Aivar Kriiska
Ülestõusmispühade esimese püha varahommikul istun Rhodose vanalinnas hotelli rõdul ja kuulan vaibuva pidustuse hääli. Kaks päeva olid kõlanud kirikukellad ja lõputud kirikulaulud ning peetud ristikäike, mille vahetasid öösel välja kestev saluut ja viimaks tantsumuusika. Ma ei tea, kui palju on viimase tuhande aasta jooksul muutunud õigeusu liturgia ja traditsioonid, kuid võhikule tundus see püha justkui ajareis Bütsantsi riiki. Õieti oli see isegi ajareis ajareisis: hüpe niigi meeli painutavast keskaegsest katoliikliku dominandiga kindluslinnast selle eelsele kreeklaste ortodokssele Rhodosele.
Küllap ei ole see üksnes minu esmane elamus. Siin on käinud palju võõraid, sest Rhodos on alates 1960. aastatest olnud tõeline turismimagnet. Rekordilisel 2024. aastal reisis vaid 1400 km² suurusele (Hiiumaast umbes poolteist korda suurem) Rhodosele 3,5 miljonit turisti. Peale päikeseliste ilmade ja vahemerelise igimõnusa hõngu on seal piisav minevikupagas, mis annab puhkusele oma maigu ning paljudele sotsiaalmeediakontodele hulgi selfie’sid. Rhodose linn on tänini säilinud keskaegse militaararhitektuuri kroonijuveel, millel ei ole võrdset kogu maailmas. Seda paika tasub näha isegi siis, kui sõjad ja sõjandus ei tekita mitte ainult võõristust, vaid lausa tülgastust. Sel põhjusel kuulubki Rhodose linn UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ühtlasi jagub saarele küllaga antiikaja muististe raasukesi.
Püha Johannese kiriku varemed Lindose akropolis. Kirik ehitati 13.–14. sajandil tõenäoliselt seal juba 6. sajandil olnud varakristliku basiilika vundamendile. Foto: Aivar Kriiska
Esiaeg
Vahemere idaosas Anatoolia ranniku lähedal paikneva Rhodose asustuse lugu ei haju mitte niivõrd aegade kui kesise uurimistöö hämarusse. Antiik- ja keskaeg on saarel olnud sedavõrd võimsad, et kiviajale on jagunud tähelepanu vaid põgusalt. Praeguste teadmiste järgi – mida on siiski veidi raske uskuda – asustati saar alles 5500 aastat eKr. Toonaste peamiselt vilja- ja karjakasvatusest elatunud inimrühmade täpne päritolu ei ole teada, kuid nende aineline kultuur oli paljus sarnane Anatoolias ja Egeuse mere saartel elanud rahvastiku omaga. Rhodosel on paarikümnest kohast avastatud neoliitilisi leide, nagu savinõude kilde, luust, tulekivist, kristallilistest kivimitest ja saarele mujalt (enamasti veidi üle 70 km kauguselt Gyali saarelt) toodud obsidiaanist tööriistu ja nende tootmise jääke. Toona elati nii avaasulates kui ka koobastes. Mitu kiviajal kasutatud koobast on avastatud saare idarannikul paiknevast Archangelose orust.
Juhuleiud ja üksikud asulakohad osutavad, et saar oli pidevalt asustatud ka hiljem. Kirde-Rhodosel paiknevas Asomatoses kujunes umbes 2500 aastat eKr Rhodose vanim eellinnaline keskus, mille asukad olid tihedates sidemetes Väike-Aasia rannikualade elanikega. Pärast Santorini (Thera) vulkaani purset vahemikus 1645–1600 aastat eKr, kui vulkaaniline tuhk kattis suurema osa saarest, on Rhodosel nähtav Minose kultuurile iseloomulikke esemeid valmistanud ja kasutanud elanikkond, kes oli kujunenud Kreetal. Minoslaste keskus oli saare looderannikul paiknev Trianda. Nendele inimestele oli avaldanud mõju ka Mükeene kultuur, teine suur Vahemere pronksiaja kultuuriareaal. Hiljemalt 1450 aastat eKr jõudsid Rhodosele Mandri-Kreekast pärit inimesed ja järgmiste sajandite jooksul levis nende asustus saarel laiemalt. Seal kujunes märkimisväärne Mükeene kultuuri keskus. Saarelt on teada mitu „mükeenelaste“ matmispaika, sh kõigi järgnevate ajalooperioodide linnadest. Arheoloogilised leiud näitavad, et Rhodose elanike kaubanduslikud sidemed ulatusid toona Väike-Aasiasse ja Egiptusesse.
Doorlaste linnriigid ja hellenistlik Rhodos
10. sajandil eKr hõivasid Rhodose saare doorlased. Nad panid aluse koguni kolmele väikeriigile: Lindos saare kaguosas, Kameiros loode- ja Ialysos kirdeosas. Nende õitsengu tagas saare strateegiline asukoht ja laevastik. Vähemalt 7.–6. sajandil eKr oli esiplaanil Lindos, millel olid isegi kolooniad Sitsiilias ja Anatoolias. 408. aastal eKr linnriigid ühinesid ning rajasid saare kirdeotsa, mis sobis igati mereteede kontrollimiseks, Rhodose linna. Kreeka ehitusmeistri ja inseneri Hippodamose korrapärases ruudustikusüsteemis planeeritud linna ümbritsesid 15 km perimeetriga kaitserajatised. Uuest linnast sai saare poliitiline ning kultuuri- ja majanduskeskus, mis ei minetanud Vahemere idaosas tähtsust ka hellenismi ajastul (323–30 eKr), pärast Aleksander Suure (356–323 eKr) vallutusi. Kaasaegsed on kirjeldanud selle aja Rhodose linna ilu ja imetlenud sealset kunsti. Hinnangute järgi elas linnas umbes 80 000 inimest.
Osa Rhodose linnast. Võimsa vallikraavi taga on keskaegne linnamüür ja üle linna kõrguvad hospitaliitide ordu suurmeistri palee, kellatorn Roloi ja Suleimani mošee. Foto: Irina Khrustaleva
Hoolimata paljudest ümberehitustest ja pinnasetöödest on Rhodose linnas ja saare külades säilinud nii antiiksete elamute, kaitserajatiste, veejuhtmete kui ka sadamaehitiste jäänuseid. Ennekõike meenutavad tänapäeval neid ajastuid siiski akropolid ja templite varemed. Lindosel kõrgub akropol praeguse küla lähedal kõrgel kaljurünkal. Seal saab museaalse kiirvaate saare ajaloole antiiktemplite varemete, Bütsantsi kiriku ja orduaegsete võimsate kindlusemüüride kaudu. Rhodose linna ülemine akropol ja osa antiiklinnast on suur park, kus on võimalik veel vabalt isepäi ringi kolada, ilma et keegi müüks pileteid ega korraldaks, kuhu võib astuda ja kus olla. Ka staadion on seal omaette vaatamisväärsus. Kymissala väike akropol ergutab aga sootuks teistsuguseid tundeid: see on metsas ja varjatud, just õige koht üksildust nautivale vaatlejale. Ent kui keegi himustab näha, kuidas nägi välja hellenistlik linn, siis tasub käia Kameiroses alates 1850. aastate lõpust välja kaevatud linnas ja akropoli arheopargis.