TUNNE LOODUST | Harilik kivipuravik, tema pere ja muud „kivipuravikud“

Kuupäev:

Eesti mükoloogiaühing on valinud 2023. aasta seeneks hariliku kivipuraviku (Boletus edulis), kes on seenehuvilistele ammune tuttav, hinnatud söögiseen ja korilaste ihaldusobjekt nii meil Eestis kui ka mujal maailmas.

Tekst: IRJA SAAR Fotod: VELLO LIIV

Hariliku kivipuraviku rahvapärased nimetused viitavad viljakehade tugevusele ja heale maitsele

Lühidalt oli tänavusest aasta seenest juttu juba Eesti Looduse jaanuarinumbris [1]. Nüüd võtame põhjalikumalt vaatluse alla kivipuraviku, tema lähiliigid ja kaugemad hõimlased. Neist nii mõnigi liik on vähem tuntud, sest Eestis leidub neid harva.
Prantsuse arst ja botaanik Jean Baptiste François Pierre Bulliard [2] paigutas liigi harilik kivipuravik (Boletus edulis Bull.) 1782. aastal perekonda Boletus, mille oli kirjeldanud Carl Linné 1753. aastal [3]. Praegu ongi Boletus edulis oma perekonna tüüpliik, nii-öelda esindusnägu. Perekond kivipuravik (Boletus) kuulub puravikuliste (Boletaceae) sugukonda, puravikulaadsete (Boletales) seltsi, klassi Agaricomycetes, alamhõimkonda eoslavaseened (Agaricomycotina) ja hõimkonda kandseened (Basidiomycota).
Ladinakeelne liiginimetus edulis tähendab ’söödav’ ja mitu rahvapärast nimetust vihjab hariliku kivipuraviku viljakehade seeneliha tugevusele, sarnasusele lihaga ja headele maitseomadustele. Näiteks eestikeelne kivipuravik, saksakeelne Steinpilz (’kiviseen’), soome herkkutatti (’delikatesspuravik’) ja ladina/itaalia porcini (’siga’). Rootsis kutsutakse seda karljohanssvamp’iks (kõnekeeles ka karljohan, stensopp): nimi on pandud Jean Baptiste Bernadotte’i, hilisema Rootsi kuninga Karl XIV Johani järgi, kes seda seent süüa armastas ja seenesöömise kombe senini seenepelglikku Rootsi kaasa tõi. Ingliskeelseid nimetusi on sel liigil mitu: king bolete (’kuningapuravik’), cep (ilmselt prantsuse nimest cèpe de Bordeaux), penny bun (’pennine kukkel’). Euroopas laialdaselt kasutatav nimetus porcini hõlmab tegelikult harilikku kivipuravikku ja temaga väliselt sarnaseid liike, nagu võrk-kivipuravik (B. reticulatus) ja B. aereus (Eestist ega lähiriikidest pole leitud, kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopas koos tammede ja kastaniga).

