WILHELM KONSTANTIN FROMMHOLD PETERSEN, liblikateadlane Lihulast

Tekst: KAJA LOTMAN

Tänavu suvel tähistasime baltisaksa loodusteadlase Wilhelm Konstantin Frommhold Peterseni 170. sünniaastapäeva. Nüüdisaegse liblikasüstemaatika üheks rajajaks peetud mehe juured on Läänemaal.

Wilhelm Konstantin Frommhold Petersen sündis 12. juunil (vkj 31. mail) 1854 Lihulas ja suri 3. veebruaril 1933 Tallinnas. Ta oli baltisaksa päritolu Eesti loodusteadlane ja pedagoog. 1884. aastast töötas Petersen õpetaja ja direktorina Tallinna Peetri reaalkoolis ning seejärel Tallinna toomkooli direktorina. Ta oli Eestimaa kirjanduse ühingu asepresident aastail 1900–1908 ja president 1908–1918.
Teadlasena võib teda pidada tänapäevase liblikasüstemaatika üheks väljatöötajaks. Ent vaatlustulemuste üldistamisel jõudis ta sügavamale: ta tegi kindlaks, et liblikate sugupoolte ja liikide vahel toimib keemiline kommunikatsioon, millel on morfoloogiline alus ja tähtis koht liigitekkes. Petersen on avaldanud 54 uurimust, neist suur osa aastatel 1924–1931, kui ta sai Eesti valitsuse toetusel pühenduda teadustööle. Ta kuulus paljudesse kodu- ja välismaistesse teadusseltsidesse, oli seal juhatuses või valitud auliikmeks.

Tollane haridusministeerium omandas Peterseni väärtusliku liblikakogu ja andis selle Tartu ülikoolile. Praegu haldab seda Eesti maaülikool. Peterseni teadlasteest on põhjalikult kirjutanud Jaan Viidalepp 2004. aastal Eesti Looduse mainumbris.
Selleke et koguda teaduslikke materjale, tegi Petersen mitu uurimisreisi: aastatel 1875–1877 troopilisse Lõuna-Ameerikasse Colombiasse, 1878 Lapimaale, 1880 Turkmeeniasse ja Pärsiasse. 1881. aastal sooritas ta retked Peterburist Taga-Kaukaasiasse Armeenias kuni Araratini ja 1890. aastal Uuralitesse. Pärast esimest maailmasõda käis ta teadusele materjale hankimas Kesk-Euroopas.
Alexander Bunge arvates oli Peterseni teadusreisidel ja tema -töödel hulk toetajaid, üks neist Karl Ernst von Baer, keda Petersen üliõpilasena abistas, kuna Baeri nägemine oli halvenenud. Teiseks toetajaks peetakse Eestimaa rüütelkonna peameest Alexander von der Pahlenit, kes huvitus loodusteadustest. Bunge meelest oli Petersen üldjuhul iseõppija – ükski õppejõud teda ideede mõttes ei mõjutanud. Enne ülikooli olevat Petersen olnud Lehtse mõisniku Friedrich von Hoyningen-Huene laste koduõpetaja. Mõisahärra oli samuti väga silmapaistev liblikakoguja, ja võimalik, et just seal küpses Peterseni otsus pühenduda zooloogiale.

Kas Petersohn või Petersen?
Kõigepealt tuleb aga märkida, et esialgu oli tema perekonnanimi Petersohn. Tartu ülikoolis on isikutoimik pealkirjaga „Wilhelm Petersohn“. Kui uurida dokumente lähemalt, selgub, et nimi Petersen tuli käibele 1881. aastal.
Kui Wilhelm abiellus 1884. aastal Bertha Adele Stillmarkiga, on peigmehe ja ka tema isa nimena kirjas Peterson. Kusjuures kirikuraamatutes on märgitud, et isa elab Lihulas.
Seega hakati õpingute ajal Tartu ülikoolis kasutama nimekuju Petersen, mis jäigi edaspidi käibele.

Petersen ja Lihula
Kirikuraamatute järgi saabusid Wilhelm Peterseni vanemad Lihulasse 1851. aastal, nende nimekuju oli tollal Petersohn. Isa Johann Eratus Petersohni sünnikohaks on märgitud Riia ja ema Maria Sofia Dögel Berliin. Nende abielu sõlmiti vana kalendri järgi 19. augustil 1851 Hiiumaal Pühalepa kirikus. Ka toona oli perekonnanimi Petersohn ja sama käib Johan Eratuse isa kohta. Abielu registreerimise real on kirjas, et mees elab Lihulas (Leal) ja naine Kärdlas (Kertel). Lihula kiriku personaliandmetest ei ole õnnestunud varasemast ajas sellenimelist leida, kuigi Petersohni nime kannab mitu inimest.

