pikali muusikat kuulama.
Mul oli ka paar Fred Jüssi plaati loodushäältega. Kuulasin neid samamoodi ja mäletan, et olin täiesti võlutud sellest, kuidas loodus kõlaritest kostub ja kuidas ma saan helide kaudu loodusesse minna.
Päris enda salvestusvarustuse ostmiseni läks siis veel omajagu aega. Tahtsin just stereohelisid salvestada, kuid taolisi salvestajaid eriti ei liikunud. Oma esimese mikrofoni ja salvestava pleieri sain üheksakümnendate lõpus. Käisin Tartu ümbruse põldude ja metsatukkade vahel salvestamas, kassetid on siiani alles. Ma kasutasin seda salvestajat ka oma tütre Annabeli jutu salvestamiseks, kui ta oma esimesi lauseid hakkas moodustama. Lootsin selle põhjal oma psühholoogia diplomitöö teha.
Loodushelide salvestamise teekonnal on mulle väga oluliseks teejuhiks ja toetajaks olnud Fred Jüssi. Kuna mu huvi asja vastu oli suur, võtsin üsna pea Frediga ühendust, küsisin nõu, käisin tal külas. Ta rääkis oma kogemustest ja andis ka tehnikasoovitusi. Kui mul oli juba korralikum tehnika ning esimesed salvestused tehtud, siis saatsin need kõigepealt Fredile kuulamiseks.
Kuna ma tahtsin asjaga veidi tõsisemalt tegeleda ja asjalikku väljundit näha, hakkasin otsima võimalusi saada paremaid seadmeid ning leida konkreetsem tulemus, mille poole püüelda. Ma ei mäleta, kas Fred soovitas seda, aga igatahes pöördusin oma mõtetega Eestimaa looduse fondi, kus siis toimetasid Robert Oetjen ja Toomas Trapido. Kuna internet ja veebindus olid tol ajal tohutus arengus, siis tundus loogiline siduda sellega ka loodushääled ning sündiski idee teha loodushäälte portaal „Kõrv loodusesse“ veebiaadressile loodusheli.ee. Kirjutasin projekti, õnnestus saada finantstugi. Hiljem sai veebilehte edasi arendatud keskkonnainvesteeringute keskuse toetustega.
Algul keskendusin loodushäälte süsteemsel salvestamisel putukatele, sihktiivalistele. Tundsin ju ise putukaid kõige paremini ning samas oli tirtsude-ritsikate hääli väga vähe salvestatud. Olin kindlasti sel alal Eestis pioneer. Hiljem hakkasin ka lindude hääli salvestama ja tänu sellele õppisin päris hästi linnulaulu tundma. Ülikooli ajal ma eriline ornitoloogiahuviline ei olnud.

Räägid sellest nii kirglikult ja elavalt. Kui võimalik, kas siis tegeleksidki ainult salvestamisega?
Võib öelda, et helisid olen tõesti salvestanud kirglikult. Nüüdseks olen üle kolmekümne aasta loodushääli salvestanud. Mõned aastad on olnud sellega tihedamalt sisustatud, kuigi enamasti olen põhitööd teinud siiski mingil teisel teemal.
Kuid on olnud kevadeid, kus olen võtnud põhitööst palgata puhkust, et loodushääli salvestada. Nõnda oli näiteks siis, kui salvestasin helisid Joosep Matjuse filmile „Tuulte tahutud maa“. Loodusdokkide tõttu on olnud koostööd ka Riho Västrikuga, mõned helindid on leidnud tee isegi mängufilmidesse, näiteks „Eia jõulud Tondikakul“ või „Tõde ja õigus“.
Omaette huvitav väljund on kunstiprojektid. Ma olen väga õnnelik, kui helindid on jõudnud näitustele. Peeter Laurits on mind kutsunud mitmesse oma näituseprojekti loodushelidega. Eelmisel aastal tegime koos Ann Reimanniga Peetri näitusele „Miski on kõigega seotud“ heliinstallatsiooni. See on väga lahe, kui loomingulised ideed üksteiselt mõjutusi saavad. Töötlesin ka ise loodushelisid, neid aeglustades, nende dünaamikat manipuleerides või luues mitmekihilisi helikompositsioone. Need hetked rikastavad elu.
Olen oma salvestusi ka albumiteks kokku pannud ja neid muusikajagamisplatvormidele toimetanud. Eelmisel kevadel tundus, et see võib isegi üht-teist sisse tuua, kui Spotify kuulamiste arv hakkas jõudsalt kasvama. Parimal kuul oli mul peaaegu 20 000 kuulajat. Kuid siis millegipärast algoritmile mu albumid enam ei sobinud ja kuulamiste hulk kukkus kolinal. Et salvestiste tegemisest saaks stabiilne ja püsiv sissetulek, peaks väga palju ka turundusega tegelema, ainult entusiastlik salvestus siin abiks ei ole.

