LAURI MÄLLO: Õpilase viib looduse juurde õpetaja isiklik eeskuju

Kuupäev:

Bioloogiaõpetaja Lauri Mälloga vestelnud Toomas Kukk

Lauri Mällo on praeguseks koolis õpetajana töötanud 21 aastat Foto: Aldo Luud

Vahel kiputakse arvama, et nüüdisaegseid noori loodus ei huvita. Kuidas sina oma õpilased loodusesse saad?
Püüan looduse panna õpilastele vajalikku vormi ehk siduda lihtsal viisil valikainetega. Niimoodi saab suure hulga õpilasi viia korraga loodusesse. Teine asi, millega saab õppetööga seotult huvi tekitada, on uurimistööd: otsin huvilisi õpilasi, pakun uurimistöödeks teemad välja ja proovin ka teisi töökirjutajaid suunata rohkem loodusteaduste suunas.

Kas huvilisi jätkub ja kas huvi on aja jooksul muutunud, suurenenud või vähenenud?
Ma ei oska nii öelda, kas suurenenud või vähenenud. Meil on koolis keskmiselt 550 õpilast; aastas kirjutatakse umbes 160–180 uurimust, päris loodusteaduslikke uurimistöid on neist 5–10. Sama palju on meie koolist osalisi ka bioloogiaolümpiaadidel.
Kui võtame koolid, kus on väga selge looduskallakuga klassid, näiteks Hugo Treffneri gümnaasiumi, siis sinna on koondunud terve klassitäis õpilasi, kes on süvahuvilised, ja sealne pilt on muidugi teistsugune. Kui ma võrdlen oma gümnaasiumi lõpetamisega: käisin bioloogia-geograafia eriklassis, sealt on sirgunud minu teada üks geograaf, üks bioloog ja kaks arsti. Minu meelest on meie tulemuslikkus umbes sama. Pealegi olen bioloogina ikkagi pedagoog, loodusteadustes pigem harrastusteadlane.
Ma arvan, et huvi on olnud kogu aeg ühesugune, võib-olla on väljendusviisid teistsugused. Praegu on võrreldes 20–30 aasta taguse ajaga kindlasti rohkem noori, kes kalduvad valge bioloogia poole. Seda on kõige parem näha uurimistöödest: neist kaks-kolm aastas on sellised laboriuuringud, mis on ilmselgelt tugevama tasemega, kui koolis vaja oleks.
Tõenäoliselt on muutunud looduses käimine väljaspool kooli: harvem minnakse maale vanaema juurde, metsa seenele või niisama jalutama. Üks põhjus on ka see, et üha rohkem inimesi ei tunne ennast looduses enam mugavalt. Omal ajal gümnaasiumis sai tehtud metsamatku, milles praegusaegseid õpilasi ei kujuta isegi hästi ette. Metsaskäikude vähenemine võib olla rohkem mugavuse asi kui huvi puudumine.
Süvahuvilisi õpilasi on alati olnud: selliseid, kelle faktiteadmised loodusteaduste mingis lõigus on minu omadest tunduvalt paremad, näiteks olümpiaadide piirkondlikus voorus esimese kümne hulka jõudnud.

Kas sul õpetajana ei teki ebamugavustunnet, et õpilane teab sinust rohkem?
Ma olen sellest juba ammu üle saanud. Olen õpilastele selgelt väljendunud, et kõike ma ei tea, ning kui õpilasi on 36 tükki, siis nende teadmiste koguhulk peabki olema minu omast tunduvalt suurem. Väga spetsiifiliste teadmistega inimesi ongi vähe, aga me ei peagi kõike teadma.
Teen avatud materjalidega tunnitöid, sest faktide teadmine pole enam nii oluline: faktid on kiiresti ja kergelt leitavad. Ilmselt olen oma õpilastest veel üle laiema pildi nägemise poolest. Kui keegi tunneb ära mulle tundmatu linnu või taime või teab palju oma läbipõetud haigusest, siis on see minu arvates kiitmisväärne ja tore tulemus. Õpetaja kui kõiketeadja ei tohiks olla enam teema.

