Jasper Adamson
COVID-19 pandeemia ajal kasutati esimest korda nn mRNA-vaktsiine. Nendes ümbritsevad mRNA-d lipiidsed nanoosakesed, mis kaitsevad mRNA-d ensümaatilise lagunemise eest, enne kui see jõuab inimese rakkudesse. mRNA-vaktsiinid toimivad põhimõttel: inimkeha suudab kindla järjestusega mRNA-molekuli põhjal ise sünteesida need valgud, mis aitavad tekitada viiruse vastu immuunkaitse. Praegu uuritakse võimalusi, kuidas luua niisuguseid vaktsiine näiteks HIV-i, malaaria, pähkliallergia ja teiste tervisehädade vastu. Samuti loodetakse mRNA-l põhinevaid ravimeid tulevikus kasutada isegi vähktõve ravis.
mRNA-vaktsiine süstitakse inimese käevarrelihastesse. Nii jõuab mRNA, mis paikneb lipiidsetest nanoosakestest (ingl lipid nanoparticles, LNP) koosnevates kapslites, inimese rakkudesse, kus avaldub tema toime. Rakkudesse jõudnuna LNP-d lagunevad ning mRNA-molekulide vabanedes saab inimorganismis tekkida immuunvastus viirusele, näiteks COVID-19-le. Raku tsütoplasmas olevad molekulaarsed masinad ribosoomid loevad mRNA-d ja toodavad mRNA-s sisalduva geneetilise koodi järgi vajalikku valku.
Tekkinud võõras valk liigub raku pinnale ja lagundatakse väikesteks tükkideks. Selle tõttu aktiveerubki kehas immuunvastus: tekivad antikehad ja T-rakud, mis on valmis sama valku kandva viiruse korral reageerima ja haigustekitajad hävitama. Siinkohal on oluline märkida, et rakkudesse jõudnud mRNA ei muuda inimese pärilikkusainet DNA-d ega jää organismi püsima, vaid laguneb inimkeha loomulike ensüümide toimel juba mõne päeva jooksul.
Kaitsev pakend
Kuid miks on vaja mRNA-molekuli kaitsta ja see vaktsiinis LNP-kapslitesse pakendada? mRNA on geneetiline koodilõik, mis annab rakkudele juhiseid toota teatavaid valke. Need valgud täidavad tavaliselt inimkeha rakkudes eri ülesandeid: osalevad ainevahetuses, toimivad signaalmolekulidena, toetavad rakustruktuuri ja immuunvastust või siis transpordivad aineid raku sees ja rakkude vahel. Kui teadlased olid mõistnud mRNA-vaktsiinide või -ravimite suurt potentsiaali ja hakkasid esimesi katseid tegema, ilmnes kohe kaks probleemi. Nimelt on mRNA loomulikul kujul väga ebastabiilne ja laguneb ensüümide toimel kiiresti, enne kui jõuab rakkudesse. Samas on väga tähtis jõuda rakkudesse, sest muidu ei saa rakkude sees sünteesida soovitud valke. Teisalt tekitab muutmata kujul mRNA kehas tugeva immuunreaktsiooni, mille tõttu on teda raske ravi otstarbel kasutada.
Selleks et mRNA-d kaitsta ja et see jõuaks rakkudesse lagunemata, katsetati LNP-kapsleid, mis aitavad transportida mRNA rakkudesse. LNP-d on umbes 80–120 nm läbimõõduga ning neljast koostisosast loodud tehisosakesed. Neid võib ette kujutada kui mikroskoopilisi kapsleid, mille sisse on pakitud mRNA. Kuna rakumembraanid koosnevad LNP-dele sarnaste omadustega molekulidest, on LNP-del loomulik võime rakupinda läbida ja nõnda ka mRNA rakku viia. Just seetõttu ongi nendest nanoosakestest saanud põhimoodus, toimetamaks kohale mRNA-ravimeid ja -vaktsiine.

