Ken Kalling
2026. aasta kevadel seilas Atlandi ookeanil ristluslaev, mida sadamatesse ei oodatud. Selle reisijaist oli kolm surnud hantaviirusnakkusesse, mitmed põdesid. Üldiselt ei levi hantaviirused inimeselt inimesele, kuid antud juhul see ilmselt polnud nii. Selline „potentsiaal“ julgustab ka mõnda minevikus levinud salapärast tõbe seostama hantaviirustega.
Neeru- ja/või kopsuhaigus
Hantaviirused kuuluvad RNA-viiruste hulgas omaette perekonda, kus on üle 20 liigi ja 30 genotüübi. Tegemist on zoonootiliste patogeenidega, mida eristatakse geograafilise leviku alusel. Eestis levinuima Puumala viiruse reservuaar on leethiired, Saaremaa viirusel juttselghiired ning meil kõige haruldasemal Dobrava viirusel kaelushiired. Aasias ja Ameerikas kannavad sealseid serotüüpe kohalikud närilised, mõnel pool ka mutid ning nahk- ja karihiired. Viiruse antikehasid on leitud ka kodu- ja metsloomadel. Viirus ei kahjusta oma peremehi, enamik hantaviirusi pole inimesele ohtlikud.
Hantaviirustest on Eestis levinuimad kerge kuluga Puumala viirus, mida levitavad leethiired (pildil harilik leethiir), ning Saaremaa viirus, mida levitavad juttselghiired. Inimene nakatub peamiselt närilise kuivanud uriini, rooja või süljega segunenud tolmu või aerosooli sissehingamisel. EVAN JAMES SHYMKO / WIKIPEDIA
Inimene haigestub eeskätt näriliste eritistega saastunud tolmu sissehingamisel, hiire hammustuse või saastunud toiduainetega. Kahtlustatakse ka puuke. Vana Maailma serotüübid põhjustavad valdavalt neerupuudulikkust ja verehüübimishäireid, ohtlikemate korral küündib suremus 15 protsendini. „Süütuim“ on Puumala viirus alla ühe protsendiga. Ameerika mandri serotüübid põhjustavad hingamis- ja südamepuudulikkust ning suremus võib olla kuni 50%. Seal siiski haigestutakse harvem, aastas registreeritakse mõnisada juhtu, näiteks USA-s 890 juhtumit aastail 1993–2023. Valdavalt oli tegemist Mississippi jõest lääne pool levinud kopsusündroomiga, mille tõttu suri 35% haigestunutest. Vanas Maailmas registreeritakse aastas paar-kolmkümmend tuhat juhtu, Eestis paarkümmend, Soomes (uuringute põhjal diagnoositakse seal ainult 15% nakatunutest) üle tuhande. Enamik jääb diagnoosimata, sest põetakse kergelt.
Haiguse peiteaeg on üks kuni kuus nädalat. Sümptomid meenutavad tavalise viirushaiguse omi: halb enesetunne, palavik ja lihasvalu. Haiglasse sattunuil on neerupuudulikkus, verehüübimishäired, maks ja põrn suurenenud, võib kujuneda kopsupõletik. Eraldi ravi ei ole, läbipõdemine tekitab immuunsuse. Vaktsiin on välja töötatud Kaug-Idas levinud serotüüpidele. Üldiselt ei levi hantaviirused inimeselt inimesele, kuid Lõuna-Ameerika Andide viiruse korral peetakse seda võimalikuks.
Vihjed minevikust
Hantaviirused defineeriti 50 aasta eest. Tagantjärele tundub siiski, et neid teati Hiinas juba 5. sajandil eKr. Aastatel 1913–1914 kirjeldati sama laadi tõbe Kaug-Idas Vladivostokis. Seal kandis oli tõbi endeemilisena esinenud ilmselt juba sajandeid, 1932. aastal põdesid Mandžuurias Nõukogude ja Jaapani sõdurid, Teise maailmasõja ajal sealsamas 10 000 Jaapani sõdurit.
Esimeses maailmasõjas diagnoositi Briti ja USA sõjaväelastel kaeviku- ehk sõjanefriit (neerupõletik). Alates 1915. aastast oli Flandrias põdenud 37 000 meest, paarsada suri. Sümptomeiks oli peavalu, lämbumistunne, jalgade paistetus, bronhiit ja halvad uriininäidud. Kahtlustati mürgistust või nakkust, lõplikku selgust siiski ei olnud. Saadi aru, et tõbi sarnanes sellega, mida oli kirjeldatud juba USA kodusõja ajal. Sarnane tõbi levis 1930. aastal Venemaal (nn Tula palavik) ja 1934. aastal Rootsis.
Soome jätkusõja ajal, 1942. aastal (oli rikkalik närilisteaasta), levis Lapimaal Sallas Soome ja Saksa sõjaväelaste hulgas eelnevatega sarnane tõbi, haigestus 1060 meest. Keegi ei surnud. Huvitava nähtusena pandi tähele nägemishäireid. Haigust tunti epideemilise nefriidina. 1980. aastal sai sealne viirusvorm Puumala nime.