Kas selline õpetaja suhtumine on nüüdisajal tavaline?
Arvan, et see on generatsioonide küsimus. Ma olen keskmise vanusega õpetaja ja kui vaatan endast kümme aastat nooremaid, siis nende jaoks pole see probleem. Minust 10–15 aastat vanemad pedagoogid tõenäoliselt pelgavad rohkem eksida. Noor õpetaja nagunii kardab eksida, aga kartus ongi alguses loomulik.
Tundub, et sageli jääb uute oskuste omandamine ja tunnis rakendamine selle taha, et pikema kogemusega õpetaja tahab enne tunnis rääkimist ise väga selgelt materjalist aru saada. Noorem õpetaja läheb tundi kergemalt pooliku ideega, et küll tunnis paistab, kuidas see välja tuleb ja töötab. Ma ise olen seal kuskil vahepeal.
Lugesin just artiklit, et meie koolides kehtib 5G süsteem: meil on viie põlvkonna õpetajaid. Neil kõigil on veidi erinev süsteem ja suhtumine, kuidas õpetada. Väga tore, et meil on palju käsitlusviise.

Mulle meeldib mõelda, et tegelikult on õpilaste põhitüübid pandud paika Lutsu „Kevades“: umbes seitse põhitüüpi ja need kehtivad siiani.

Kas paarikümne aasta jooksul on ka õpilased muutunud?
Kindlasti on! Mulle meeldib mõelda, et tegelikult on õpilaste põhitüübid pandud paika Lutsu „Kevades“: umbes seitse põhitüüpi ja need kehtivad siiani. Kui võrdlen oma klassikaaslasi 1995. aastast ja õpilasi nüüd klassis, siis saan kergesti öelda, et see või teine on samasugune kui õpilane omal ajal.
Inimtüüp ei muutu, kuid muutunud on see, mis tuleneb ümbritseva keskkonna mõjust. Näiteks info haaramise, vajaduse ja kasutamise oskus ning kiirus on teistsugune. Praegused õpilased võtavad infot väiksemate tükkidena: tulenevalt neil ees oleva ekraani suurusest. Väga suuri mõttehulki hallata on keerulisem, aga üksikutest kildudest ja juppidest suudetakse paremini pilti kokku panna. Olen igal kursusel sundinud õpilasi lugema üht pikemat artiklit kuskilt aimeajakirjadest ja näen, et see on nende jaoks keeruline, kui artikkel on pikem kui kolm lehekülge.
Gümnaasiumiõpilased tahavad praegu olla iseseisvamad kui 20–30 aastat tagasi, saada kiiremini täiskasvanuks. See ka mõjutab õppetööd. Aktiivsetel õpilastel on palju huvisid ja hobisid, muidugi on võimalusi varasemast rohkem. Aga õpilaste üldpilt on vast ikka samasugune.

Kas nüüdisaegne õpilane on loodusest kaugemale jäänud kui sinu nooruses?
Kui meenutan oma 30 aasta taguseid koolikaaslasi, siis neid, kes end metsas mugavalt tundsid, polnud praegusest kindlasti rohkem. Maakodusid ja maavanaemasid on nüüd vähem ja see kindlasti mõjutab. Samas on loodusmatkad, sealhulgas ekstreemsemad matkad, noorte seas küllaltki tavalised. Mu kolmepäevased praktikad metsas on väga populaarsed, nii et loodusest päris võõrdunud ei olda.
Küllap liiguvad ka täiskasvanud tänapäeval vähem looduses ja kui minnakse, siis RMK ettevalmistatud lõkkeplatsile, ja rajalt kaugemale ei minda. Küllap on ka korilus ja küttimine 30 aastaga taandunud, aga entusiastid võtavad ka oma lapsed kaasa ja annavad eeskuju. Mul koolis üks neiu ootab 18-aastaseks saamist, et saaks jahiloa teha, talle jaht niivõrd meeldib. Alati on olnud ka rõngastushuvilisi, kes leiavad üles rõngastuskeskused ja tegutsevad oma käe peal edasi.