Kas võib öelda, et su teine kirg on loodusfotograafia?
Fotopisiku sain isalt. Pildistamine on ka tema hobi. Tema kõrvalt sain esimesed teadmised särist ja avast ja muust põhilisest, mis fotograafia aluseks on. Isa oli Paide fotoklubi liige. Neil oli pimik meie kõrvalmaja keldris. Mäletan, kuidas käisin seal isaga ilmutamas, salapärase pimeda ruumi punases valguses. Paberpildi saamine on parajalt maagiline: näed, kuidas paberile hakkab aeglaselt kujutis tekkima. Minu jaoks oli see väga põnev maailm, kuigi lapsena tundus ilmutamine kõrvalt vaadates väga keeruline. Ega ma ise paberil foto tegemiseni ei jõudnudki. Pildistasin filmile küll, aga väga mugav oli, kui isa filmid ära ilmutas ja paberile lasi.
Hiljem pildistasin slaidile. Selle ilmutamine oli juba peenem töö, mida tehti kommertslaborites kallimate seadmetega. Slaid oli hea valik just looduse pildistamiseks, sest nõnda sai värve üsna naturaalselt kujul tabada.
Kui aga tulid digikaamerad, tundsin ennast kui kala vees. Digimaailm mulle sobis ja sain kiiresti järje peale. Mõnda aega töötasin Photopointi kauplustes laborant-müüjana.
Looduse pildistamine ei ole mulle enamasti üldse tehniline proovikivi, pigem on see võimalus avastada nähtusi, mida muidu ei jää vaatama. Fotoaparaat on justkui ettekääne, et saaks kümnete minutite jooksul ühte putukat või taime uudistada.
Pildistan palju ka selleks , et kodus määrajaga edasi pusida, ilma objekte tapmata või kaasa võtmata. Alati ei pea foto olema ilus loodusfoto. Ja näiteks putukate puhul ei pea neid siis kinni püüdma. Piisab õige nurga all tehtud fotost.

Kuidas sa harrastusteaduseni jõudsid?
See tuli kuidagi tööga kaasa. Läksin Ivar Puura kutsel tööle Tartu ülikooli loodusmuuseumisse. Esimene projekt oli seal seotud loodusharidusega üldiselt, kuid järgmine keskendus otseselt harrastusteadusele. Õigemini, sel ajal Eestis veel seda sõna ei kasutatud. Meie ülesanne oligi kõigepealt eestindada termin citizen science ja selgitada välja, kuidas sel moel elurikkust uurida. Vaatasime, millised digitaalsed lahendused on loodusvaatluste kogumiseks, talletamiseks ja jagamiseks ning kuidas saaks andmete jagamist eri süsteemides ühtlustada. Ühtlasi oli minu ülesanne tuua selle teemaga seotud rakendused PlutoF-süsteemi.
Mõnes mõttes ei ole harrastusteaduses kui nähtuses midagi uut. Ornitoloogiaühing on aastakümneid linnuvaatlustesse harrastusteadlasi kaasanud. Seda ei ole lihtsalt sellise sõnaga tähistatud. Harrastusteadus kui mõiste ilmus maailma teaduskirjandusse alles 2010. aastatel ning iga aastaga ilmus järjest rohkem seda teemat käsitlevaid artikleid. Loodusteaduste ajalugu arvesse võttes on tegemist üsna uue mõiste ja kontseptsiooniga.