Igal pakendi koostisosal on oma ülesanne
Tüüpiline LNP on keeruline segu komponentidest, millest igaühel on oma roll. Esimesed neist, ioniseeritavad katioonsed lipiidid, saavad muuta oma elektrilaengut olenevalt lähikeskkonna pH-st. Happelises keskkonnas, näiteks tootmise käigus või raku sees transpordiunktsiooni täitvas endosoomis, omandavad nad positiivse laengu, mis aitab siduda negatiivselt laetud mRNA-d ja hiljem seda rakus vabastada. Füsioloogilise tasemega pH korral, näiteks veres, jäävad nad aga neutraalseks. See asjaolu vähendab LNP-de toksilisust ega lase nanokapslitel enne rakku jõudmist laguneda.
LNP-de teine koostisosa on fosfolipiidid, mis sarnanevad rakumembraani loomulike fosfolipiididega. Need stabiliseerivad LNP-de ülesehitust, andes osakestele mehaanilise tugevuse, ja aitavad ühilduda rakumembraaniga, et tagada mRNA transport rakkudesse.
Kolesterooli kasutatakse LNP-des kui täiteainet, mis suurendab nanoosakeste paindlikkust ja stabiilsust. Samuti aitab see lipiididel mRNA-d tihedamalt siduda. Ilma kolesteroolita oleks LNP ebastabiilsem ja laguneks vereringes kiiremini.
PEG-lipiidid (polüetüleenglükooliga seotud lipiidid) moodustavad omakorda LNP pinnale kaitsekihi, mis ei lase immuunsüsteemil seda osakest liiga kiiresti ära tunda ega verest eemaldada.
Kõigi nende nelja komponendi täpne koostis ja suhe LNP-des on oluline, ent vaktsiinides on nende täpset sisaldust raske tagada. Kõik neli komponenti, sh kolesterool, sünteesitakse laboris, mille tõttu on LNP-sid valmistada ajamahukas ja kulukas. Samuti tuleb praegusi mRNA-vaktsiine hoida madalal temperatuuril, et need ei rikneks.
Kiirele kasutuselevõtule eelnes pikk eeltöö
Kui COVID-19 pandeemia algas, oli maailmal vaja kiiresti uut ja tõhusat vaktsineerimise võimalust. mRNA tundus ideaalse lahendusena: piisab sellest, et sünteesida viiruse ogavalgu koodijupp, ning rakkudes toodetud valk kutsub esile immuunvastuse. LNP-de avastamine on aga teadlaste mitmekümneaastase töö tulemus. Esimesed katsed kasutada lipiide nukleiinhapete transpordiks tehti juba 1970.–1980. aastatel.
Olulised uuringud tehti Kanadas, kus Pieter Cullis ja tema kolleegid töötasid Vancouveris välja mooduseid, mis võimaldasid lipiidide abil RNA-d tõhusalt pakendada. Hiljem arendasid firmad, näiteks Alnylam Pharmaceuticals, LNP-tehnoloogiat edasi RNA interferentsil põhinevate ravimite tarbeks. Tänu nendele töödele suudetigi 2020. aastaks kiiresti luua tõhus mRNA-vaktsiin. Kuigi LNP-d lahendasid mRNA transpordiga seotud probleemi, jäi alles teine suur takistus: immuunsüsteem tajus tehislikult toodetud mRNA-d ohuna ja tekitas tugeva põletikureaktsiooni. Sel ajal Pennsylvania ülikoolis töötanud Katalin Karikó ja Drew Weissmani uurimus oli 2005. aastal suur läbimurre. Nende pikaajalise töö tulemusel sai mRNA-s osa looduslikke nukleotiide asendada keemiliselt muudetud variantidega, näiteks panna uridiini asemele pseudouridiini – siis ei käitu immuunsüsteem enam niivõrd agressiivselt. Seejuures ilmnes veel üks positiivne tahk: mRNA muutus sel moel stabiilsemaks ja rakud suutsid selle põhjal toota rohkem valku. Sellest avastusest sai mRNA-tehnoloogia puuduv lüli.
