Erki Russow
Eelmises numbris on põgusalt kirjeldatud Tallinna keskaegse heakorra kujunemist ja tõdetud, et Kalamaja 15. sajandi prügiladestuskoht pakub ainulaadse võimaluse vaadelda hansalinna hiilgeaja olmekultuuri. Seekord tuleb jutuks, kuidas ja millal prügiladestuskoht rannikuäärsele klindipealsele tekkis.
Viimasel paaril aastakümnel on hügieeni- ja keskkonnaloole pühendunud ajaloolased pööranud tähelepanu ka keskaegsete linnade heakorrale. Ehkki seisukohti on palju, jääb aina enam kõlama, et varasem tüüparusaam haisvatest ja kurguni jäätmeisse uppunud linnadest ei vasta tõele, sageli on kriitiliselt hindamata pelgalt korratud juba 19. sajandil antud hinnanguid. Muidugi ei olnud keskaegsed linnad prillikivina puhtad, kuid allikate süvitsi uurimine näitab, et järjepidev hoolitsus linnaruumi eest algas hiljemalt 13. sajandil. Esmalt hakati tänavaid ulatuslikumalt sillutama ja rajama erisuguseid jäätmekaste ning 14. sajandil asuti prügi korrapäraselt linnast välja vedama. Oma osa võis siin etendada Euroopat 1340. aastatel tabanud katkulaine, mis sundis seniseid harjumusi üle vaatama.
Sellesse suurde pilti sobib ka keskaegne Tallinn. Siingi tõi 14. sajand endaga kaasa ulatuslikud ümberkorraldused linnaruumis: sillutati ulatuslikumalt tänavaid-platse, kindlustati-täiendati linnaväravaid ja vallikraave ning aastasaja keskpaigas valmis oma aja kontekstis kahtlemata eesrindlik inseneritöö ehk veejuhe Ülemiste järvest linnamüüri lõunaküljeni. Samal ajal kujunes Härjapea jõe suudmest Tallinna tööstuse häll, kuhu teiste seas koondati keskkonnavaenulikud käsitööharud, alustades naha parkimisest kuni vasetöönduseni.
Rae algatatud ehitusprojektidest on jäänud kirjalikke jälgi arveraamatuisse ning üht-teist toona tehtust võib hoomata ka linnapildis. Kuid millal, kuhu ja mis tingimustel linna südames tekkinud olme- ja ehitusprügi veeti, kajastub linnaelu sätestavates kogumikes ehk bursprakedes tagasihoidlikult, sealhulgas pole arhiiviallikais meid huvitavat paika teadaolevalt eraldi mainitud. Seetõttu avab Kalamaja kullaauk end eelkõige maastikuanalüüsi ja arheoloogilise tõendusmaterjali kaudu. Niisiis, mida saame lähemalt öelda kõnealuse prügiladestuskoha tekke kohta?
Tänu arheoloogiale teame, et hansalinna prügi ei veetud varem inimtegevusest puutumata metsikule maale. Sealsamas kandis olid inimesed liikunud juba kiviajal ning rannavööndisse linnamüüri ees asuti püsivalt elama 14. sajandil. See ei ole üllatav, sest Suure Rannavärava kaudu käis lõviosa sadama ja linnasüdame vahelisest liiklusest, millega kaasnes töökodade, kõrtside ja võõrastemajade rajamine, aga ka tavaliste hurtsikute püstitamine.
Jahu – Väike-Patarei tänava vaheline kvartal jäi vahetust sadamamelust siiski eemale. Klindipealsena puudus siin hea ligipääs rannale, ehkki 17. sajandi teise poole kaartide põhjal jäi lähikonda orulaadne pinnavorm, kustkaudu võis mere äärde saada. Kvartali idaküljel, umbes praeguse Jahu ja Väike-Patarei tänava ristumise paigas, asus aga kõrgendik, mis andis piirkonnale Köismäe nime: see viitab keskajal sealsamas lähedal tegutsenud köiepunujatele.
Lõige 1686. aastal valminud Tallinna kindlustuste projektist, millel on esile toodud Väike- ja Suur-Patarei tänava lääneosas paiknev org (märgitud punasega). Kalamaja keskaegse prügila asukoht (märgitud sinisega) jäi kvartali idaküljele, kus maapinnareljeef oli samuti ebaühtlane. Väike-Patarei tänava algus on siin kujutatud veel oma keskaegse koha peal. Sinised ringid rõhutavad linnaväravaid, mille kaudu pääses Kalamajja. ROOTSI RIIGIARHIIVI SÕJAARHIIV (KRA, SFP: ÖSTERSJÖPROVINSERNA. REVAL. 10A)