Ain Kallis
lm on kõige suurem narkomaan: alalõpmata on ta pilves! Tähelepanek
Tänavuse suve sagedasti tume taevas on tekitanud lugejates huvi atmosfääris toimuva vastu: kust need vastikud pilved tulevad, kas meie vihmatoojad sarnanevad nondega, mis ripuvad näiteks Austraalia või India kohal? Ja kes on neile nime andnud?
Mis on pilv? Teatmeteoste järgi on pilv: 1) atmosfääris veeauru kondenseerumisel tekkinud hõljuvate pisikeste veetilkade (udu) või jääkristallide nähtav kogum, 2) muude hõljuvate osakeste (näiteks auru, suitsu, tolmu, ka kosmilise tolmu, gaasi) kogum, 3) suur (tihe) parv (putukaid, linde jm väikseid olendeid) ja 4) piltlikult tusatuju, sünget, halba meeleolu kajastava ilme kohta, näiteks murepilv. Meie ilmaelu mõjutavad nad kõik.
Oodatud pilved
Esiteks: pilved pole sugugi alati ja kõikjal vastikud. Miljonid inimesed ootavad pikisilmi äikesepilve tulekut, mis tooks elu kõrbevale maale. Paar aastat tagasi, kui ühel põuasel suvel soovisin naabrist aednikule ilusat ilma, vastas too: „Ainult mitte seda! Mul on kõ-ri-ni sest kuivast ja päikesest!“
Paljudele tegelastele, põhiliselt kõrgetel ametikohtadel olevatele, meeldib pilvedel hõljuda. Nagu jumalustel või inglitel.
Kunstnikele ja luuletajaile annavad pilved (mõnele vast pilves olek?) kuuldavasti inspiratsiooni: „Küll on mõnus olla pilv, / aina taevasinas uju! / Iga väike valge pilv / laulab, kui tal hea on tuju: / „Küll on mõnus olla pilv, / aina taevasinas uju!“/ Väga uhkelt laulab pilv, / alati tal hea on tuju“ (karupoeg Puhhi pilvelaul).
Teine asjakohane luuletus, mis nõukogude ajast meelde tuleb, on Majakovski „Pilv pükstes“. Aga millise tekke või koostisega pilvest seal juttu oli, vaat seda küll ei mäleta!
Paduvihma kriteerium
Õpikute järgi on pilvede tekkeks vaja kahte põhitingimust. Esiteks peab õhk sisaldama küllaldaselt (küllastavalt) veeauru, teiseks on tarvis nn kondensatsioonituumakesi (soola- või tolmukübemeid jms), millele „liigne“ veeaur saaks sadestuda. Nende tuumakeste läbimõõt on ainult 0,0002 mm, kuid pilvi moodustavad veepiisad on umbes sada korda suuremad. Korraliku vihmasajuga langevad meile kaela ühe- kuni kahemillimeetrised tilgad. Muide, 2004. aastal teatati, et Vaikses ookeanis asuvatel Marshalli saartel ning samal ajal ka Brasiilias on registreeritud sentimeetrise läbimõõduga vihmapiisku. Seal ei kallanud oavarrest ega ämbrist, vaid vett tuli kui vaadist! See on tõeline, jube paduvihm, millele meie „padukateks“ kutsutavad ei saa tugevuse poolest näolegi.
Eesti ajakirjanduses nimetatakse nii juba hoovihma, mis toob kolm kuni viis millimeetrit (mitme tunniga!) sademeid. Ent meteoroloogid liigitavad paduvihmaks sadu, kus tunni või lühema aja kestel sajab vähemalt 30 millimeetrit. Viimase laulupeo päevadel, 5. ja 6. juulil, registreeriti peoplatsil 36 tunniga tulnud sajuhulgaks 28 mm ehk 35% kuu sajunormist.
Siit vastus ühele küsimusele: pilvede teke sarnaneb meil näiteks troopiliste alade omaga, aga sealsetest äikesepilvedest alla tulev sajuhulk on määratult suurem. Kui Eestis ulatuvad vägevad piksepilved vahel 11–12 kilomeetri kõrguseni, siis ekvatoriaalalal isegi 20 kilomeetrini. Ja vihmavett sisaldavad miljoneid tonne rohkem.