Karikó ja Weissmani töö ei pannud alust mitte ainult COVID-19 vaktsiinidele, vaid ka tulevastele mRNA-põhistele vähiravivõimalustele, autoimmuunhaiguste teraapiatele ja paljudele teistele biomeditsiini rakendustele. Selle avastuse eest pälvisid Karikó ja Weissman 2023. aastal Nobeli meditsiiniauhinna.
Tulekul veelgi paremad kapslid
Viimastel aastatel on teadlased hakanud otsima LNP-dele alternatiive, sest kuigi LNP-d täidavad mRNA-vaktsiinides ja -ravimites oma ülesannet edukalt, leidub neil puudusi. Osal inimestel võivad LNP koostisosad, eriti PEG-lipiidid, põhjustada allergilisi reaktsioone. Samuti võib kordusdoose manustades tekkida immuunvastus LNP-de endi vastu, mis vähendab nende tõhusust. Pealegi on keerukas tagada, et LNP-d jõuaksid kindlalt just õigesse koesse või rakutüüpi, mitte ei jaotuks organismis laiali. Selle taustal on USA-s asuva Pennsylvania ülikooli professor Virgil Percec oma uurimisrühmaga arendanud uut tüüpi sünteetilisi kandjaid, mida nimetatakse IAJD-deks (ingl ionizable amphiphilic Janus dendrimers – ioniseeritavad amfifiilsed Januse dendrimeerid).
IAJD-molekuli olemus
IAJD-molekulide nimetuse – ioniseeritavad amfifiilsed Januse dendrimeerid – iga sõna kirjeldab mõnd niisuguse molekuli omadust või ehituse üksikasja.
Ioniseeritavad: samamoodi kui LNP-de ioniseeritavad lipiidid võivad need dendrimeerid muuta oma laengut olenevalt keskkonna pH-st. See võimaldab neil siduda negatiivselt laetud mRNA-d ja seejärel saavad molekulid mRNA rakus vabastada.
Amfifiilsed: molekulid sisaldavad nii hüdrofiilseid (vees lahustuvaid) kui ka hüdrofoobseid (rasvlahustuvaid) osi, mis võimaldab neil iseorganiseeruda nanoosakesteks ja läbida rakumembraane.
Januse tüüp: nimi pärineb Rooma jumalalt Januselt, kellel oli kaks nägu. See viitab molekuli kahepoolsele ehitusele: ühe osa ülesanne on siduda mRNA ja teisel stabiliseerida nanoosake.
Dendrimeerid: puulaadse hargneva struktuuriga molekulid, mida saab sünteesida väga täpselt kontrollitud kuju ja suurusega. Seega saavad teadlased luua täpselt soovitud omadustega kandjaid.
Erinevalt nelja koostisosaga LNP-dest on IAJD-molekulidel põhineva mRNA transpordisüsteemi jaoks vaja ainult ühte lihtsasti sünteesitavat ja toatemperatuuril stabiilset molekuli. Kui võtta IAJD-molekulid kasutusele, saaks mRNA-vaktsiine ja -ravimeid valmistada senisest kiiremini ja odavamalt, samuti oleks neid lihtsam transportida ja hoida.
IAJD-molekulide uurimisel teeb Percec koostööd nobelist Weissmaniga. Perceci uurimisrühm on teinud kindlaks, et IAJD-d võimaldavad mRNA-d transportida eraldi organitesse, suunata seda näiteks üksnes kopsu, maksa, põrna või lümfidesse. See asjaolu lubaks tulevikus vaktsiinis või ravimis mRNA kogust vähendada. Samuti näitavad Perceci kavandatud immuunkatsed, et võrreldes LNP-dega on IAJD-ga transporditud mRNA-l tugevam toime.

