Erki Russow
Pühapaika jõudmine ei olnud palverännu lõpp, sest retkeline pidi võtma jalge alla kodutee, tulvil ülevaid tundeid ja vahel koguni imetabaselt tervenenud. Ent tagasi ei mindud tühjade pihkudega: kaasa haarati nii mõndagi, mis võib ehk tulla tuttav ette ka meile.
Tõepoolest, tava võtta pikalt reisilt kaasa mälestusesemeid ulatub kaugele minevikku, ent see ei alanud kristliku palverännukombestikuga. Pühale maale ja teistesse kristlikesse pühapaikadesse minek lisas kindlasti tahke, mida varem ilmselt ei tuntud. Üks osis on komme osta ja kanda rõivail märke – varasemal ajal ei ole olnud midagi, millest oleks maha jäänud niivõrd rohke aineline jälg.
Kristlike palverännusuveniiride traditsioon ei alga käsitööga, juured ulatuvad palju maisemate materjalideni. Nii teame, et juba kaugpalverännu algusaegadel ei piirdunud rännulised üksnes käikudega ristiusu olulistesse paikadesse, vaid võtsid reisilt kaasa mälestusesemeid. Näiteks Galiciast pärit Egeria poolt kirjutatud vanimas säilinud palverännukirjelduses („Peregrinatio Egeriae“, u 381–384) on mainitud tava tuua pühalt maalt kive, kirjeldaja ise on võtnud Jeruusalemma- ja Aleksandria-retkelt kaasa puuvilju ja oksi.
Nendel looduslikel suveniiridel oli sageli palju sügavam tähendus kui pelgalt olla reisi aineline tunnusmärk. Kahtlemata aitas käega katsutav aines meenutada käidud teed, kuid vahest veelgi suurem oli nende tähtsus omamoodi vaimse teekaardina: reisilt toodud kivid, oksad või peotäis mulda-liiva võimendasid koduses miljöös palvetades usulist kogemust. Kui libistati sõrmedega üle Õli- või Siioni mäelt pärit kivide või Petlemmast pärit puutüki, tunnetati taas kokkupuudet Kristuse jälgedega. Ühe sedalaadi meenekarbikese 6. sajandist leiame näiteks Vatikanist Lateraani palee Sancta Sanctorumi kabeli varakambrist. Teisalt omistati veele, mis oli ammutatud Kristuse või tema jüngritega ja esimeste märterpühakutega seotud kohtadest, ning reliikviatega kokku puutunud õlile tervendavat mõju – juba 4.–7. sajandil villiti asjaomaseid vedelikke spetsiaalselt valmistatud pudelikestesse ehk ampulladesse, millest ajapikku kujunes isemoodi palverännumeene.
Egiptusest märterpühaku Menase kultuskohast pärit 5. sajandi lõpu kuni 7. sajandi keskpaiga palverännupudelike. Umbes 309. aastal surnud püha Menas oli kopti päritolu Rooma armee sõdur, kes hukati, kuna ta ei nõustunud Kristuse õpetusest lahti ütlema. Imetegija Menasele omistati tervendajavõimeid, mistõttu käis Aleksandria läheduses asuvas Abu Menas varakeskajal haigeid üle terve kristliku Euroopa. STAATLICHE MUSEEN ZU BERLIN / ANTJE VOIGT
Palverändurite komme eristada endid äratuntava suveniiriga jääb mõnevõrra hilisemasse aega, 11.–12. sajandisse. Esimesed pildiallikad, kus rännulised kannavad reisikotil Jaakobus vanema sümboliks olevat kammkarbipoolmikku, pärinevad 12. sajandi alguse Hispaaniast. Sadakond aastat hiljem on sellest juba kujunenud üle Euroopa tuntud motiiv. Kotil, mütsil, rõivail või hoopis saua küljes kõlkuvat kammkarpi leiab keskaegses kunstis peaaegu kõikjalt ning Jaakobuse ja tema kultuskoha Santiago de Compostela kõrval tähistab karbipoolmik üldjoontes ka palverändu. Eelkõige võime arvukaid keskaegseid kammkarpe ja nende kujutisi siiski seostada palverännuga Santiagosse. Neid kohtab ka keskaegse Liivimaa arheoloogilises aineses, nüüdseks on Eestist-Lätist leitud üle veerandsaja kammkarbi ja -karbikatke.