PEREKOND KIVIPURAVIK (BOLETUS)
Seda perekonda iseloomustavad suured lihakad viljakehad, mis vigastades või lõigates värvust ei muuda. Kübar on paks, kumer, paljas ja kuiv, ainult vihmaste ilmadega kleepuv. Kübara alaküljel asetsevad valkjad kuni kollakad laiad kergesti eemaldatavad torukesed, mida saab üksteisest eraldada. Poorid – torukeste suudmed – on torukestega sama värvi, väikesed ja ümarad. Jalg on enamasti nuijas ja jäme, iselaadse pinnast natuke kõrgema võrkja struktuuriga, mis on jalapinnaga sama värvi või heledam. Seeneliha on Valkjas üsna kõva tihke seeneliha maitseb mahedalt ja lõhnab kui seen. Eospulber on oliivpruun. Torukeste sisepinnal arenevad neljaeoselised nuijad eoskannad ehk basiidid. Kollakad eosed on käävjas-ellipsoidsed, siledad ja paksukestalised.
Kõik liigid kasvavad sümbioosis puudega, moodustades nende juurtel seenjuure ehk täpsemalt ektomükoriisa (EcM). Kivipuravike viljakehad ilmuvad sobiva ilmastiku (piisava niiskuse) korral juba juulis ja võivad kasvada hilissügiseni.
Harilikku kivipuravikku eristab teistest sama perekonna liikidest hele- kuni tumepruun kübar, võrk peamiselt jala ülaosas, harvem kogu ulatuses. Varem eeldati, et harilik kivipuravik moodustab ektomükoriisa pigem ainult kuusega ja teda võib leida kasvamas kuusikutes ja kuuse-segametsades [4]. Beugelsdijki jt [5] andmetel varieerub liik morfoloogiliselt ja ökoloogiliselt suuresti, tema ektomükoriisapartnerite valik on väga lai, sobivad nii okas- kui ka lehtpuud. Eestis võib ta kasvada koos järgmiste taimeperekonna liikidega: kuusk, mänd, kask, pärn ja tamm. Mujal maailmas on EcM-partneritena kinnitust leidnud ka nulg, tsuuga, paju (Salix herbacea), pöök, valgepöök ja kastan [6]. Kasvukoha mullaolude suhtes pole ta eriti nõudlik, need võivad olla nii niisked kui üsna kuivad. Kuna viljakeha tunnused varieeruvad suurel määral (nt kübara värvus, sh üleni valge) ja EcM-partnereid leidub rohkesti, on mükoloogid kirjeldanud hulga liike, mis molekulaarsete tunnuste alusel osutusid identseks. Neist ehk tuntuim ja ka meil varasemas kirjanduses [4] registreeritud, on kõivu-kivipuravik (B. betulicola; nüüd hariliku kivipuraviku varieteedi või vormina kasutatav nimetus).

Kõivu-kivipuravik on üks neist kivipuraviku vormides, mida varem peeti eraldi liigiks heledama kübara ja saledama seenejala ning kasega kooskasvamise tõttu. Molekulaarsete tunnuste poolest on ta sarnane hariliku kivipuravikuga


Männi-kivipuravik (B. pinophilus) moodustab ektomükoriisa männiga, kasvades männikutes ja männi-segametsades, harva on teda Euroopas leitud puhastest kuuse- või nuluistandikest [5]. Väliselt eristub ta teistest liikidest tume-punakaspruuni, sageli radiaalkurrulise kübara poolest. Jalg on valkjas kuni punakaspruun; ülaosa, harvem kogu jalga ilmestb selge võrk. See liik on levinud toitainevaestel, happelistel ja liivastel muldadel.

Männi-kivipuravik on väga hea söögiseen. Ta kasvab tänavuse aasta puu männi läheduses ja moodustab selle juurtega ektomükoriisat


Võrk-kivipuravik (B. reticulatus) moodustab ektomükoriisa tammega, kasvab parkides ja metsades, pigem kuivades kasvukohtades savikal või liivasel aluselisel mullal. Kübar on tal hele- kuni kollakaspruun peenelt viltjas, vananedes mõraneva pinnaga; jalg enamasti üleni võrguga kaetud.

Võrk-kivipuravik kasvab tammikutes ja tame-segametsades, kõige sagedamini kohtab liiki Põhja- ja Lääne-Eestis

MUUD „KIVIPURAVIKUD“
Nende all käsitlen liike, mis kunagi kuulusid perekonda kivipuravik (Boletus), aga molekulaarsete meetodite kasutuselevõtu järel on üle viidud teistesse perekondadesse. millele Eestikeelseid nimetusi ei ole neile veel antud, seetõttu tuleb kasutada vanu nimesid. Enamik neist liikidest on Eestis harvad, neist kolm on teise kategooria kaitsealused liigid (Fechtneri kivipuravik, mõru kivipuravik ja punajalg-kivipuravik). Ainult välistunnuste põhjal ei pruugi perekondi ja liike olla kerge eristada, kuna perekondadel kattub mitu välistunnust.

