Tekst: ERKI RUSSOW
Pärast lühemat või pikemat teelolekut terendas palverändurile lõpuks sihtpunkt. Mis ootas teelist palverännupaigas? Vastus oleneb mõistagi pühapaigast ja retke ajast, kuid paljuski olid kohad olemuslikult sarnased.
Kindlasti tundis rändur juba enne kultuskohta jõudmist, et ta ei ole vagadusreisil üksinda: tuntuimate palverännupaikade poole vooris igast suunast sadu või isegi tuhandeid inimesi, seega pidi teeline arvestama rahvahulkadega kaasnevate probleemidega. Nii ei pruukinud suuremate kirikupühade ajal, näiteks palverännupühaku nimepäeval, või tähtsaimate reliikviate näitamise ajal iga seitsme aasta järel olla linnas piisavalt ruumi, et kõiki palverändureid majutada. Kirjalikest allikatest teame, et vahel pidid paljud leppima linnamüüri taga põllul ööbimisega. Teisal prooviti linna läbilaskevõimet kontrollida palverändurite hulka kokku arvutades: näiteks 1392. aastal lasti reisilistel Müncheni linnaväravate ees panna potti hernetera, nõnda selgus, et nädala vältel käis palverännukeskuses 60 000 teelist. Rooma puhul võis see arv esimesel juubeliaastal – 1300. aastal – ulatuda 40 000 teeliseni päevas, ent lihavõtete ajal mõningate hinnangute järgi koguni miljonini.