Ja nüüd teine küsimus: kes on pilvede ristiisa? See on inglane Luke Howard. Tema 222 aastat tagasi pandud nimesid – Cirrus, Cumulus, Stratus – kasutatakse kõigis maades praegugi. Cirrus (ld ’kiud, suled’) käib kiudpilvede, Stratus aga kihtpilvede ning Cumulus rünkpilvede kohta. Kui pilvenimetuses on sõna nimbus või nimbo-, siis on sealt sadu oodata.
Millise kujuga on vihma- või pilvepiisad, kas A, B või C? Õige vastus: pilvedes või udus on piisakesed ümmarguse kujuga (B), ent kui nad langevad maapinna suunas ja liituvad, omandavad nad kukli kuju (C), tingituna õhu vastumõjust vihmapiiskadele. Tilgakujuline piisk (A) on kunstnike kujutlus, ilmselt kraani otsast eralduvate piiskade eeskujul
Kui raadios (valimiste eel!) teatatakse, et kaua oodatud vihma tõi Eestisse mõni riigikogulane, siis võite uskuda: saju tõi siia hoopis tsüklon ning piksevihma kallas Cumulonimbus’est ehk rünksajupilvest ehk äikesepilvest, laussadu tuli aga Nimbostratus’est ehk kihtsajupilvest.
Meteoroloogid peavad tundma mitut-kümmet pilveliiki, info nende olemasolu kohta on väga tähtis just sünoptikuile. Kui ilmakaardilt on näha, et algul ilmuvad taevasse kiudpilved, seejärel aga kõrgkiht- (või rünk)pilved, mis üha paksenevad, võib oodata ka kihtsajupilvi, st vihma. Läheneb soe front.
Äikesepilved võivad tekkida kas kuumal suvepäeval, kui pinnases on piisavalt niiskust, või kaasnevad nad nn külma frondiga. Sel juhul öeldakse (ja tuntakse omal nahal), et „müristas külmaks“. Sääraste frontidega võivad paksu pahandust tuua nii rahe kui ka trombid-tornaadod-tuulispasad. Viimaseid juhtub meie maile kaks-kolm tükki aastas. Muide, tänavusel suvel olid siin kandis moes vesipüksid, neid oli näha kümneid Väinamerel, Soome lahel ja Peipsil.
Pilvi leidub atmosfääris ka seal, kus nad ei saa meie ilma mõjutada: 20 kuni 30 km kõrgusel asuvad nn pärlmutterpilved ning 75 kuni 90 km kõrgusel paiknevad helkivad ööpilved. Peamiselt jääkübemeist koosnevad helkivad ööpilved saavad nähtavaks alles tükk aega pärast päikeseloojangut või siis enne päikesetõusu. Nagu nimetus ütleb, on nad helkivalt säravad, torkavad ööpimeduses eredalt silma. (Üks ööpilvede esmaavastajaid oli Tartu observatooriumi astronoom Karl Ernst Albrecht Hartwig, supernoovade uurija.)
Pärlmutterpilved pakuvad huvi seetõttu, et neid on seostatud osooniaukudega, helkivaid ööpilvi aga kosmoselendudega: nõukogude ajal sedastati, et need pilved segavad vaenulike rakettide startide avastamist … Muide, 1960. aastail oli Tõraveres üks kolmest helkivate ööpilvede andmekeskusest maailmas.
Kui taevasse ilmuvad kiudpilved (pildil), seejärel aga kõrgkiht- (või rünk)pilved, mis üha paksenevad, siis võib oodata ka kihtsajupilvi ehk vihma. FIR0002 / WIKIPEDIA
Meteoroloogide liigituse järgi on paduvihm sadu, kus tunni või lühema aja kestel sajab vähemalt 30 millimeetrit. TOMASZ SIENICKI / WIKIPEDIA