
Liblikahuviline Lea Palmiste pildistas 9. augustil Pääskülas rabas suur-kärbtiiba, kelle viimane kindel Eestist teadaolev leid pärines siiani 1959. aastast.
Lea Palmiste on liblikaid pildistanud üle kümne aasta, liblikahooajal veedab ta suurema osa vabast ajast koos fotokaameraga looduses. „Nägin puutüvel istumas kokkupandud tiibadega pruuni liblikat ja arvasin, et tegemist on valgetähn-pajuliblikaga (Nymphalis xanthomelas). Jäin sinna passima lootuses, et liblikas tiivad lahti teeb ja saan kena pildi,“ kirjeldas ta. Ligi hiilides oli selge, et tegu on hoopis haruldasema liigiga.
Palmistel õnnestuski pildistada nii laudteele maandunud kui ka puutüvel istunud liblikat. Pilte vaadates selgus, et puu otsas pildistatud liblikas pole sama isend, vaid kulunum ja murdunud tiivaotsaga. Liblikahuviline kohtas tol päeval suisa kaht suur-kärbtiiba. Samade fotode põhjal avastas ka teine liblikahuviline, et on nädal varem samas kohas pildistanud suur-kärbtiiba, kuid pidanud seda tavapäratuks pajuliblikaks.
„Suur-kärbtiivaga on nii suuruse kui ka kuju poolest kõige sarnasemad pajuliblikad, kuid pajuliblika tagatiiva servisel on rida siniseid tähne, mida kärbtiibadel pole. Ka koerliblikas võib tunduda sarnane, aga on väiksem ja erksamalt oranž. Temalgi on siniste tähnide rida ja seda ka esitiibadel. Väike-kärbtiib on suurest silmnähtavalt väiksem ja tiivaservad on rohkem kärbitud ehk siis sakilisemad,“ võtab Lea Palmiste kokku.