Toomas Tiivel
2025. aasta oktoobris Postimehe kirjastuses ilmunud Jüri Engelbrechti 232-leheküljeline raamat „Puuduvad leheküljed“.
Järjekordne suurepärane lugemisvara mitmekülgselt tippteadlaselt ja õpetlaselt akadeemik Jüri Engelbrechtilt, kes peab oluliseks nii oma teadustulemuste publitseerimist maailma juhtivates erialaajakirjades ja mainekate kirjastuste välja antud teadusmonograafiates kui ka kirjutamist eesti keeles ja eesti lugejale.
Raamatu pealkiri viitab, justkui oleks siin avaldatud eelmistest teostest välja jäänud mõtteid, mis vaieldamatult ongi nii, kuid ainult osalt. Kahtlemata on see ka omaette nauditav tervikpilt ühe teadlase avarast vaatest maailmale rikkalike isiklike tööde ja tegemiste, kohtumiste ja reiside vahendusel. Nii mõnigi teema on tuttav Engelbrechti varasematest kirjutistest, kuid seosed, peegeldused, mustrid ja rõhuasetused on paljuski uued ja rikastavad ning ärgitavad edasi mõtlema. Kõike seda iseloomustab autori väljenduse täpsus, mõtteselgus ning kaunis eesti keel.
Peatükis „Teekond mittelineaarsesse maailma“ on rõhuasetus füüsikamatemaatika haridusega autori teadusteekonnal mittelineaarse dünaamika interdistsiplinaarsete probleemide kaudu ja jõudmine komplekssüsteemideni. Kui tähtis on nii teaduses kui ka meie ühiskondlikus tegevuses terviku tunnetamine, väärtushinnangud ja inimesed ning nende silmaring, kellega koos midagi tehakse. Autor kasutab siin väga õnnestunult mõistet „nähtamatu kolledž“, mis ei pruugi ega saagi olla väga suur, kuid selles olevate inimeste valikust sõltub väga palju. See kollektiiv on igal inimesel eriline ja erinev. Seal võivad olla sõbrad, töö- ja mõttekaaslased, kirjasõbrad, õpetajad, inimesed väga mitmelt tegevusalalt. Nendega ei pruugi tihti kokku saada, kõiki ei pruugi enam eluski olla, kuid selle kolledži kolleegid ja nende mõtted on olemas ja nendega on võimalik teaduse, elu ja maailma üle arutleda. Üldistades võiks öelda, et see raamat ongi lugu väärika teadlase ja silmapaistva teadusorganisaatori rikkalikust nähtamatust kolledžist, pühendatud nii teadlastele kui ka laia ringi inimestele teistelt kultuurialadelt, teatrist, muusikast, kirjandusest, religioonist ja kunstist – nendele, kellega ta on koos olnud, koos töötanud ja arutanud ning mõelnud maailma asjade üle. Ikka selleks, et selgemalt kõike mõista ja võimaluse korral paremaks teha.
Ka nähtamatul kolledžil on loomulikult oma nähtamatu raamatukogu, mis paikneb enamasti seal, kus parajasti asuvad kolledži liikmed. Neid lugemiselamusi jagatakse, nende raamatute ja autorite üle arutletakse. Kui mainida üksikuid nimesid, siis peale kitsa eriala autorite on Engelbrechtil seal John Fowles, Lewis Carrol, Niels Bohr, Juri Lotman, William Shakespeare, Toomas Paul, Antoine de Saint-Exupéry, Friedebert Tuglas, Hando Runnel ja paljud teised. Tundub, et üks selle raamatukogu mõjukas raamat on olnud C. P. Snow „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“, mis on inglise keeles esimest korda ilmunud aastal 1959 (täiendatult 1986 ja 2001) ning eesti keeles 2017. See on väga sisukas ning intrigeeriv arutelu loodusteaduste ja humanitaaria vahekorra, vastuolude ja nendevaheliste sildade vajalikkuse üle. Üle kuuekümne aasta jooksul, mis on möödas raamatu esmatrükist, on maailmas ja teaduses palju muutunud, kuid see, et niisugune arutelu jätkub, viitab seal käsitletud teemade tähtsusele.
Nii kõnealuses raamatus kui ka kolledžis käib vilgas arutelu muu hulgas selle üle, milline on teaduse roll ühiskonnas, milline on eetiline teadus, hea haridus ning konkurentsi ja koostöö (sümbioosi) roll nii teaduses kui ka maailmas. Peale värvikate persoonide on Engelbrechti nähtamatus kolledžis oluline koht paikadel ja asutustel, olgu selleks Praha, Torino, Newcastle, Tallinn ja Cambridge, või eri riikide ja Euroopa teaduste akadeemiad ja nende ühendused, küberneetika instituut Tallinnas, teaduskeskused, nagu mittelineaarsete protsesside analüüsi keskus CENS jt.
Poetess Doris Kareva on raamatu saatesõnas kirjutanud: „Veeta mõned tunnid haritud inimese seltsis, kes saab aru maailma probleemidest ja oskab tegutseda nii lokaalselt kui globaalselt, kes ise on innukas, aga ka valiv lugeja, kes toetab teadlasena eelkõige kvaliteeti ja noori inimesi ja kelle eruditsioon ja keelenõtkus võimaldab lugejal lustida ühtaegu mitmel olemise tasandil, on puhas luksus.“ Nii see on. Maailm on keerukas, selle toimimisse süvenedes avaneb peale parema mõistmise ka selle ilu ja võlu.
Teadus on rõõm!
Toomas Tiivel (1952) on bioloog ja diplomaat.
Artikkel on ilmunud ajakirja Horisont 1/2026 numbris.