Erki Russow
Eelmises kirjutises keskendusime Kalamaja kullaaugu rahaleidudele, mis pakuvad uusi teadmisi Tallinnas 15. sajandil käibel olnud vääringute kohta. Nende kõrval on sealt saadud teisigi ühel või teisel moel maksevahenditega seostuvaid esemeid, alates valerahadest ja lõpetades vaskketastega, mis näevad välja kui mündid, aga olid kasutusel hoopis muul otstarbel.
Eelmises numbris kirjeldatud Kalamaja Jahu – Väike-Patarei tänava kvartali keskaegse prügiladestuse mündileidude kõrval on samast kohast saadud ühtteist muud, mis kaudselt seostub omaaegse rahamajandusega. Ehkki seekordse kirjatüki peategelased näevad üldjoontes välja nagu rahad, ei olnud nad ametlikult tunnustatud maksevahendid, aga ometi kajastavad ilmekalt linna mitmekesist arvelduskeskkonda.
Arvatavasti tekitavad enim elevust esemed, mis kajastavad siinset eluolu vahetumalt kui hulgi käibel olnud hõberaha. Nii sisaldab Kalamaja leiukogum paarisaja 15. sajandi mündi kõrval üksikuid valerahasid, mille puhul polegi alati päris selge, kas tegemist oli mõne nurgataguse petise kätetööga või oli hansalinna raad tahtmatult sattunud mesikeelse käsitöölise ohvriks. Vanim selline leid on Tallinnas 1417.–1420. aasta vahel vermitud artigeid meenutav tina- ja pliisegust valeraha, mille tegemisel võidi kasutada kas ehtsa mündi jäljendiga valuvormi või isegi linnamüntlast pärit tööriistu. Nimelt teatakse, et toona külastas ordumeistrit seikleja, kes lubas ühest kaalumargast hõbedast lüüa uskumatult palju hõbemünte: kahekümne marga jagu. Kes teab, ehk ongi meie libaraha just tema kätetöö? Kaks ülejäänud võltsingut jäljendavad 1420. aasta mündireformi järgseid Tallinna penne, seega on koha peal olnud teisigi, kes hoolimata silme ees pidevalt terendavast surmanuhtlusest läksid välja riski peale matkimaks hõberahasid.
Peale peenraha vajas keskaegne linn muid käibe- ja maksevahendeid – üldistatult kodurahasid –, et hõlbustada linnamajanduse toimimist. Selliseid märgistatud metallitükke pruugiti nii arvepidamises kui ka ettenäitamiseks mõeldud tõendina ja kahtlemata paljuks muukski. Erinevalt müntidest ei kohta selliseid esemeid kuigi sageli, seetõttu on neist igaüks teaduslikus mõttes väärtuslik avastus.
Osa kodurahasid ei ole raske tõlgendada. Tallinna väikese vapi ja seitsme punktiga žetoon oli teada juba varem: linnamuuseumis talletatud puntsi tõttu – see on Tallinna veskiraha, mis andis õiguse jahvatada seitsme laevanaela jagu jahu. Nüüd, tänu uuele leiule, õnnestus kindlaks teha, et veskirahade löömine ulatub Tallinnas vähemalt 15. sajandisse.
Ka teine koduraha laseb end suhteliselt hõlpsalt selgitada: pisut ähmase kujutisega kettalt leiame ristatud kirka ja labida, mis osutab nn vallimärgile. Niisuguseid märke jagati linnakindlustuste ehitamisel ja korrastamisel ning nende abil loendati tööjõudu kindlustustöödel. Kalamajast päevavalgele tulnu on jällegi vanim omataoliste seas, sest ülejäänud pärinevad kas 16. sajandi lõpust või 17. sajandist.