Perekond Butyriboletus liikidel on keskmise suurusega viljakehad; erkkollased poorid ja torukesed, mis vigastades sinetuvad; kollakas seeneliha; jalg kollakas, jala ülaosas asub pinnaga sama värvi võrk; mahedamaitseline seeneliha. Eestist on registreeritud kolm liiki, kellest kaks kasvavad meil koos tammega, mujal ka pöögiga.
Kuld-kivipuraviku (B. appendiculatus) kübar on hallikas- kuni kaneelpruun, võrk paikneb jala ülemises osas, seeneliha ei värvu või värvub ainult nõrgalt sinakaks. Ainus teadaolev leid Harjumaalt Kiisa kandist viidi määramiseks Tõnis Leisnerile Eesti loodusmuuseumi seenenäitusele 1964. aastal [7, 8]. Tõenduseksemplar kahjuks puudub ja hilisemaid leide pole, mistõttu pole kindel, et see liik meil tõepoolest ka esineb. Tegemist võis olla valemääranguga.
Kuld-kivipuravikuga väliselt väga sarnane on liik B. subappendiculatus, mis kasvab okasmetsades, eelistatult lubjaalade kuusikutes. See liik on meil teada mullasekventsina Tartumaalt Meenikunnost.
Fechtneri kivipuraviku (B. fechtneri) kübar on noorelt hõbehall, hiljem pruunikashall, jalg sageli keskosas punaka vööndiga; seeneliha värvub lõikel sinakaks, eriti kübaraosas. Liigil on Eestist kolm leiukohta, kahest on leitud viljakehadena (Pärnu-, Raplamaa), ühest mullasekventsina (Harjumaa).

Perekonna Caloboletus liikidel on keskmised kuni suured viljakehad; kübar on kahvatu-pruunikashall, tihti oliivja tooniga; torukesed ja poorid kollased, vigastades sinetuvad; seeneliha kahvatukollane, vigastades sinetub; jalal asub pinnaga sama värvi võrk; seeneliha maitseb mõrkjalt, kuid vanematel viljakehadel võib maitse kaduda. Kaks Eestist leitud liiki kasvavad koos lehtpuudega.
Mõhk-kivipuraviku (C. calopus) kübar on peenviltjas; jalg ülaosas kollakas, altpoolt punane. Leiukohti on Eestis kolm, neist ainult ühest paigast, Hiiumaalt Hanikatsilt, on olemas tõenduseksemplar. Teised kaks on kirjandusviitel põhinevad vaatlused 1920.–1930. aastatest, leiukohad pole täpselt teada [8]. Liik kasvab koos laialehiste puudega (pärn, tamm).
Mõru kivipuraviku (C. radicans) kübara läbimõõt on kuni 20 cm, pind sageli mõranenud; jalg üleni kollakas. Kasvab koos tamme, pärna, harvem kaskedega; viimastel aastatel on leitud linnadest, näieks Tartust ja Tallinnast. Eestis on ta tamme-kivipuraviku järel sagedamini leitud liik.

Mõru kivipuravik on maitselt mõrkjas

Perekonna Hemileccinum liike on Eestist leitud kaks, mõlemad kasvavad laialehiste puudega (tamm, pärn, sarapuu). Mõlema viljakehad on keskmise suurusega; torukesed ja poorid kollakad; jalg kollakas; seeneliha valkjas kuni kollakas, ei muuda värvust; jala alusel tugeva joodilõhnaga.
Kollane kivipuravik (H. impolitum) on kahvatupruuni kübaraga, ülaosas paiknevat jalga ilmestavad pruunikaspunased täpid. Liiki on leitud kahest leiukohast Hiiu- ja Valgamaalt.
Kollase kivipuraviku lähedast liiki H. depilatus on meil korra kogutud eksemplarina Matsalu rahvuspargist, peale selle on teada üks leiukoht mullasekventsina Hiiumaalt. Eelmisest eristab teda tumedam pruun kübar, kübarapinna ebatasasus (nagu haamriga taotud augud), jala keskosas leiduda võiv veinpunane vööt ja kübaranaha struktuur (tuleb vaadata mikroskoobiga!): see koosneb ümaratest rakkudest (epiteel), mitte piklikest rakkudest (trihhoderm) nagu kollasel kivipuravikul.