Kõrvutame harrastusteadust praegu ja 14 aastat tagasi, kui sina hakkasid selle teemaga rohkem kokku puutuma. Mis on muutunud?
Tehisintellekti lahendusi on väga palju juurde tulnud. Senini küsitakse päris palju määramisabi ka Facebooki teemagruppidest, aga muutunud on see, kuidas küsitakse. Kui varem küsiti, „kes see putukas/taim/seen on“, siis nüüd küsitakse sageli: „Google Lens ütles, et see on xxx. Kas see vastab tõele?“. Paraku on nii, et sageli usaldavad loodushuvilised neid tulemusi pimesi ega viitsi uurida, kus mandril pakutud liik tegelikult elab või kas liigile olulised tunnused on olemas või mitte.
Kui laiemalt võtta, siis harrastusteadust või kodanikuteadust tunnustavad praegu meetodina paljud ning mõnikord võetakse tööle eraldi inimene, kes projektide juures harrastusteadlastega tegeleb. Ma arvan, et see on hea. Kuigi siin võib näha ka seda, et peab midagi tegema, kuna selle tegevuse jaoks on raha antud.

Kuidas tehisintellekt sinu arvates loodusteadlase positsiooni muudab?
Mulle tundub, et teadlasi ei usaldata enam nii palju. Arvatakse, et tehisintellekt on targem. Loodussõprade sotsiaalmeediarühmadest on näha, kuidas teadlaste arvamusi seatakse kahtluse alla. Isegi kui liigiekspert ütleb, et foto põhjal ei saa lõplikku määrangut teha, jääb inimene tehisintellekti pakutule kindlaks.
Tehisintellekti lõplikku mõju näeme ilmselt mõne aasta pärast. Juba praegu võtab see kommunikatsiooni, turunduse ja disaini valdkondades inimestelt tööd ära.
Muidugi on kahju, et need tehnilised lahendused ja loodusteaduste areng laiemalt mõjutavad seda, et üha vähem on erilise liigirühma eksperte. Hästi palju keskendutakse suurele pildile ja ökoloogiale, mis ei ole vale, aga selle kõrval võiks ka klassikaline liigirühma tundmine säilida. See tagaks ühelt poolt selle, et on eksperdid, kes tehisintellekti määranguid kahtluse alla seavad, ja teisalt selle, et meil säiliksid mingis vormis klassikalised taime-, putuka- ja muud kogud.
Ma loodan, et ei ole nii, et ükskord on kollektsioonide hooldamine lihtsalt puhtalt tehnilise töötaja ülesanne. Seda peaks tegema liigiekspert.

Kas tehisintellekt saaks ka loodushäälte genereerimisega hakkama?
Kindlasti saaks, vähemalt suudaks luua selliseid loodushääli, mis annavad üldise tunde, et oled looduses. Aga ma ei usu, et see suudab päris autentset ja liigispetsiifilist kõlapilti luua. Üldist linnulaulu saab kindlasti tekitada. Eelteadmisteta inimene ei pruugigi aru saada, et sellist helipilti looduses ei kohta, sest näiteks ühe linnu laul on poole sirina pealt ära lõigatud või veidra tonaalsusega või on helipilt ebaloomuliku koha pealt korduma pandud.
Fotode puhul on natuke sarnane seis. Üldises mõttes suudab tehisaju tõetruusid pilte luua, aga kui detailsemalt vaadata, siis tihti on inimestel kuus sõrme või topeltpõlved või mõni muu veider artefakt.

Tuleme tagasi harrastusteaduse juurde. Kuidas sündis harrastusteaduse üritus loodusvaatluste maraton, mis kutsub inimesi üles loodusvaatlusi tegema ja nendest teada andma?
Ma töötasin aastatel 2012–2017 Tartu ülikooli loodusmuuseumis rahvusvahelise projektiga EUBON. Seal sain esimest korda aimu loodusvaatluste korraldamise metoodikast, mida nimetatakse BioBlitz. See tähendab, et kindlal alal ja kindlal ajal tehakse kindlaks nii palju eluslooduse liike kui võimalik. Tegime projekti välispartnerite ja -ekspertidega koos 2016. aastal Emajõe kallastel Eesti esimese BioBlitzi, mida nimetasime Mini BioBlitz. Leidsime umbes 230 liiki.

