Ragnar Nurk
Eelmises Horisondis on ilmunud üldisem artikkel Riiast kui uusaegsest kindluslinnast. Selle üks eriline osa väärib veel omaette esiletõstmist. Nimelt kujundati Riia keskaegse ordulinnuse piirkonna edasise arengu tulemusena Rootsi aja lõpuks seal välja eraldi kaitstav Riia tsitadell. Samas alles venelased ehitasid seal hiljem valmis täiemõõdulise garnisonilinnaku.
Mis on tsitadell?
„Tsitadell“ on üks neid kindlusarhitektuuri mõisteid, mida on kujundlikus tähenduses hakatud kasutama laiemalt: välisilmast eraldatud kindlale varju- või taganemispaigale osutades. Erialases tähenduses on „tsitadell“ (pr citadelle < it citadella ’väike linn’) suurema kindlustatud koha ehk tavaliselt kindluslinna südakindlustus, mis toimis viimase vastupanukohana ja mida sai eraldi kaitsta. See on n-ö kihilise kaitse näide. Valdavalt kasutatakse tsitadelli mõistet uusaegse suurtükkidega arvestava kaitseehitiskompleksi kohta. Võimaluse korral püüti tsitadell rajada täiesti korrapärase bastionaalkindlustusena, mis meenutas väikest ideaallinna.
Tüüpiliselt rajati tsitadell hiljuti vallutatud piirkonda, mille elanike lojaalsuses ei saanud olla lõpuni kindel. Tsitadelliks olemise määras asend terviku suhtes, mitte ehituslik kuju, nii ei pruukinud tsitadell arhitektuuri poolest erineda väiksest kindluslinnast või suuremast fordist. Piiripealse juhtumina on mõnikord tsitadelliks nimetatud kindlustamata linna kõrval asuvat forti. Tsitadellide sõjaline otstarve taandus, kui 19. sajandil hakati rajama kindlusi, kus kaitse põhines ettenihutatud fortidel ja kogu kindluse tuumikala tähtsus vähenes tuntavalt.
Paremini säilinud ja tuntumatest varauusaegsetest (16.–18. sajandi) tsitadellidest Euroopas võib nimetada näiteks järgmisi: Itaalias Siena ja Parma, Prantsusmaal Lille’i, Besançoni ja Saint-Martin-de-Ré, Hispaanias Pamplona ja Jaca, Saksamaal Jülichi, Spandau, Erfurdi ja Mainzi, Taanis Kopenhaageni ja Rootsis Landskrona tsitadell. Paraku olulise puudusena ei ole enamasti tsitadellide kõrval alles linnakindlustusi, mis võimaldaks nende tähendusest paremini aru saada.
Landskrona nelinurkne tsitadell õhust vaadatuna. Rootsi suurriigi sedalaadi rajatistest on see kõige paremini säilinud. Tõsi, linn tsitadelli kõrval oli tagasihoidliku suuruse ja kaitseehitistega. Kui arvestada üksikuid bastionaalforte, pakuvad säilivuselt konkurentsi Kuressaare Eestis ja Daugavgrīva Lätis. L.G.FOTO / WIKIPEDIA
Rootsi suurriigi aegsed tsitadellid
17. sajandist, kui Rootsi oli üks Euroopa suurvõime, on teada üsna palju tsitadellide projekte. Tegelikult oli suur katsumus ümbritseda isegi tähtsamaid linnu bastionaalkindlustustega, rääkimata tsitadelli ehitamisest, põhiprobleem oli raha nappus. Mõnikord ajendas tsitadelli ehitama soodsaid eeldusi pakkuv maastik või olemasolev linnus.
Rootsis tavatseti tsitadelli kohta üldjuhul kasutada hollandipärast sõna kasteel. Kõige enam kavandati ja rajati tsitadelle hiljuti liidetud provintsidesse. Üks lihtsakoeline viie bastioniga tsitadell, millel olid vaid pinnasest vallid, rajati 1630. aastatel Wismari linnakindlustuste juurde, kuid juba enne sajandi lõppu see lammutati. Kaks suhteliselt ühetaolist tsitadelli ehitati ajavahemikus 1660–1675 hiljuti Taanilt vallutatud lõunapoolsesse piirkonda: esmalt Malmösse ja seejärel Landskronasse. Mõlemad ümbritsesid hiliskeskaegset-renessansiaja linnust ja olid nelja bastioniga korrapärased ehitised.
Rootsi Läänemere provintside kindluslinnades, mille kõrval paiknes keskaegne linnus, ümbritseti linn ja linnus uusajal tavaliselt ühise bastionaalvööndiga (näiteks Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus ja Valmieras). Kavatsus ehitada tsitadellina välja Tartu Toomemägi või Tallinna Toompea jäi vaid paberile. Nii mõnegi bastionaalfordi – Paide, Kuressaare ja Nyeni – kõrval asuva linna kaitseehitised olid väga tagasihoidliku kaitsevõimega või jäid pooleli. Riia tsitadell oli Läänemere provintsides ainus, mis just tsitadelli funktsiooni silmas pidades kavandati ja valmis ehitati, ning ühtlasi oli see Rootsi suurriigi sedalaadi ehitistest võimsaim ja jäi kasutusele kõige kauemaks.
Mure Riia linnusega
Poola, Rootsi ja Vene ajal jäi endine Riia ordulinnus koos juurdeehitistega riigivõimu kõrgema esindaja residentsiks ja tema võimuaparaadi asukohaks. Sealt valitseti Liivimaa provintsi ehk tänapäeva Põhja-Lätit ja Lõuna-Eestit.