Perekonnast Neoboletus (vahel ka Sutorius) kasvab Eestis liik punajalg-kivipuravik (N. luridiformis). Talle on omased suured viljakehad, mille kõik osad värvuvad vigastades siniseks; kübar on tumepruun, sametine; torukesed kollased; poorid ja jalg punased; jalg võrguta, punasetäpiline kuni -soomuseline; seeneliha kollakas. Kasvab harva okas- ja lehtmetsades, moodustab ektomükoriisa tamme, sarapuu ja männiga.

Punajalg-kivipuraviku jalg on tihedalt punasetäpiline kuni soomuseline

Perekonda Rubroboletus kuulub meil üks liik, saatana-kivipuravik (R. satanas). Puravike hulgas on see üks väheseid mürgiseid liike, põhjustab seedehäireid. Viljakehad on suured, kübar kahvatuhall, vananedes pruunistub; torukesed kollased, poorid oranžikaspunased; jalg ülaosast kollane, altpoolt punakas, vähemalt ülaosas võrguga; seeneliha valkjas kuni kollakas, vigastades sinetav; noorena eriti ei lõhna, vanemana levitab ebameeldivat raipelõhna. Leitud ainult Lääne-Eestist, puisniitudelt ja laialehistest metsadest, moodustab ektomükoriisa tamme ja pärnaga, lubjalembene.

Koos tamme ja pärnaga kasvav saatana-kivipuravik on mürgine, tekitab inimesel seedehäireid. Seda lubjalembest liiki on meil leitud vaid Lääne-Eestist

Perekonnast Suillellus leidub Eestis üks liik: tamme-kivipuravik (S. luridus). Liigile on iseloomulikud suured viljakehad; kübar eri tooni pruun; torukesed kollased, poorid punased; jalg punakas, üleni võrkjas; kübara seeneliha valkjas, jala oma kollakas; vigastades värvuvad seeneliha ja poorid kiirelt siniseks. Söödav, ent kui üksnes praadida, võib tekitada seedehäireid. Levinud üle Eesti, kasvab koos mitme lehtpuuga (tamm, pärn, harvem kask, haab, sarapuu) metsades ja parkides.


Harilik kivipuravik on Euroopas ja mujal kõrgelt hinnatud söögiseen, mida müüakse nii värskelt kui ka õhukeste viiludena kuivatatult. Kasutatakse eri roogades, sagedamini suppides, risotos ja makaronitoitudes. Söögiks korjatavad viljakehad peaksid olema noored, värsked ja puhtad. Ussitanud ja lagunemistunnustega viljakehad tuleks metsa jätta, kuna need võivad laguproduktide sisalduse tõttu põhjustada seedehäireid. Puravike söödavusest on pikemalt kirjutanud Urmas Kokassaar 2008. aastal Eesti Looduse artiklis „Söögisõprus puravikega“ ( …).
Sageli kasvab hariliku kivipuraviku, aga ka paljude teiste puravike viljakehadel parasiidina kottseente hulka kuuluv kollane üleniidik (Hypomyces chrysospermus, anamorf ehk mittesuguline staadium Sepedonium chrysospermum). Tema seeneniidistik on alguses valge, aga muutub erekollaseks, kui moodustuvad klamüdospoorid, ja katab puraviku viljakeha üleni, muutes selle pehmeks ja lõpuks lagundab täiesti. Üleniidiku viljakehasid – sulgeoslaid, mis arenevad viltjal mütseelipõimikul – on meil leitud harva.

Veebis tasub vaadata puravike kodulehte (https://boletales.com), kust saab ülevaate ka Eestis leiduvatest liikidest.