2017. aastal kordasime üritust Tartus ning 2018. aastal toimus esimene üle-eestiline loodusvaatluste maraton. Leitud liike oli juba kümme korda rohkem kui esimesel korral. Nüüdseks on sellest saanud iga-aastane üritus, millel on oma fännid ja jälgijaskond. Kõige olulisem, et saame vaatlusi reaalajas avalikult jagada ning kvaliteedikontrolli teha.

Nüüd küsimus, mida pärivad paljud vaatlusmaratonil osalejad. Mis saab kogutud vaatlusandmetest?
Vaatlusandmed laekuvad automaatselt elurikkuse andmesüsteemi PlutoF ja sealt avaldatakse portaalis elurikkus.ee, hiljem saadetakse ka rahvusvahelisse portaali gbif.org. Seal on kõigil maailma teadlastel võimalik neid andmeid oma uurimistöös kasutada. Seda tehaksegi ning andmete juures on märge, kui palju neid on alla laaditud või millises konkreetses uuringus kasutatakse.

Teadlastele on tähtsad kvaliteetsed vaatlused. Kuivõrd harrastusteadlasi selles usaldatakse?
Oleneb, milliseid uuringuid tehakse. Vähemuses olevad ekslikud vaatlused ei sega mastaapseid uuringuid, kus jälgitakse üldisi trende. Kui on vaja täppisandmeid, on võimalik välja filtreerida sellised andmed, mida saab rohkem usaldada. Selleks on omad meetodid, mida tänapäeva andmeteadlased valdavad.

Kas harrastusteaduse aktsioonidega kogutud vaatlusi on teadustöös juba kasutatud?
GBIFi andmebaasist saab seda jälgida. Näiteks linnuvaatluste andmestikku, kuhu laekuvad ka maratoni vaatlused, on tsiteeritud 45 rahvusvahelises uurimistöös.

Tänavu juunis oli vaatlusmaraton rahvusvaheline. See tähendab, et vaatlusi tehti samal ajal ka Lätis ja Leedus.
Jah. Meil on nüüd tehniline võimekus registreerida ka teiste riikide vaatlusalasid ja sealt laekuvaid andmeid. Järgmisel aastal püüame teha nii, et osalejaid oleks igast Läänemere-äärsest riigist. Loodame, et see tugevdab ka Euroopa kultuuripealinna programmi raames Tartu kui teaduslinna kuvandit.

Bioloogia pedagoogiline pool sind ülikooli astumisel eriti ei paelunud, aga õpetamisega oled üsna tihti kokku puutunud.
Juba kümme aastat olen juhendanud Hugo Treffneri gümnaasiumi loodusklasside suviseid zooloogiapraktikume. Väga huvitav on noortesse loodushuvi süstida. Praktikumi alguses on paljud kergelt skeptilised, kuid putukate kogumine ja määramine on nii haarav tegevus, et juba paar tunniga saab neist kamp entusiaste.
Olen kunagi olnud ka Tartu loodusmajas õpetaja, juhendasin entomoloogiaringi ning töötasin välja Läänemere õppeprogrammi. Imiteerisime reostuse tekkimist ja uurisime Läänemere elustikku.
Olin Eesti keskkonnahariduse ühingu loomise juures ning mõne aasta ka juhatuses. Praegu olen lihtliige. See ühing koondab keskkonnahariduse tegijaid ja edendajaid üle Eesti.