Mainisid, et valge bioloogia huvitab õpilasi ja uurimistööde tegijatele oled ka väljapoolt kooli juhendajaid leidnud. Kui suur kunst on leida selline juhendaja?
Päris keeruline, aga siiski on alati õnnestunud leida väljastpoolt juhendaja nii valge kui ka rohelise bioloogia uurimuste tegijatele. Kui ma kellegi poole pöördun, siis ollakse pigem üllatunud, et gümnaasiuminoor tahab teha midagi sellist, mis on rohkem kui koolitööks vajalik, ja ollakse rõõmuga nõus aitama. Varem on olnud teadusagentuuri toetusi juhendajale ja kaetud ka töö tegemise kulusid. Enamasti tulevad õpilased oma idee ja juhendajaga, nii et sageli ongi huvi olnud õpilasel endal.

Kas oled jälginud, kas uurimistööde konkursil või olümpiaadidel edukad on jäänud looduse või looduseuurimise juurde?
Kui mõtlen oma juhendatavate peale, siis mu parimast viiest juhendatust on ühest saanud puhas loodusteadlane, üks alustas loodusteadusega ja läks edasi arstiks, mõnedki on läinud näiteks maaülikooli keskkonnaaladele. Mitmed loodushuviga alustajad suunduvad hiljem meditsiini.
Kui ma suudan igal aastal leida vähemalt ühe õpilase või paar õpilast, kes lähevad loodusteadusi õppima, on juba hästi. Nii mõnedki on oma eriala loodusvaldkondade vahel muutnud. Üks noor vilistlane tunnistas mulle, et ta läks suure õhinaga loodusteadust õppima, aga see polnud üldse nii tore kui Mällo tundides tundus – et ärge tehke nii huvitavaid tunde! (Naerab.)
Rohelise bioloogia üliõpilastel on hiljem keerulisem leida tasuvat tööd, kuigi mitte võimatu. Vähene perspektiiv heidutab, pole täpselt aru saadud, mida oma erialaga hiljem peale hakata. Kahjuks ei kipu minema nii, et õpid näiteks entomoloogiks, ja pärast ülikooli hakkadki putukaid uurima. Kuidas elada ära liblikate või mardikate uurimisega? Seetõttu mulle tundub, et vist kasvatan pigem harrastusteadlasi.

Saad ju alati soovitada, et minge õpetajaks.
Jaa, praegu on Tartus kahes koolis bioloogiaõpetajad minu kunagised õpilased. Päris palju on neid, kes on minu juures käinud pedagoogilisel praktikal ja on nüüd õpetajad.
Sõltub palju inimesest: kõigile õpetajaamet ei sobi ning on neidki, kellele õpetajatöö sobib, aga ta ei pruugi ise sellest kohe aru saada. Kui minu käest on nõu küsitud, kas minna õpetajaks, olen seda soovitanud: õpetajaamet annab ülihea kogemuse. Olen oma praktikantidele öelnud, et kolm aastat on aeg, mil selgub, kas tahad seda tööd teha. Esimesel aastal pole mõtet veel otsustada, kuna esimene aasta on nagunii põrguvärk, sealt selgub pigem, kas jääd õpetajana ellu või mitte. Õpetaja töö on väga kogemuspõhine, vähemasti alguses saab aastatega ainult paremaks minna.

Kuidas sa ise loodusteaduste või bioloogia juurde jõudsid?
Tõenäoliselt juba põhikoolis. Käisin enne 1990. aastaid Tartu loodusmajas geoloogiaringis mingil kummalisel põhjusel. Kollektsioneerisin mardikaid, tegin linnuvaatlusi ja kogusin herbaariumi. Natuke aitas kindlasti perekond, meil olid maavanavanemad ja maal olime väga palju. Geograafist isa ja kalamehest vanaisa võtsid mind loodusesse sageli kaasa. Üheksanda klassi lõpus otsustasin minna edasi Tartu 5. keskkooli bioloogia eriklassi. Lõppkokkuvõttes olen selle otsusega väga rahul.

Huvitava bioloogiatunni saab teha üksnes digimaterjalide põhjal, ent olendidest saab paremini aru neid kasvõi kollektsioonist vaadates
Foto: Aldo Luud

Kas sul on õpetajaid, kes on sind eriti tugevalt mõjutanud?
Põhikoolis oli hästi tore õpetaja Merike Kilk, kes on praegu mu väga hea kolleeg. Olulise lükke on hiljem andnud Tago Sarapuu, kellega puutusin kokku üheteistkümnendas klassis, kui ta oli meil koolis ühe aasta bioloogiaõpetaja. Ta ise on valge bioloog, aga see, kuidas ta teaduspõhiselt rääkis, sobis mulle väga hästi. Küllap seetõttu hiljem ristusid meie teed ülikoolis pedagoogika vallas. Muidugi legendaarne Urmas Kokassaar, kellega puutusin kokku ülikoolis pedagoogikaainetes. Tema andis mulle õpetajatöö jaoks selge mõtte ja mõttelaadi.

