Ain Kallis
Lumi on nagu kaua oodatud külaline: teeb rõõmu, kui ei jää liiga kauaks ega kipu möllama.
Tähelepanek
Lumeks nimetatakse tahkeid sademeid, mis koosnevad jääkristallidest või nende
kogumeist – helvestest. Nii on seda loodusnähtust defineeritud „Eesti lumikatte teatmikus“.
Ilma lumeta ei kujuta meie kandi inimene õiget talve ettegi, igaühes meis elab igatsus valgete jõulude järele. Lumi toob kõige pimedamal ajal väikesegi valguse ellu ja pakub küünlasära kõrval lohutust (valguse peegeldumine teeb lumised talveilmad lumetutest peaaegu kaks korda valgemaks). Külmunud veeaur muudab füüsikudki poeetideks. „Lumehelbed on taevast saadetud kirjad,“ on öelnud Jaapani teadlane Ukichiro Nakaya, kes oli neid uurinud kogu elu ja suutnud esimesena laboris järele teha tehislumekristalli.
Looduslikke lume- ehk jääkristalle langevat meie planeedile aastas 1 kahekümne nelja nulliga. Mida sealt taevast siis ikkagi sajab? Kui temperatuur pilves on alla nulli, tekivad veeaurust lumekristallid ning neist saavadki lumehelbed. Lumekristallid on alati heksagonaalsed ehk kuuetahulised. Miks, seda on 2012. aasta esimeses Horisondis selgitanud Jüri Kamenik artiklis „Lumehelbe lugu“.
Milline kristall moodustub, oleneb õhutemperatuurist ja -niiskusest. Külma ilmaga sadav lumi koosneb väikestest kergetest lumekübemetest: „Lumehelbeke / tasa, tasa / liugleb aknale, / tasa… tasa…“ (Juhan Liiv, 1891). Muide, see luuletus on avaldatud aastal, kui sai alguse detailsemate lumemõõtmiste andmerida Eestis.
Jääkristallid nagu pilvepiisadki kujunevad tolmuosakestel, kui veeaur kondenseerub ja osaliselt sulanud kristallid omavahel kokku kleepuvad, et lumehelbeid moodustada. Pilvekambreis on tehtud katseid, millest selgub, et räitsakad moodustuvad isegi bakteritel.
Lumekristallide suurus varieerub vahemikus 0,5–5 mm, lumehelvestel kuni ühe sentimeetrini. Rekordilise suurusega üksikud lumelätakad (helbed on ju vähe öelda) olevat langenud 1887. aasta jaanuaris Montana osariigis, nimelt 38 × 20 cm, ning 1971. aastal Siberis Bratskis – 30 × 20 cm. Jube! Meie kandi megahelbed pikkusega 8 cm mõõdeti 2016. aasta naistepäeval Viljandis. Linna katsid lõunatsükloni toodud paksud kihtsajupilved, õhk oli väga soe ja niiske.
Tunduvalt rohkem kui räitsakate suurus huvitavad inimesi lumikatet iseloomustavad kliimanäitajad: paksus, tihedus (mahukaal) ja muidugi aeg, kaua maa on valge vaiba all. Lumerohkel talvel ägavad katused taevast tulnud koorma all, teehooldajail on käed tööd täis, ka sõna otseses mõttes.
Talviste ilmateadete puhul tuleb meeles pidada, et kui juttu on sademete hulgast, siis arvestatakse veekogust, mis saadakse lume sulatamisel. Nii nagu suvel vihma korral. Lume paksust mõõdetakse praegusajal ultraheli abil ja avaldatakse sentimeetrites.
Eestis on lumikatte maksimaalne kestus 187 päeva. Nimelt püsis Järvamaal Roosnal lumi maas vahemikus 25.10.1921–29.04.1922. Foto: KALLE KOLTER / WIKIPEDIA
Rusikareegli järgi annab 10 cm lund temperatuuril 0 kraadi sulades 1 cm vett. Nimetatud suhe 10 : 1 on kaugel täpsusest: kõige kohevam olevat lumi, mis sajab mägedes umbkaudu temperatuuril –10 °C. Siis annab meetripaksune lumekiht sulades ainult 1 cm jagu vett!
Maha sadanud lumi hakkab kiiresti tihenema ja muutub raskemaks. Tema tihedus (kg/m3 kohta) võib kasvada päris suureks, ulatudes märja vana lume korral isegi kuni 400–500 kg/m3. See on peaaegu pool sama koguse vee kaalust!
2005/2006. aasta talvel ägises suurem osa Euroopast lumekoorma all. Moskvas kukkus sisse ühe turuhoone raudbetoonkatus, rusude all sai surma 66 inimest. Baierimaal sai jäähalli varingus hukka 15 inimest. Poolas lömastasid lumekoorma all kokku varisenud katused ligi 70 elanikku. Meie kandis tuli katusevaringuid ette lumerohke 2010. aasta alguses.