IAJD-molekule saab täpselt sünteesida. Praeguseks on Perceci uurimisrühm sünteesinud üle 200 eri ehitusega IAJD-molekuli, mis kõik lubaksid transportida mRNA-d kindlatesse organitesse. IAJD-molekulid on täpselt määratud ehitusega. Tänu keemilisele täpsusele saab IAJD-de pinnale kinnitada eriomaseid molekule, mis suunavad kandja kindlatesse kudedesse, näiteks kasvajarakkudesse, et arendada vähiravi. Ühtlasi on IAJD-d n-ö modulaarse disainiga: nende eri harusid saab muuta vajadust mööda, reguleerides laengut või hüdrofoobsust või lisades bioloogilisi aadressilipikuid, ning pakkuda suuremat paindlikkust kui LNP-de korral.

Uudsed rasvamolekulid (punaste vereliblede vahel liikuvad violetse südamega „pallid“) võimaldavad mRNA-d transportida eraldi organitesse, suunata seda näiteks üksnes kopsu, maksa, põrna või lümfidesse. WIKIPEDIA
Perceci labor on välja selgitanud, et IAJD-d suudavad mRNA-d edukalt kanda ja rakkudesse toimetada. Kui IAJD-d osutuvad ohutumaks, stabiilsemaks ja täpsemaks, võivad nad tulevikus asendada LNP-sid nii vaktsiinides kui ka laiemalt geeniteraapias ja vähiravis. LNP võib veel aastateks jääda mRNA transportimise põhivahendiks, kuid IAJD-d ja teised uued lahendused võivad saada järgmise põlvkonna mRNA-kandjateks.
Aitab luua nii nanokapsleid kui ka uudseid materjale
Artikli autor Jasper Adamson on Pennsylvania ülikoolis professor Virgil Perceci uurimislaboris töötanud aasta aega ning andnud märkimisväärse panuse IAJD-de arendusse. Ta on aidanud sünteesida uusi IAJD-de molekule ning pakkunud ideid, kuidas niisuguseid molekule luua, stabiliseerida ja kavandada tulevasi suundumusi. Siht on luua vaktsiini- ja ravimikandjad, mis poleks tõhusad üksnes mRNA transportimisel, vaid ka ohutud ja stabiilsed organismis.

IAJD-molekule arendava professor Virgil Perceci uurimisrühma koosolek Pennsylvania ülikoolis. Artikli autor Jasper Adamson on keskel (ees punane kruus), Percec on vasakult teine. ERAKOGU
Adamson on etendanud suurt osa uue IAJD-de perioodilisustabeli loomisel. Sellesse tabelisse on koondatud eri struktuuriga dendrimeerid ja nende omadused: kui palju mRNA-d suudab iga molekul rakkudesse viia, millistesse organitesse mRNA jõuab ning millised ehitustunnused mõjutavad mRNA transpordil avalduvaid omadusi. Tabeli põhjal saab määrata kindlaks seosed IAJD-de molekulaarse ehituse ja nende tõhususe vahel. See annab töörühmale võimaluse kavandada veelgi tõhusamaid ja püsivamaid järgmise põlvkonna mRNA-kandjaid.
Ühtlasi on Adamson andnud panuse kaitsetööstusega seotud ettevõtmistesse. Tema osalusel on sünteesitud materjale, mis on ühtaegu tugevad ja väikese tihedusega. Niisuguste omadustega materjalist saab ülihästi toota näiteks kaitseveste: väiksem tihedus vähendab vesti massi ning seda on kergem kanda, ent samas säilib tugevus ja kaitsevõime. Jasper Adamsoni koostöö professor Virgil Perceci uurimisrühmaga jätkub.
Jasper Adamson (1985) on Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži struktuurikeemia kaasprofessor. Bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe läbinud Cambridge’i ja Oxfordi ülikoolis. Töötanud Pennsylvania ülikoolis nii Virgil Perceci kui ka Nobeli füsioloogia- ning meditsiiniauhinna laureaadi Drew Weissmani töörühmas.
Artikkel on ilmunud Horisondi 5/2025 numbris.