Olev Vinn
Miks me pole seni kohanud mitte ühtegi maavälist tsivilisatsiooni? See küsimus on köitnud teadlasi ja mõtlejaid alates ajast, mil saime teadlikuks universumi tohututest mõõtmetest. Meie galaktikas on üle kahesaja miljardi tähe, neist paljude ümber tiirlevad planeedid, millest üsna suur osa võib meenutada Maad. Kui elu ja mõistus on tõepoolest loodusliku arengu vältimatu tulemus, siis oleks mõttekas eeldada, et keegi peaks olema meist ees: vanem, arenenum ja võimeline saatma signaale või isegi külastama teisi maailmu. Ent seni on kõik katsed neid tsivilisatsioone leida lõppenud vaikusega. Niisugust olukorda kutsutakse Fermi paradoksiks, vastuoluks meie ootuse ja tegelikkuse vahel.
Fermi paradoks on saanud nime Itaalia-USA füüsiku Enrico Fermi järgi. Fermi paradoks on vastuolu maavälise elu olemasolu kohta lõplike tõendite puudumise ja selle olemas olu näiliselt suure tõenäosuse vahel. Kuigi miljardeid aastaid vanas universumis võiks olla ohtralt arenenud tsivilisatsioone, ei ole me neist siiani märke leidnud, tekitades küsimuse „Kus nad kõik on?“. Enrico Fermi esitas paradoksi füüsikutest kolleegidele Emil Konopinskile, Edward Tellerile ja Herbert Yorkile 1950. aastal Los Alamoses. Kord lõunatama jalutades vestlesid mehed lendavatest taldrikutest ja valgusest kiirema reisimise teostatavusest. Kui jutt kaldus muudele teemadele, pahvataski Fermi korraga välja küsimuse: „Kus kõik on?“ (niisuguse sõnastusega küsi must on meenutanud Teller). Trükisõnas on Fermi paradoksi esimest korda maininud astronoom Carl Sagan oma 1963. aastal ilmunud artiklis. Foto: NAID / WIKIPEDIA
Fermi paradoksi kohta on pakutud arvukalt seletusi. Mõni keskendub elu tekke haruldusele, teised tõstatavad võimaluse, et tsivilisatsioonid on varakult hävinud. Viimast võimalust käsitletakse tänapäeval ka käitumisbioloogia aspektist. Kas on võimalik, et mõistusega olendite evolutsioonilise päritoluga instinktid võivad saada tsivilisatsioonidele saatuslikuks? Selle lihtsa mõtte maht on lai: kui mõistuslik elu tekib alati looduskeskkonnas, siis toob see endaga kaasa ka käitumisviisid, mis on häälestatud jääma ellu liigi looduslikus keskkonnas, mitte aga mõeldud jätkusuutlikuks eluks tehnoloogilises tsivilisatsioonis. Needsamad käitumismustrid, mis kunagi tagasid liigi püsimajäämise looduses, võivad hiljem takistada selle arengut tsivilisatsioonis või põhjustada lausa liigi hävingu.
Võtame vaatluse alla inimese evolutsiooni. Looduslik valik soosib neid omadusi ja käitumisviise, mis suurendavad isendi võimalusi jääda ellu ja saada edukaid järglasi. Loodusoludes, kus toidu- ja energiapuudus, kiskjad ja konkurents olid igapäevased ohud, oli kasulik tunda vajadust kuuluda rühma, kaitsta oma territooriumi, tõusta karja hierarhias kõrgele kohale, koguda ressursse ning kasvatada palju järglasi. Ressursside demonstreerimine teistele karjaliikmetele aitas parimatel isenditel leida üksteist ja saada edukamaid järglasi. Niisugused omadused ei ole arenenud teadlikult ega eesmärgistatult, vaid kujunenud välja miljoneid aastaid kestnud loodusliku valiku kaudu. Seetõttu võib neid omadusi nimetada pärilikeks käitumismustriteks. Pärilikud käitumismustrid ei kao mõne põlvkonnaga – need jäävad liigi osaks, ka siis, kui keskkond muutub kardinaalselt. Kriitiline muutus saabub siis, kui sellised käitumismustrid satuvad kokku kõrgtehnoloogiaga. Instinktid, mis kunagi sundisid meie evolutsioonilisi esivanemaid koguma toitu või kaitsma sugulasi, võivad nüüdisühiskonnas väljenduda laastava sõja või ressursside ületarbimisena, mille tagajärg on kliimamuutused ja ökosüsteemide kokkuvarisemine.
Himu tõusta ühiskondlikul redelil või domineerida teiste üle kõrgtehnoloogia kaudu tekitab ohtliku kombinatsiooni, mille tagajärjel puhkenud sõdades võidakse lühikese ajaga hävitada miljoneid inimesi. Seksuaalsed ja pereinstinktid võivad soodustada rahvastiku ülekasvu, mis omakorda süvendab konkurentsi ja sotsiaalseid pingeid. Uudishimu, mis on sageli olnud teaduse ja tehnika edasiviiv jõud, võib ajendada ohtlike tehnoloogiate kasutuselevõttu, nagu geenitehnoloogia, tehisintellekt või massihävitusrelvad, enne kui nende tagajärgi mõistetakse.
Tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaatest on kõige suurem probleem see, et inimeste pärilikel isudel ja ihadel puuduvad piisavad pidurid, kuna nende järele ei olnud looduslikus keskkonnas mingit vajadust ja nende teke ei oleks andnud evolutsioonilisi eeliseid. Inimese liigiomase käitumise arengu seisukohalt on tähtis aru saada, miks meie ihadele ja himudele ei ole arenenud piisavaid pidureid. Loomariigis piirasid ressursside tarbimist isendite kehalised võimed ja looduslik tasakaal ning ressursside ületarbimine ei saanud ohustada liigi säilimist, seega ei olnud ka evolutsioonilist survet tekitada asjaomased pidurid.
Looduses ei saa ükski elusolend ressursse tarbida sellises mahus, nagu see on võimalik, kasutades abistavaid tehnoloogiaid, mis võimaldavad teoreetiliselt muuta endale elukõlbmatuks kogu planeedi. Looduskeskkonnas ei suuda ükski isend tappa liigikaaslastest konkurente suuremal hulgal, kui tema muskliramm lubab. Seetõttu ei kujutanud asjaomased instinktid ohtu liigi säilimisele ning seega ei arenenud nende vastu pidureid. Looduskeskkonnas pole mõeldav pikaajaline liigi edukust ohustav plahvatuslik paljunemine, kuna järglaste suremus haiguste, toidupuuduse või kiskjate rünnete tõttu ei luba seda.