Veljo Runnel Foto: Jaan Künnap / Wikimedia Commons

Räägi oma hobidest. Ma tean, et sa tegeled koorilauluga ja sõidad rattaga keskmisest pikemaid vahemaid.
Koorilauluga hakkasin tegelema ülikooliaastatel. Üks kursusekaaslane kutsus mu Pauluse kiriku juures tegutsevasse koori. Olen laulnud ka Vanemuise seltsi segakooris ning mõnda aega vanamuusika grupiga, mis oli koondunud David Kettlewelli kursuse raames ülikoolis 1990. aasta teisel poolel. Lõin kaasa isegi barokkooperis, kus etendasin tumedanahalist piraati. Olid vast ajad! Tänapäeval ei saagi vist sellist etendust teha. Viimased aastad olen kuulunud segakoor So-Le-Mi-Jo koosseisu. Ka oma abikaasaga tutvusin Tartu kooris Võluvale.
Laulmine on üks võimalus, kuidas muusikat oma ellu tuua. Ma tinistan ka kitarri, aga ei saa öelda, et oskan mängida. Korraliku mänguoskuse arendamiseks ei ole mul piisavalt püsivust. See nõuaks regulaarsemat harjutamist. Laulmine on hea harjutus ka ajule. Aitab vaimselt paremas vormis püsida.

Aga rattasõit?
Rattasõit on minu jaoks maastiku kogemise viis. Aeglasem kui auto, aga kiirem kui kõndimine. Sportlikke eesmärke mul ei ole, aga alati on hea tunne teada, et suudan näiteks 40 kilomeetrit järjest vabalt ära sõita. Ühtlasi saan oma füüsilise vormi kohta kinnituse.
Korra käisin ka roheliste rattaretkel, aga sain aru, et mulle meeldib omas tempos rohkem kulgeda. Olen päris palju väikesaartel rattaga käinud. Auto jätan mandrile parklasse, praamile lähen rattaga. See on väga hea tunne, kui praami saabudes on ükskõik, mis suunas liikuma hakata. Eesti saared on paraja suurusega, vajalikku kohta jõuab alati vabalt vändata.

Põlise linnainimesena ostsid nüüd endale maakodu. Miks ometi?
See mõte oli ammu, aga teoks sai eelmise aasta sügisel. Oli tunne, et maakoht oleks turvaline pensonisammas. Varem salvestusi tegemas käies olin sattunud Karisöödi metsadesse ja Mehkamaa põlluteedele ja sealt väga toredaid elamusi kogunud. See oli koha valikul otsustav. See on hea baas, kus kevadel ja suvel olla, samas saab vaikselt kõpitseda ja majakest taastada.
Maakodu omamine on omamoodi teaduslik eksperiment. Maad mul palju ei ole, aga siiski on huvitav vaadata, kuidas taimekooslused mõnes krundiosas on täiesti erinevad. Üritan võimalikult palju liike ära määrata ja ruderaalliikidele muid taimi juurde tuua. Krundi serval laulis kevadsuvel väike-käosulane. Maal toimetades hoian kogu aeg silma ja kõrva lahti linnuelule.
Kartuli panin ka maha, nii et aianduseksperimendid on alanud. Nüüd on vaja sead ja kitsed eemal hoida.

Loodusfestival, loodusvaatluste maraton ja Linnujämm. Need kõik on sinu kaasalgatusel loodud üritused, mis toovad igaüks omal moel inimesi loodusele lähemale. Mis on sind ajendanud neid korraldama?
Need on üsna erinevat teed pidi muuseumitöö käigus tekkinud. Sellistes suurtes üritustes peab minu jaoks olema looduse ja loomingulisuse mõttes midagi huvitavat. Loodusvaatlused on kogu elu olnud minu hobi ja minu elu väga palju rikastanud. Mingil ajal tundus, et võiks seda suuremalt teha ja sündis loodusvaatluste maraton. Linnujämm andis võimaluse ühendada muusikahuvi ja helimaailm. Iga ürituse taga on olnud isiklik kogemus, millele on lisandunud soov seda ka teistega jagada.

Kas on veel mõni looduse ja kultuuri sidumise idee, mida tahaksid ellu viia?
Ideid on mitu, aga need kõik on eri staadiumites. Mul on soov, et võiks kuidagi tajuda loodusmaastikku heli kaudu. Ma veel ei tea, kuidas, aga selle kohta on mõtteid.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Rändlinnud saabuvad!

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Maastikugeneetika

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.