Lisalugemist puravikuhuvilistele leidub nii inglise kui ka eesti keeles. Veebis tasub vaadata puravike kodulehte (https://boletales.com), kust saab ülevaate ka Eestis leiduvatest liikidest. Eesti keeles on esimese puravike ülevaate avaldanud Kuulo Kalamees ja Väino Lasting 1974. aastal. Nende „Eesti puravikulised“ käsitleb 41 liiki; aeg-ajalt võib seda teost saada antikvariaatidest. Põhjalikuma ülevaate saab Kuulo Kalamehe (2000) toimetatud raamatust „Eesti seenestik“, mille saab PDF-failina alla laadida Eesti maaülikooli Dspace’i keskkonnast.
Eesti Looduses on 2008. aastal üllitatud suurepäraste värvipiltidega määrajate sari „Meie puravikke 1–11“, kus on tutvustatud 50 Eestist leitud liiki. Esimeses osas (EL1/2008) antakse lühike ülevaade puravikest üldiselt, seitsmendas osas on vaatmik kõigi kajastatud liikide väikepiltidega (EL7/2008)

2019. (Saar jt 2019) või 2021.aastal anti hinnang 52 puravikuliigi ohustatuse kohta. Hinnati liike, mida on Eestist viljakehadena leitud ja mille eksemplarid on talletatud seenekogudes (TAAM, TUF). 52 hulgast oli 28 liigi seisund soodne, viiel aga ohulähedane; andmestik oli puudulik kahe liigi kohta; kaheksa liigi seisundit ei saanud kindlaks määrata, need olid mittehinnatavad (introdutseeritud puude sümbiondid). Üheksa liiki olid ohustatud, neist kuus liiki kriitilises seisundis ja kaks väljasuremisohus, ning üks liik ohualdis.

Tabel 1. Hinnangud Eesti 52 puravikuliigi ohustatuse kohta. Riikliku kaitse all olevad liigid on paksus kirjas

