Tekst: UUDO TIMM
Loodus muutub pidevalt. Eri liigid reageerivad muutustele isemoodi. Mõnele liigile on maastiku ja ilmastiku muutused soodsad, teistele vastupidi. Pikemas ajaskaalas kajastuvad need muutused liikide levikus. Saamaks ettekujutust mingi liigirühma kõikide esindajate levikust kindlal ajal, koostatakse levikuatlasi.
Viimastel aastatel on rohkem juttu olnud Eesti taimede levikuatlasest ja linnuatlasest, mille tarbeks on viidud ellu mahukad projektid, mida on toetanud ka keskkonnainvesteeringute keskus. Imetajate levikuatlase koostamist ei ole nii suurelt korraldatud. Sellest hoolimata on ka imetajate leviku kohta pidevalt andmeid kogutud.
Esimest imetajate atlast asuti koostama Eesti terioloogia seltsi (ETS) loomise järel 1980. aastate alguses. Varem esitati Eestis elavate liikide leviku kohta vajaduse korral andmeid üldjuhul erialainimeste teadmiste või hinnangute järgi, sest süstemaatiliselt ei olnud liikide levikut kaardistatud. Kui osa liikide, eelkõige majanduslikult tähtsate, aga ka ohustatud ja kaitsealuste liikide levikul ja seisundil hoitakse pidevalt silma peal, siis paljude teiste liikide seisundi ja leviku muutused jäävad sageli tähelepanuta.
Kui Andrei Miljutin ja Peeter Ernits tutvustasid imetajate levikuatlase koostamise ideed 1983. aastal ETS-i sügiskoolis, leidus hulk skeptikuid, kes ütlesid: „Ah, mis te raiskate aega, andke paar-kolm nädalat aega ja me joonistame need levikukaardid valmis!“ Andrei Miljutin koos oma truu abilise Dollyga (rotte otsima õpetatud foksterjer) oli just oma kandidaaditöö käigus teinud väga põhjaliku uurimistöö ja sõitnud jalgrattaga läbi terve Eestimaa kaardistamaks kodu- ja rändroti levikut. Ilmnes, et nagu rottide puhul ei tea me kuigi palju ka teiste liikide täpsema leviku kohta.