Keskkooli ajal huvitas mind põhiliselt sport. Ka kirjandite kirjutamine kukkus hästi välja ja tundsin huvi ajaloo vastu.
Ajalugu oligi ainuke aine, mis mind teismeeas sügavamalt huvitas. Eriti Eesti muinasaeg ja tolleaegne vabadusvõitlus.
See oli muidugi teismelise romantilispatriootiline huvi. Suurem huvi teaduse vastu tekkis alles pärast keskkooli, Tartu
ülikooli aastatel. Siis hakkasid peale ajaloo sügavamalt huvi pakkuma ka geograafia, filosoofia, teoloogia ja semiootika.
Nimetan möödunud sajandi 90ndaid Tartu ülikoolis „õndsaks Tulviste ajastuks“, kuna olin sedasorti üliõpilane, kellele
meeldis kuulata väga paljusid kõrvalaineid eri teaduskondades. Ajal, kui Peeter Tulviste oli Tartu ülikooli rektor, sai sellist igavese tudengi tüüpi elu endale veel lubada. Hiljem, uue aastatuhande algul, poleks see enam võimalik olnud, aga selleks ajaks sai mul ülikool juba lõpetatud.
Pärast ülikooli, kui minust sai vabakutseline kirjanik, suurenes huvi teaduskirjanduse vastu veelgi. Eelkõige lugesin
muidugi populaarteaduslikke väljaandeid, aga hakkasin sügavuti uurima ka filosoofiat, astronoomiat, geograafiat ja
semiootikat. Selles vallas lugesin ja loen siiani teaduslikke artikleid ja raamatuid.
Sel puhul tahaksin natuke rääkida ka koolikorraldusest. Minu kujutluses võiks vastava ettevalmistusega õpetaja või igas koolis tegutsev kasvatusteadlane selekteerida õpilased juba põhikooli lõpus, kaheksandas või üheksandas klassis, selle järgi, kellele sobib rohkem aritmeetika ja kellele humanitaaria. Ma isiklikult piinlesin terve keskkooliaja arvude ja võrrandite mittemõistmise käes. Õpetajatel polnud aega midagi pikemalt selgitada. Alles Tartu ülikooli
filosoofiastuudiumis sain matemaatiliste ja geomeetriliste teadmiste tunnetusel sabaotsast kinni: just filosoofia,semiootika ja astronoomia õppimise kaudu. Täpsemini seletatult: ruumiline mõtlemine, geomeetria, metafoorid, paradoksid, allegooriad – ilmnes, et nende kõigi mõistmiseks on mul kiire taju, samal ajal kui matemaatika ja füüsika koha pealt on mind õnnistatud vaimupeetuse, kui mitte lausa imbetsilsusega… Aga loogiline, geomeetriline, aritmeetiline tunnetus on ju sügavamal juuretasandil ikkagi üks ja
seesama.
Julgen arvata, et igal varateismelisel on maailma mõistmise eeldused kindlate närvikanalite ja närvijõgede kaudu ajus
olemas ja kuigi need eeldused kulgevad noortel inimestel eri teid pidi, võivad needlõppkokkuvõttes viia ühtemoodi sügava maailmatunnetuseni.
Seega võiksid selleks ette valmistatud pedagoogid või kasvatusteadlased minu meelest just keskastmes õppivaid lapsi
esiteks psühholoogiliselt testida, et seejärel kontrollida nende teadmisi, ja sedakaudu filtreerida, kuhupoole keegi oma maailma tajumise viisiga kandub: mida keegi lennult haarab ja kergesti mõistab, ja mida
raskelt või üldse mitte. Seejärel saaks õpilasi suunata neile sobivate õppeainetega klassidesse.
Nii võinuks mina gümnaasiumiastmes õppida matemaatika asemel filosoofiat ja füüsika asemel astronoomiat või semiootikat. Kõik need ained ju arendavad geomeetrilist, loogilist ja abstraktset mõtlemist. Vahe on ainult selles, et ühed ained teevad seda arvude keeles, teised sõnade abil ruumilise, metafoorse ja sümboolse mõtlemise keeles.
Lõpetuseks paar sõna minu loomemehhanismist. Mulle meeldib väga sümbiootilineja polüvookne, st siin ja praegu hargnevalt aset leidev maailmataju. Näiteks kui loen raamatut bioloogia, geograafia, astronoomia või filosoofia vallast, siis käivitub minus mingil hetkel selline veider, aga väga konkreetne poeetiline reaktsioon (võib isegi öelda poeetiline masin), mille valgel näen äsja loetu põhjal mingit muud elulist probleemi, või siis reageerivad mu
enda elu ja teaduslik kirjandus omavahel niimoodi, et selle (al)keemilise reaktsiooni tulemusel süttib või sünnib mu sees kas luuletus, pöörase kiirusega metsarada jooksev novell, hingemaastiku etüüd või midagi muud sellist.