Tekst: LAURI LAANISTO
Looduse roll inimese loomuse ja käitumise kujundamisel ja suunamisel on ilmne, kuigi enamasti oma enesestmõistetavuse tõttu märkamatu. Selle hea näide on taimepimedus. Meid ümbritseva taimestiku mittemärkamist võib ehk pidada hoolimatuks tähelepanematuseks. Enamasti seda nii tõlgendatakse, ning see ongi nii.
Kuid see on samal ajal ka midagi muud. Roheluse kahe silma vahele jäämine leevendavat hoopis olulisel määral stressi meie kahe kõrva vahel. Taimede silmitsemine neid teadvustamatult nägemata võimaldab aktiivsetel kognitiivsetel ajuprotsessidel korrakski välja lülituda. Taimepimedusega ravime stressi, mis tekitab tähelepanuvõimele ülemäärast survet.
Ent looduse mõju inimestele ei piirdu vaid isikupõhise mõjuga. Looduse elutud protsessid on suurel määral kujundanud inimeste ühiskondlikku elukorraldust, kuni eri keelte sõnavaradeni välja. Aastaajad on määratu aja vältel määranud, millega me mingil ajal ametis oleme, kuidas me aja kulgemise verstaposte märgime – kogu meie kalendaarsuse. Ja näiteks lumerohkuse gradiendiga korreleerub kenasti see, kui palju leidub eri keeltes sõnu lume kohta.
Paiguti on elutu keskkond mõjutanud suuri geopoliitilisi protsesse – nagu neid nüüd armastatakse nimetada – niivõrd olulisel määral, et neid on hakatud kujutlema lausa elusana. Nõukogude aja lõpu lapsena jõuti ka minu teadvusesse vermida, et 1941/1942. aasta talve Moskva piiramislahingu võitis Punaarmee justnimelt kindral Talve juhtimisel. Rääkimata elusast loodusest ja selle mõjudest ühiskondlikes protsessides, ja kõigest sellest, mis sinna elusa ja elutu vahepeale jääb, näiteks viirused.