Tekst: MARTIN TIKK, EPP MOKS, ANTS TULL
Nutitelefonide levikut, aktiivset sotsiaalmeedia kasutust ning tehisaru arengut on nii kritiseeritud kui ka tuliselt toetatud. Üks on kindel: lisandunud digivõimalused on loonud võimaluse looduses märgatud objekte, näiteks loomi ja nende tegevuse jälgi, talletada või loodushelisid salvestada ning hiljem välja uurida, kelle või millega on tegemist. Üks väärtuslik andmeallikas on loomade väljaheide: selle järgi saab aru, kes ja kus on liikunud. Sageli piisab heast fotost ja asukoha andmetest, et talletatud infot saaks hiljem kasutada liigi määramiseks, aga ka kodanikuteaduse projektides. Samas ei ole see andmeallikas ainult süütu looduse vihje, vaid ka võimalik nakkusallikas, sest loomade väljaheidetega võivad levida sooleussid ja muud haigustekitajad.
Anname juhiseid, kuidas loomade väljaheiteid targalt vaadelda ja dokumenteerida: millal piisab üksnes vaatamisest ja pildistamisest, millal tuleks appi võtta kindad ning kas kasutada metsloomade väljaheiteid aiaväetisena.