Kas ülikoolis tahtsid kohe õpetajatööle pühenduda või püüdsid algul loodusteadlaseks saada?
Kui keegi oleks mulle gümnaasiumi lõpus öelnud, et hakkad õpetajaks, oleks see mulle tundunud absurdne mõte. Ülikooli läksin seega kindla mõttega, et minust saab loodusteadlane, ja bakaõppes uurisin entusiastlikult Peipsi järve latikat. Pedagoogiline huvi tuli mul neljanda ülikooliaasta lõpus ja viiendal aastal läksingi magistrantuurist sujuvalt üle pedagoogilisele kutseaastale. Igatahes olen rahul, et sain natuke tegeleda ka päristeadusega. Ma ei kujuta ette, et istuksin pidevalt laboris, olen selleks liialt püsimatu.
Praeguseks olen koolis õpetajana töötanud 21 aastat ja viimasel viiel aastal olen küll julgenud öelda, et olen professionaalne õpetaja ja tahan seda tööd edasi teha. Selle mõtteni läks aega 10-15 aastat.

Kui palju sa praegu ise harrastusteadusega tegeled? Kas korjad mardikaid edasi?
Mardikad on asendunud liblikatega. See on viimasel neljal aastal taasavastatud hobi, tulnud uuesti praktikatest, õpilaste kõrvalt. Linnuvaatlustega olen uuesti tegelema hakanud 2011. aastast, vahepeal tuli paus sisse, peaaegu kümme aastat. Viimaste aastate linnuvaatlused on muutunud natuke spetsiifilisemaks: meil on pesakastiprojektid, lindude rõngastamine.
Mul on praegu käsil väike projekt koos Veljo Runneli ja Maria Ivanovaga loodusmajast. Püüame õpetajatele õpetada ja tutvustada PlutoFi andmebaasi, et oleks rohkem loodusvaatluste tegijaid. Minu meelest on harrastusteaduses oluline koht loodusteaduste populariseerimisel.

Mainisid teisi bioloogiaõpetajaid. Kas loodusainete õpetajatel on ikka huvi ja tahtmist või pigem pole neil aega? Näiteks õpetajatelt ajakirja kohta tagasisidet saada on olnud väga raske.
Tõenäoliselt jääb enamikul aktiivsetel õpetajatel väga vähe aega kõige muuga pärast tööd tegeleda. Ma ise jõuan napilt uue Eesti Looduse ja Horisondi läbi lugeda, mõnikord küll alles kuu viimasel laupäeval. Kui kuhugi kutsutakse või midagi tahetakse, siis õpetajad hõivatuse tõttu enamasti ei jõua sellega tegeleda.
Teine asi, mida näen harrastusteaduse loodusvaatlustega: endal peab olema väga tugev tahtmine. See, et ma suudan õpilastest tuhandeid loodusvaatlusi välja meelitada, põhineb mu isiklikul loodushuvil. Kui mul huvi poleks, siis ka õpilased ei teeks taimepilte, ei ehitaks akvaariume ja muud sellist.

Kui õpetajal harrastusteaduse huvi pole, siis vist on väga raske seda tekitada.
Kindlasti. Minuvanused või vanemad bioloogiaõpetajad said ülikoolis kõigepealt loodusteadusliku hariduse ja pedagoogika lisandus hiljem. Need, kes on viimase kümne aasta jooksul lõpetanud, ongi õppinud pedagoogikat ja neil on põhihuvi saada õpetajaks.
Nii ei teki loodusteaduslikku tausta ei hobi korras ega ka ülikooliharidusest. Vaateväli ongi kooli loodusained, nagu õppekava ette näeb. Seda tööd saab teha väga hästi, aga õppekavaväliste muude asjadega ei puutugi kokku.
Loodusvaatlushuvi saab noortel õpetajatel arendada igapäevase koolitöö käigus. Hea näide oli nurmenukuprojekt (vt Eesti Loodus 2021, nr 5, lk 78–82): lihtsad ja selged eesmärgid, konkreetsed juhised. Põhikoolis on kevadel tundides ka rohkem aega. Õpetaja saab nurmenukkude vaatlemise oma tundi või õppekäiku sisse võtta. Aga paljud ei julge näiteks taimevaatlusi üles panna, kuna pole hariduselt botaanikud.

