Ken Kalling
Ammu tuntud anekdoot räägib karust, kes ei tahtnud ajateenistusse minna ning uuris jänese käest, kuidas saada arstlikult komisjonilt vabastus. Väiksem metsaelanik soovitas lasta endal hambad välja lüüa, mida karu vastumeelselt tegigi. Lõplikult rikkus tema tuju aga teadasaamine, et kroonuteenistusest päästsid hoopis lampjalad …
Lugu on tegelikult elust enesest: maailmasõdadevahelise Eesti õigusaktid välistasid hambututel ja lamppöidsetel riviteenistuse. Vene väega oli asjade seis samasugune.
Lampjalgade pärast ei kõlba karu riviteenistusse. Pruunkarud saavad tagajalgadel seista ja võivad selles asendis isegi paar sammu kõndida, tavaliselt uudishimu, nälja või ärevuse ajel. Foto: TARAL JANSEN / SOLDATNYTT / WIKIPEDIA
Levinud mure
Lampjalgsuse (lamppöidsuse) korral on seesmine pöiavõlv (tallavõlv) lamenenud. Võlv hakkab kujunema teisel-kolmandal eluaastal, ta peaks olema vormunud täiskasvanueaks. Pärilikel põhjustel või ülekaalu tõttu alati nii ei lähe. Eri raskusastmes põeb lampjalgsust umbes viiendik täiskasvanuist. See seisund võib kujuneda ka hilisemas eas, siis võib peale ülekaalu olla põhjuseks kõrgete kontsade kandmine, artroos, sääre lihaskonna häired ja traumad. Minevikus on esilekutsujana mainitud ka rahhiiti. Põhjuste ja avaldumise järgi eristatakse lampjalgsusel mitu vormi ja astet. Eestis näiteks vabastab tegevteenistusest lampjalgsuse kolmas aste, teine aste tähendab „kõlblikkust piirangutega“.
Lampjalgsetel on jalalaba toetuspind ebanormaalne. Vale koormusjaotus tekitab näiteks käies või raskusi kandes pingeid jäseme eri piirkondades, tagajärg on valu eeskätt jalgades, mõnikord ka seljas. Kuna nõnda halveneb elukvaliteet, peab sellega tegelema meditsiin. Tegutsema paneb ka suhtumine, mille kohaselt kaasneb lamppöiaga „halb rüht“. Sellest lähtudes on lampjalgsuse rahvakeelsed nimetused „lämpjalg“ ja „lääpsjalg“ ilmselt isegi tabavamad.
Evolutsiooni tulem
Õigupoolest on tallal kolm võlvi: üks risti ja kaks piki. Inimesel on see kahejalgsusele üleminekuga kaasnenud kohastumus. Nimelt, meie primaatidest sugulased on pöia ehituse ja talitluse poolest lampjalgsed, nende alajäse pole mõeldud leevendama püsti liikumise koormusi, vaid on hoidnud alles haaramisfunktsiooni. Teadlased vaidlevad selle üle, kas inimese lähisugulased neandertallased olid lampjalgsed: luustiku analüüs nende puhul lampjalgsust ei eelda, mõned savis säilinud jalajäljed aga küll.
Päris inimeste jäetud ürgsed jäljeread ei kuulu lampjalgsetele. Võibolla hakkas nähtus rohkem ilmnema pärast jalanõude kasutuselevõttu, mis pikas perspektiivis muutis jalalaba toimimist. Igatahes praegu on lampjalgsuse ravis ja profülaktikas suur osa õigesti disainitud jalanõudel.
Ent veel hiljuti võisid jalanõud lampjalgsuse kujunemisele kaasa aidata. Siinkohal ei peeta silmas üksnes õhukese tallaga pastlalaadseid jalatseid, mis ei toetanud tallavõlvi. Jutt käib hoopis sellest, et kuni 19. sajandi keskpaigani ei tehtud hulgitoodanguna (nt uusaja sõjavägedele) valminud jalanõude puhul vahet vasaku ega parema jala saabastel. Need võtsid vajaliku kuju alles „töö käigus“. Kui palju võis see jalgu kahjustada, on tagantjärele raske öelda, kuid lamppöidseid hakati sõjavägedest tõrjuma just neil aegadel.
Ravi
3. ja 2. sajandil eKr tegutsenud Rooma näitekirjanik Titus Maccius on tuntud hüüdnime Plautus järgi. See võis tähendada „lontkõrva“, aga pigem on viidatud lampjalgsusele. Niisiis, tavatasandil oli kõnealune nähtus toona tuntud, aga meditsiinitekstides on lampjalgsust siiski nimetatud alles paarsada aastat pärast Kristust: siis, kui Rooma arst Galenos mainis normaalsusest hälbivat nähtust pes planus („lame jalg“). Edaspidi on arvatav lamppöidsus jäänud silma mõnel Leonardo da Vinci anatoomilisel joonistusel 16. sajandi algusest. Sada aastat hiljem konstrueeris itaalia anatoom ja kirurg Girolamo Fabrici vaimusilmas (ilmselt ei ehitatud selliseid kunagi valmis) ortopeedilisi vahendeid, mh lampjalgsuse korrigeerimiseks. Ta teadis, et sekkuda tuleks lapseeas.
19. sajandi lõpul tegelesid arstid teemaga põhjalikumalt, kasutati mähiseid ja ortoose, sh võlvi toetavaid sisetaldu, raviks anti jalgadele puhkust. Lastel rakendati karmimaid abinõusid: jalad kängitseti pikaks ajaks eri kujuga ortoosidesse. Selline ahistamine lõpetati alles 20. sajandi teisel poolel. Siis hakati lamppöidsuse ravis pakkuma ka kirurgilisi lahendusi. Praegusajal jäetakse asümptomaatilised juhud ravita. Ravi ei vaja ka nn elastne lampjalg, seevastu rigiidne ehk jäik eeldab kirurgilist sekkumist. Lampjalgsusest ei ole võimalik täielikult taastuda, ent tallavõlve toetades ja füsioteraapia abil saab ära hoida probleemi süvenemist.