Ladinakeelne nimetus (sünonüüm)Eestikeelne nimetusHinnang
Aureoboletus gentilistamme-kuldpoorikohualdis (VU)
Aureoboletus projectellusmänni-kuldpooriksoodsas seisundis (LC)
Boletus edulisharilik kivipuraviksoodsas seisundis (LC)
Boletus pinophilusmänni-kivipuraviksoodsas seisundis (LC)
Boletus reticulatusvõrk-kivipuraviksoodsas seisundis (LC)
Buchwaldoboletus lignicolapuidupuravikkriitilises seisundis (CR)
Butyriboletus (Boletus) appendiculatuskuld-kivipuravikpuuduliku andmestikuga (DD)
Butyriboletus (Boletus) fechtneriFechtneri kivipuravikkriitilises seisundis (CR)
Caloboletus (Boletus) calopusmõhk-kivipuravikkriitilises seisundis (CR)
Caloboletus (Boletus) radicansmõru kivipuravikohualdis (VU)
Chalciporus piperatuspipartatiksoodsas seisundis (LC)
Gyrodon lividuslepapuraviksoodsas seisundis (LC)
Gyroporus castaneuskastanpäkkohulähedane (NT)
Gyroporus cyanescenssinipäkkohulähedane (NT)
Hemileccinum (Boletus) impolitumkollane kivipuravikkriitilises seisundis (CR)
Imleria (Xerocomus) badiapruun sametpuraviksoodsas seisundis (LC)
Leccinum aurantiacumhaavapuraviksoodsas seisundis (LC)
Leccinum holopusvalge puraviksoodsas seisundis (LC)
Leccinum melaneummustjas puraviksoodsas seisundis (LC)
Leccinum pseudoscabrumpöögipuraviksoodsas seisundis (LC)
Leccinum scabrumkasepuraviksoodsas seisundis (LC)
Leccinum schistophilum soodsas seisundis (LC)
Leccinum variicolorkirju puraviksoodsas seisundis (LC)
Leccinum versipellepomerantspuraviksoodsas seisundis (LC)
Porphyrellus porphyrosporustahmpuravikkriitilises seisundis (CR)
Pseudoboletus parasiticusparasiitpuravikväljasuremisohus (EN)
Rubroboletus (Boletus) satanassaatana-kivipuravikohulähedane (NT)
Strobilomyces strobilaceussoomuspuravikpuuduliku andmestikuga (DD)
Suillellus (Boletus) luridustamme-kivipuraviksoodsas seisundis (LC)
Suillus amabilis mittehinnatav (NA)
Suillus americanus (sibericus)siberi tatikmittehinnatav (NA)
Suillus bovinuslehmatatiksoodsas seisundis (LC)
Suillus bresadolaeBresadola tatikmittehinnatav (NA)
Suillus (Boletinus) cavipeslehise-õõspuravikmittehinnatav (NA)
Suillus collinitusroosa tatikohulähedane (NT)
Suillus flavidussootatiksoodsas seisundis (LC)
Suillus granulatuslambatatiksoodsas seisundis (LC)
Suillus grevilleikuldtatikmittehinnatav (NA)
Suillus luteusvõitatiksoodsas seisundis (LC)
Suillus plorans mittehinnatav (NA)
Suillus tridentinus mittehinnatav (NA)
Suillus variegatusliivtatiksoodsas seisundis (LC)
Suillus visciduslehisetatikmittehinnatav (NA)
Sutorius (Boletus) luridiformispunajalg-kivipuravikkriitilises seisundis (CR)
Tylopilus felleussapipuraviksoodsas seisundis (LC)
Xerocomellus (Xerocomus) chrysenteronpunajalg-sametpuraviksoodsas seisundis (LC)
Xerocomellus cisalpinus soodsas seisundis (LC)
Xerocomellus (Xerocomus) fennicussoome sametpuraviksoodsas seisundis (LC)
Xerocomellus porosporus soodsas seisundis (LC)
Xerocomellus ripariellusloigu-sametpuravikohulähedane (NT)
Xerocomus ferrugineusrooste-sametpuraviksoodsas seisundis (LC)
Xerocomus subtomentosusrohekas sametpuraviksoodsas seisundis (LC)

  1. Eesti mükoloogiaühing/ Loodusajakiri. 2023. Tänavuse aasta seen on loodusesõbra hea tuttav. – Eesti Loodus 1: 6.
  2. Bulliard, Jean B. F. 1782. Herbier de la France 2: 49–96.
  3. Linné, Carl 1753. Species Plantarum 2: 561–1200.
  4. Kalamees, Kuulo (toim). 2000. Eesti seenestik. EPMÜ ZBI. Kättesaadav: https://dspace.emu.ee/handle/10492/7249
  5. Beugelsdijk, D. C. M et al. 2008. A phylogenetic study of Boletus section Boletus in Europe. Persoonia 20: 1–7.
  6. UNITE: https://unite.ut.ee
  7. Kalamees, Kuulo; Lasting, Väino 1974. Eesti puravikulised. Valgus, Tallinn.
  8. Järva, Leili jt (Toim Parmasto, Erast) 1999. Distribution maps of Estonian fungi. Eesti seente levikuatlas. 2. Protected species and species of the Estonian Red Data Book. Kaitsealused ja Eesti Punase raamatu liigid. EPMÜ ZBI, Tartu.
  9. Kokassaar, Urmas 2008. Söögisõprus puravikega. – Eesti Loodus 7: 32-33.
  10. https://boletales.com/.
  11. Meie puravikke 1. 2008. – Eesti Loodus 1: 25–27.
  12. Meie puravikke 7. 2008. – Eesti Loodus 7: 27–30.
  13. Saar, Irja et al. 2019. Red List of Estonian Fungi – 2019 update. Folia Cryptogamica Estonica 56: 117–126. https://doi.org/10.12697/fce.2019.56.12

IRJA SAAR (1973) on mükoloog.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Rändlinnud saabuvad!

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Maastikugeneetika

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.