Õpetaja töö on väga sotsiaalne ja pärast tööd ei tahagi ega jõua eriti suhelda, näiteks suvevaheajal suhtlen üldse vähe.

Kui palju loodusainete õpetajad praegusajal omavahel suhtlevad?
On olemas piirkondlikud aineõpetajate sektsioonid, näiteks Tartu linna bioloogiaõpetajate ainesektsioon. Tegutseb Eesti bioloogiaõpetajate ühing, näiteks hiljutistel talvepäevadel oli 80–100 õpetajat kohal.
Praegu on vahetu suhtluse puudus, kohtumisteks on raske ühist aega leida. Koroonaajal lõppesid vahepeal kokkusaamised üldse. Noori õpetajaid kaasata on hästi keeruline – vähesed on nende ühingutega liitunud. Võimalik, et see tegevus on natuke ajale jalgu jäänud, aga ma ei tea, mida muuta. Kogemusi ja mõtteid on tore ja vajalik vahetada. Olen püüdnud võimalust mööda ikka osaleda ja kaasa aidata.
Õpetaja töö on väga sotsiaalne ja pärast tööd ei tahagi ega jõua eriti suhelda, näiteks suvevaheajal suhtlen üldse vähe. Limiit on täis. Kui motivatsiooni kokku tulla pole, siis jääb ühingu tegevus soiku.

Kust tänapäeva õpilane loodusteavet saab? Paberväljaandeid ei loe väidetavalt enam keegi.
Tõepoolest, kui võtame paberil monograafiad või ajakirjad, siis nende lugemine on kindlasti vähenenud võrreldes omaaegsega. Infot saadakse igasugusest sotsiaalmeediast: kui seal jookseb ette köitev pealkiri, siis nad võivad sellel klikkida. Teave võib olla loodusteaduslik, aga sagedamini midagi muud, isegi pseudoteadus.
Väga üksikud on öelnud, et on hakanud vaatama videoid loodusest Instagramis, TikTokis või mujal. Ühelt videolt teisele liikudes satutakse vahel väga kummaliste loodusteaduslikel faktide peale ning tullakse õpetajalt lisa küsima. Pean selle infoga siis ise tegelema ja õpilasel on võimalik selliste lisamaterjalide eest boonuspunkte saada. Siit on ka selgelt näha, et kui materjali on rohkem, kui ekraanile mahub, siis sageli sealt enam edasi ei kerita – selleks peab see olema väga köitev.
Paberil loodusajakirja lugemine on noortel jäänud tagaplaanile, isegi minu jaoks üllatavalt. Küsisin gümnaasiumis 120–130 õpilaselt – mitte ühelgi ei käi kodus Eesti Loodus. Eks valim on muidugi ka väike.

Ilmselt ei muuda ka digiajakiri lugemust kuigi palju paremaks?
Ilmselt tõesti. Kardan, et ümberringi on infot nii palju, et õpilased on nagunii üle koormatud. Selleks peab olema õpilasel enda huvi või miski peab noort suunama, et see huvi tekiks. Õpetajana on võimalik tähelepanu korraks tekitada, näiteks tööülesannetega. Mu tööd on avatud materjalidega, link lühemale artiklile on olemas ja õpilane peab selle läbi töötama ja selle põhjal vastuseid otsima.
Ma viisin just raamatukokku tagasi Eesti Looduse viimase nelja aastakäigu paberajakirjad, mida kasutasime 12. klassi koolitunnis. Mõned õpilased lappasid numbreid päris huviga ja unustasid end lugema. Noored rääkisid veel nalja tehes, et selline asi ikka ka tänapäeval ilmub. Aga jällegi, see oli seotud tööülesandega, väline põhjus oli seega olemas. Võimalik, et nii saab natuke huvi tekitada. Tean üht õpilast, kes läks pärast koju ja käskis vanematel Eesti Looduse tellida. Seda on küll juhtunud kord viimase aasta jooksul.
Kooli kontekstis on digiväljaanne lihtsamini kättesaadav ja kasutatav. Üht ajakirjanumbrit võib koolis olla paar tükki ja siis tuleks endal kiirelt PDF tekitada. Digiväljaande puhul saan panna tööülesandesse lingi ja hetkega on see kõigil 36 õpilasel kättesaadav.

