Tekst: MATI LAUR
Esimene maailmasõda ei viinud Õhtumaad hävinguni, kuid muutis oluliselt selle palet. Nii mõndagi kuldsena tundunud ajast oli jäädavalt möödas ning ees ootas midagi sootuks uut. Erinevalt kunstist ja kirjandusest, kus Esimese maailmasõja järgsetel aastatel jätkus uute voolude ja suundade võidukäik, oli maailmasõjajärgses ajalookirjutuses uuendusi vähe ja nendegi mõju hakkas avalduma alles pärast Teist maailmasõda.
Annaalide koolkonna sünd
Prantsusmaa kahe maailmasõja vahelise ajalookirjutuse tähtsündmuseks on peetud ajakirja „Annales d’histoire économique et sociale“ (Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid) ilmuma hakkamist 1929. aastal. Briti ajaloolane Peter Burk (1934) on seda sündmust nimetanud lausa „revolutsiooniks ajalookirjutuses“. „Annaalid“ ei näinud ilmavalgust Pariisis, vaid pärast Esimest maailmasõda taas Prantsusmaaga ühendatud Strasbourgis. Ajakirja asutajad Lucien Febvre (1878–1956) ja Marc Bloch (1886–1944) vastandusid ühelt poolt Saksa ajalookirjutuses valitsevale poliitilise ajaloo esiletõstmisele, teisalt polnud nõus sõjaeelsel Prantsusmaal positivismist lähtunud arusaamaga pidada ajalookirjutust üksnes „abiteaduseks“, mis kogub empiirilist materjali sotsiaalteadustele. Ajalookirjutus pidi ise saama teisi distsipliine (geograafia, sotsioloogia, psühholoogia, majandusteadus) integreerivaks sotsiaalteaduseks, mis eeldas Febvre’i ja Blochi nägemuses probleemidele ja analüüsile orienteeritud ajalookirjutust. „Kui pole probleeme, pole ka ajalugu“, väitis Febvre. „Kui te ei tea, mida te otsite, siis te ei tea ka, mida te leiate.“ Mitmekesistamist vajasid ka ajaloolaste kasutatud allikad. Teksti kui traditsioonilise allika kõrval sooviti enam näha arheoloogiliste ja etnoloogiliste materjalide, kaartide ja fotode kasutamist. Deterministlikesse õpetustesse, sealhulgas marksismi, suhtusid uue ajakirja väljaandjad ettevaatlikult ning üritasid „suuri teooriaid“ vältida.
Lucien Febvre pälvis laiema tuntuse raamatuga „Philippe II et la Franche Comté“ („Felipe II ja Franche Comté“, 1912), kus ta käsitles pärast Burgundia pärilussõda Habsburgide Hispaania liinile kuulunud piirkonna ajalugu 16. sajandi teisel poolel, üritades kokku sulatada nii poliitika, majanduse, õiguse, religiooni kui ka kirjanduse ja kunsti, et pakkuda võimalikult kõikehaaravat ja siduvat ajalugu. Kahe maailmasõja vahel avaldas Febvre mitu biograafiat – Eesti lugejale on ta tuntud Martin Lutherit ja Navarra Margaretat käsitlevate raamatute autorina, seades eesmärgiks kujutada oma kangelasi ümbritsenud ja mõjutanud ühiskonda.
Marc Bloch sai tuntuks doktoritöö põhjal valminud raamatuga „Le rois thaumaturges“ („Imettegevad kuningad“, 1924), kus ta käsitles keskajast varauusaja lõpuni valitsenud uskumust, et kuninga puudutusel pärast kroonimistseremooniat olevat ravitoime näärmetiisikuse (scrofula) vastu. Kuigi hiljem on Blochi uurimust peetud mentaliteediajaloo üheks nurgakiviks, ei pöördunud ta hiljem teema juurde kunagi tagasi, pidades seda kerglaseks. Blochi peamiseks uurimisvaldkonnaks sai keskaegne feodaalühiskond. Raamatus „Les caractères originaux de l´histoire rurale française“ (Prantsuse külaajaloo põhijooni, 1931) vaatleb Bloch kaugemat minevikku olevikust või lähiminevikust tagasi vaatava pilguga, jälgides sel kombel agraarkorralduse kujunemist ning eristades uuendustele rohkem alteid valdkondi nendest, kus traditsioonid olid püsivamad. Paraku jäid Blochi kavatsused lõpuni teostamata. Kui ta liitus Teise maailmasõja ajal vastupanuliikumisega, vahistasid ta Saksa okupatsioonivõimud ning lasid maha.
Uued suunad Saksamaal
Samal ajal annaalide koolkonna sünniga Prantsusmaal tõusis Saksa ajalookirjutuses 1920. aastate lõpul esile Volksgeschichte (rahvaajalugu), mis pööras senisest rohkem tähelepanu lihtrahvale, eriti talupoegadele, asustusajaloole ja etnilistele suhetele. Siingi keskenduti sündmuste asemel struktuuridele, narratiivsele käsitlusele eelistati analüüsi, rõhutati koostööd teiste teadusharudega, kaasates just arheolooge, etnolooge ja keeleteadlasi. Pärast rahvussotsialistide võimuletulekut asuti Volksgeschichte raames põhjalikumalt tegelema Reichist väljapoole jääva saksa asustusala uurimisega, mida rahvussotsialistid kasutasid õigustamaks riigipiiride muutmist0. Seetõttu suhtutakse Volksgeschichte pärandisse ettevaatusega, eitamata samas suuna rolli sotsiaalajaloo esiletõusus Teise maailmasõja järgsel Lääne-Saksamaal. Kui palju läks 1930. aastate Saksa akadeemiline ajalookirjutus rahvussotsialismiga kaasa, selle üle kestavad vaidlused tänapäevalgi. Freiburgi ülikooli professor Gerhard Ritter (1888–1967) avaldas 1936. aastal elulooraamatu Preisimaa kuningast Friedrich Suurest, mida ühed on hinnanud natsimeelseks, teised, vastupidi, leidnud sellest osavalt peidetud natsirežiimi kriitikat.