Põhja-Saksamaa Möllni Nikolai kiriku seinamaalil, mis on valminud umbes 1240. aastal, näeme Jaakobus vanemat palverändureid õnnistamas. Nii tema kui ka palvetavate teeliste kotil on kujutatud kammkarpi. MANFRED MARONDE
Pirita kloostri arheoloogilistel kaevamistel leitud hiliskeskaegne kammkarbipoolmik osutab Santiago de Compostela palverännule. Tõenäoliselt algul reisipauna pistetud aukudeta karbi kõrval leidub kinnitusaukudega karpe, aga selliseidki, kus karbi keskele oli lisatud tinast element: rist või pühakujutis. TALLINNA LINNAMUUSEUM / TLM 18437:35
Üsna peagi hakati palverännusuveniire kasutama teisteski pühakohtades. Juba 12. sajandi keskpaigas valati Lõuna-Prantsusmaa olulisemates palverännukeskustes (nt Rocamadouris) esimesed metallmärgid. Sama aastasaja lõpuks levis see tava Inglismaale, Itaaliasse ja Saksamaale, kus rännuline sai kultuspaiga naabruses asunud poekestest osta mitmesuguseid pudukaupu, nahkkotte ja -rihmu ning pühapilte ja muud. Kindlasti ei valmistatud ega müüdud märke spontaanselt, välise tõuketa, vaid see oli kirikuisade ametlikult juhitud tegevus: kirik võttis suveniiride valmistamis- ja müügitulult lõivu, vahel kontrollisid vaimulikud märkide algupära otse pühapaiga südames. Hiliskeskaja Prantsusmaal pääses palverändur reisisihi reliikviat vaatama üksnes õige märgiga; libatoote ostnu pidi aga otsa ümber pöörama. See viitab, et märkide tähendus ei piirdunud ainult meene rolliga.
Suveniiride tähendusväli oli tõesti palju laiem. Neid võis pidada ametitunnuseks, mis keerulisel teekonnal aitas koos asjaomase rõivastusega (müts, hõlst, paun, rännusau) juba kaugelt anda teada, milliste mõtetega tulija läheneb. Samas kujunes märkidest omamoodi reklaamese pühapaikadele, sest igal pool üritati valmistada kaugelt ära tuntavaid meeneid, mis aitaksid populariseerida paiga reliikviaid. Näiteks Roomas oli Kristuse pale (Vera Icon) kujutis sealse tähtsaima pühaeseme järgi, Aachenis aga Maarja tuunika. Liivimaal leidus metallmärkidest kõige arvukamalt Wilsnacki kultuskoha meeneid, millel on kujutatud sealse kabeli põlengus imetabaselt säilinud kolme hostiat.
Keskaegse Liivimaa alalt pärit metallmärkidest on nüüdseks enim teada Põhja-Saksa kultuskoha Wilsnacki palverännumärke. Seni on neid leitud kümmekond, kõik Tallinnast. Ent Wilsnacki toonast populaarsust arvestades on tõenäoline avastada neid peagi ka mujalt. TLÜ ARHEOLOOGIA TEADUSKOGU / AI 7909:1900, AI 7909:2625, AI 7909:2715, AI 8013:10001 / JAANA RATAS
Peale tavalise tinaplii võis suveniir olla muust materjalist, mainitud kammkarpide kõrval sai Santiagost osta gagaadist või luust nikerdatud meeneid, Roomast ja ilmselt mujaltki paberile või nahale maalitud pilte, Aachenist savipasunaid, Jeruusalemmast pärlmutterriste jm. Ühtlasi olid palverännumärgid sageli ainsad pühakupildid, mida tavaline inimene sai endale koju viia.
Kuid arvatavasti oli tõenduse ja reklaami kõrval isegi olulisem märgis peituv vägi. Palverännumeene ei olnud pelgalt asi, vaid andis võimaluse võtta kaasa osake paiga pühadusest. See võis olla kaudne, näiteks vaimulike õnnistatud asi, ent nii kirjalikest kui ka pildiallikatest koorub välja, kui tähtis oli palverändurile vahetu kontakt reliikvia või relikviaariga: puudutuse kaudu levis pühakusäilmeis olev jõud edasi. Nii muutusid meened omamoodi kaasaskantavateks reliikviateks, milles peituvat imet sai hiljem jagada lähedastega või loota tulevikus endale abi. Seega peidavad esmapilgul odavad ja lihtsakoelised mälestusesemed endas varjatud külgi, millest mõni selgub alles siis, kui pikalt süveneda.
Keskajal valmistati miljoneid palverännumärke, praeguseks on neid alles kümneid tuhandeid. Huviline saab märkidega lähemalt tutvust teha kahe suurema võrguandmebaasi abil. Madalmaade Radboudi ülikooli hallatavast Kunera andmekogust kunera.nl/en/about-kunera leiab infot kogu Euroopa kohta (Eesti pole siiski veel hästi kaetud), Saksamaal algul Berliini Humboldti ülikooli juures asunud andmebaas www.pilgerzeichen.de sisaldab eelkõige saksa keeleruumist pärit leide.
Erki Russow (1974) on Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur.