Mati Laur
1939. aastal puhkenud teine maailmasõda ei muutnud üksnes riigipiire. Raudne eesriie, mis varem oli eraldanud kommunistlikku Venemaad ülejäänud Euroopast, nihkus nüüd otse Euroopa südamesse, jagades nii õhtumaa kui ka selle ajalookirjutuse peaaegu pooleks sajandiks kaheks vastandleeriks. Venemaale ja tema allutatud Ida-Euroopale saabusid kommunistliku diktatuuri kõige süngemad aastad. Kuni Stalini viimaste hingetõmmeteni täitis ajalookirjutus võimu tellimusi.
1950. aastate teisel poolel alanud lühike sulaaeg tõi vabamaid tuuli. Kuigi ajalookirjutus tervikuna jäi kommunistliku režiimi lõpuni range kontrolli alla, leidus ka Ida-Euroopas, sealhulgas okupeeritud Eestis, ajaloolasi, kes suutsid propagandast üle olla ning võimaluse korral jälgida ja järgida arenguid vabas maailmas.
Ka ajalugu saab mõõta
Vastukaaluks propagandistlikule ajalookirjutusele idas rõhutati läänes ajaloouurimise teaduslikku külge, mis mahtus ühte lainesse sõjajärgse neopositivismi võidukäiguga. Ajaloolaste tähelepanu koondus seriaalsetele allikatele, mis võimaldasid ajalooprotsessi kirjeldada ja selgitada kvantitatiivsete näitajate abil. Käibele tulid mõisted histoire sérielle ja kliomeetrika – mõõdetav ajalugu. Selle rajaja Ernest Labrousse (1895–1988) uuris 18. sajandi Prantsusmaa hindade kõikumist, hinnates selle mõju sotsiaalsete kihtide käitumisele 1789. aastal alanud revolutsiooni eel ja ajal. Usinalt kasutati kliomeetrikat ajaloolise demograafia vallas. Louis Henry (1911–1991) uuris Prantsusmaa rahvaarvu dünaamikat 17.–19. sajandil ning töötas välja metoodika, mis võimaldas täita tühimikke demograafilistes allikates. Mahuka arhiivimaterjali läbitöötamine kummutas mitu senist arusaama. Selgus, et suurperede asemel valdasid varauusaegses Euroopas vanematest ja lastest koosnevad perekonnad, nii meeste kui ka naiste esmaabiellumise keskmine vanus osutus seniarvatust märksa hilisemaks, samuti näitasid uurimistulemused, et sündimusel on rahvastikuprotsessides kaalukam osa kui seni esmatähtsaks peetud suremuse näitajatel.
Kliomeetrikat võidi kasutada ka selliste teemade uurimisel, millel pealtnäha polnud mingit seost arvuliselt mõõdetava andmestikuga. Nii uuris Michel Vovelle (1933–2018) usulist vagadust 18. sajandi Prantsusmaal ning töötas läbi üle 20 000 testamendi, lugedes kokku nendes märgitud küünlad, mis lahkunu soovil tuli kiriklikel leinamissadel süüdata. Testamentide põhjal koostas Vovelle graafiku küünalde kogukaalu muutumisest ajas, näidates nii puust ja punaselt religiooni taandumist ja ühiskonna üha süvenevat ilmalikustumist revolutsioonieelsel Prantsusmaal.