Küllap sama mure on kõikidel väljaannetel ja teemadel: kuidas noorte tähelepanu köita?
Peaksime koolitundides andma ülevaate sellest, millised on võimalused. Mitte sundima kõiki lugema Eesti Loodust või Novaatorit, vaid näitama õpiülesannete kaudu, et sellised väljaanded on ka olemas. Mõni võib sellega haakuda ja see jääbki talle meelde, teab edaspidi, kust neid leida. Sama on näiteks ka PlutoFi andmebaasi loodusvaatluste sisestamisega.

Sinu kui kutselise õpetaja ja Eesti Looduse lugeja käest on kohane küsida: kuidas ajakirja õpetaja seisukohalt paremaks muuta?
Vaja oleks teavet kuidagi konkreetsemalt esitada: õpetajale oleks vaja lehekülgi, mida saaks vähese vaeva ja suurema lisatööta kasutada õppetöös. Eesti Looduses võiks igas numbris olla paar lehekülge, mis on otseselt seotud õppekava teemadega ja üles ehitatud õpiülesandena. Praegu ma otsin ajakirjast artikli ja mõtlen sinna õpiülesande juurde.
Osa õpetajaid on väga tugevasti õpikutes kinni, aga raamatule on raske lisamaterjale juurde pookida. Ma ise olen õpikutest peaaegu loobunud. Muidugi on lihtsam võtta kas omatehtud või valmis õppematerjal.

Kui palju sul endal jääb aega muude hobide, näiteks maalimise jaoks?
Praegust olukorda mõjutab tugevalt see, et kodus on kaks väikest last, ja siis ei saa värve välja võtta. Võib-olla paar korda kuus, seetõttu ongi mul palju poolikuid töid. Aga kohanen olukorraga: olen hakanud pliiatsiga figuure joonistama, seda saab teha kümmekonna minuti kaupa, kui on parajasti võimalust.
Muud hobid olen kenasti sidunud põhitööga: teeme koolis koos õpilastega akvaariume, mul on siin enda omad näidiseks ja õpilased teevad enda omi. Sama on liblikakollektsiooniga. Viimastel aastatel on mind hakanud rohkem köitma humanitaarne pool: loen rohkem ilukirjandust, vaatan kunstiraamatuid, see on omamoodi mõttemaailma laiendav. Igatahes ma ei mõista inimesi, kellel on igav.

Kas käid ka ratsutamas?
Viimasel aastal pole talli jõudnud, aga kevadel loodan taas alustada. Õnneks mul endal hobust pole, aga elukaaslasel on isiklik hobune; piisab, kui peres on ühel hobune. Ratsutamine on hea näide selle kohta, kuidas võid üle 40 aasta vanusena omandada uue oskuse, mis õpetab hästi palju. Hobusega koostööd teha on sama nagu 36 õpilasega klassikollektiiviga: kui tahavad, võivad mõlemad sinust üle sõita. (Naerab.) Tuleb endal targem olla.

  • Lauri Mällo on sündinud 9. veebruaril 1977 Tartus.
  • Lõpetanud Tartu Tamme gümnaasiumi 1995 ning Tartu ülikooli bioloogina (ihtüoloogia ja hüdrobioloogia) 2001.
  • Töötanud õpetajana Elva gümnaasiumis 2001–2007, Mart Reiniku gümnaasiumis 2006–2011 ning kooli ümberkorraldamise järel alates 2011. aastast Tartu Jaan Poska gümnaasiumis.
  • 2017–2019 õpetamise kõrval ka Poska kooli arendus- ja projektijuht.
  • Pälvinud 2019. aastal riigi hariduspreemia „silmapaistva tegevuse eest õpilaste individuaalse ja sotsiaalse arengu toetamisel ning õppemeetodite mitmekesistamisel“.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Rändlinnud saabuvad!

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Maastikugeneetika

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.