Stalinliku ajalookirjutuse võit Venemaal
Saksamaast märksa suurem oli poliitilise diktatuuri mõju ajalookirjutusele kahe maailmasõja vahelisel Venemaal, kus pärast kommunistlikku riigipööret seati ajaloo uurimine (vulgaar)marksistlikele rööbastele. Tollane mõjukaim ajaloolane Mihhail Pokrovski (1868–1932) paistis juba enne bolševistlikku putši silma äärmuspahempoolsena, kes ei hoidnud end tagasi ka Lenini kritiseerimisest. 1920. aastatel said Pokrovski seisukohad ametliku ajalookontseptsiooni aluseks. Et Venemaa arengut Lääne-Euroopaga sünkroniseerida, nägi Pokrovski kapitalismi võrseid juba Ivan Julma ajal, mis tema terminoloogias kandis kaubanduskapitalismi nime. Pokrovski kritiseeris marksistlikelt positsioonidelt Vene alade ühendamist Moskva suurvürstiriigi ümber ning Vene koloniaalekspansiooni. Tema käsitluses oli Venemaa rahvaste vangla, mida sotsialistliku revolutsioonini iseloomustas armetu mahajäämus Euroopast. Tsaaridesse suhtus Pokrovski mõistagi sügava põlgusega.
Stalini võimu kindlustumine tõi murrangu ajalookäsitlusse. Pärast surma asuti Pokrovskit süüdistama skemaatilisuses ja elukauguses. 1930. aastatel tõsteti vahepeal põlu all seisnud Vene imperialistlik traditsioon ajalookirjutuse keskmesse. Tsarismi sõjalised võidud Euroopas ja Vene koloniaalekspansioon tõsteti au sisse ning veel äsja „rahvaste vanglasse“ surutud vähemusrahvuste ajaloos muutus Venemaaga liitmine „vabastamiseks“. Valitsevast kontseptsioonist irduvaid ajaloolasi süüdistati „kodanlikus objektiivsuses“ ning kui nad juhtumisi ka alanud repressioonides ellu jäid, ei leidnud nende uurimused enam avaldamist.
Uuenevad rahvaste ja riikide ajalood
Varasemate suundumuste jätkuna ilmus kahe maailmasõja vahel mahukaid mitmeköitelisi ülevaateid Euroopa riikide ajaloost. George Macaulay Trevelyan jätkas 1926. aastal avaldatud raamatus „History of England“ („Inglismaa ajalugu“) whig-history romantilist liberalismi, rõhutades brittide erilist arenguteed kui pidevat isikuvabaduste kasvu ning pidades parlamentarismi inglaste suurimaks kingituseks inimkonnale. Ameerika Ühendriikides suurt tähelepanu pälvinud ajalookontseptsiooni avaldas Charles Austin Beard (1874–1948) raamatus „The rise of American civilization“ „(Ameerika tsivilisatsiooni tõus“, 1927), nähes Ühendriikide ühiskonna kujunemise keskmes võitlust agraarse ja industriaalse arengusuuna vahel, mis kulmineerus Põhja ja Lõuna vahelise kodusõjaga. Tuntust pälvis prantsuskeelne Belgia ajaloolane Henri Pirenne (1862–1935) ja tema juba enne Esimest maailmasõda alustatud seitsmeköiteline „Histoire de la Belgique“ („Belgia ajalugu“, 1899–1932). Kuigi Belgia omariiklus oli raamatu valmimiseks kestnud sajandi, jäi seda Euroopa suurriikidega võrreldes napiks. Seetõttu keskendus Pirenne sotsiaal- ja majandusajaloole, otsides Belgia urbaniseerumise juuri ning vaatles Belgiat miniatuurse Euroopana, kus kohtuvad ja liituvad ladina ja germaani kultuur.
Oma ajalookäsitlust ja möödunu lahtimõtestamist vajasid Esimese maailmasõja järel loodud uued rahvusriigid. Ka Eesti rahvuslikus ajalookirjutuses tähistab kahe maailmasõja vaheline periood ajaloouurimise professionaliseerumist. Vastandudes senisele baltisaksa historiograafiale seati ajalookäsitluse keskpunkti talurahva olukord, rahvuslik ärkamisaeg ning rahvusriigi kujunemise lugu. 17. sajandi teine pool („vana hea Rootsi aeg“) ning 19. sajand olidki ajajärgud, mida rahvuslikus ajalookirjutuses maailmasõdade vahelisel perioodil kõige rohkem käsitleti. 1930. aastatel hakati paralleelselt välja andma kahte Eesti ajaloo koguteost. Eesti kirjanduse seltsi egiidi all ilmunud „Eesti ajalugu“ (1935–1940), peatoimetajaks Hans Kruus (1891–1976), jõuti Vene okupatsiooni tulekuks välja anda kolm köidet, mis jõudsid Rootsi aja lõpuni. Pooleli jäi ka kirjastuse Loodus välja antud „Eesti rahva ajalugu“ (1932–1937), mis põhiosas jõudis samuti 17. sajandi lõpuni, mõnes teemavaldkonnas ka 19. sajandini.
1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda ei muutnud üksnes riigipiire. Raudne eesriie, mis oli eraldanud kommunistlikku Venemaad ülejäänud Euroopast, nihkus nüüd otse Euroopa südamesse, jagades nii Õhtumaa kui ka selle ajalookirjutuse pea pooleks sajandiks kaheks vastandlikuks leeriks.
Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.