1852. aastal sündis Lihulas perre esimene tütar ja seejärel 1854. aastal poeg Wilhelm Konstantin Fromhold. Isa ametiks on märgitud malermeister Joh. Eratus Petersohn, ema Marie (sünni järgi Döge). Varrulistena on üles tähendatud ema õde Ottilie Döge, keegi Arlant Neitow ja Lihula kaupmees Fromhold Paulsen. Nime Wilhelm sai poiss tõenäoliselt ema isa järgi, kes oli David Wilhelm Döge, ja lisanime Fromhold enda ristivanemalt.
Hiljem sündis Lihulas veel kaks poega. Umbkaudu aastal 1863 siirdus Petersohnide perekond Pärnusse; seal registreeriti nende viienda lapse sünd. 1871. aastal käis Wilhelm Pärnus leeris. Tema sünnikohaks peetakse maja Tallinna mnt 35, kus paikneb ka tema auks püstitatud mälestuskivi. 1853. aasta Lihula kaardil on krundil näha väike maja, mis asub umbes samas kohas kui praegusajal. Tõenäoliselt ei saa see siiski olla sama maja, sest 1875. aastal tabas Lihulat suur põleng ja kõik puumajad kuni naaberkrundi kivimajani põlesid maha.
Koduloolase Mai Schröderi andmetel tellis mälestuskivi Eesti looduskaitse selts Jaan Eilarti algatusel. Eilartil tuli selleks ületada kohaliku parteikomitee vastuseis, kuna Petersen oli baltisakslane. Schröder oli tol ajal Eesti looduskaitse seltsi Lihula osakonna juhataja. Ta leidis kodutalu põlluservalt sobiva kivi ning korraldas kivile kirja ja kohaletoimetamise. Mälestuskivi avati pidulikult Peterseni 125. sünniaastapäeval.

Miks Peterseni isa tuli Lihulasse?
Lihula oli väike linn, kus toona ei olnud suuremaid arendusi või ehitusi. Miks pidi Johann Eratus Petersohn oma noore naisega tulema Lihulasse? Lihula kiriku personaliraamatu (1841–1851) andmetel elas seal Petersohni nime kandvaid inimesi üsna mitu, kuid sugulust ei ole võimalik tõendada.
Jääb veel võimalus, et Lihulas vajas keegi maalermeistrit mingi tähtsa ehitustöö tarbeks, mis võis tagada perele pikaajalise sissetuleku.
Tollases Lihulas oli üks potentsiaalne kinnisvaraomanik, kes vajas maalermeistrit, nimelt mõisnik Eduard von Wistinghausen. Ta oli 1846. aastal pärinud oma emalt mõisa. Wistinghausen oli teinud suurepärast karjääri ning õnnelikus abielus briti juurtega Anna Peirce Martiniga. Kõrge Vene keiserliku riiginõuniku amet tagas majandusliku heaolu ja ärgitas tegema suurejoonelisi plaane Lihula mõisa ja alevikuga.
Ajalehes Revalsche Zeitung 8. juunil 1867 ilmunud nekroloogist saame teada, et pärast ema surma võttis ta Lihula ülesehitust üsna tõsiselt. 1857. aastal on koostatud mitu detailset kaarti Lihula mõisa ja pastoraadi maade kohta. Peale selle Lihula pastoraadi ja mõisamaade kaardid Lihula aleviku kohta, kuhu oli plaanis rajada uus kool.
Usutavasti oli Venemaa historitsistliku sisekujunduse moevooluga kursis oleval Eduard Wistinghausenil huvi ja võimalus mõisa ruume värskendada ja tellida näiteks uued laemaalingud. Lihula mõisa uuringute põhjal lõpetati maalingud tõenäoliselt kas kohe pärast hoone valmimist (1824) või siis, kui mõis oli läinud von Buxhoevedenite suguvõsa omandusse (1874).
Kahjuks ei ole analüüsitud võimalust seostada osa maalinguid Eduard von Wistinghauseni perioodiga (1850–1860), kui Lihulas elas maalermeister Johann Eratus Petersohn.
Eduard Alexander von Wistinghauseni ajal planeeriti kümne aasta jooksul Lihulasse uut moodsat koolihoonet koos talliga, kuid ehitamiseni ei jõutud. Wistinghausenite abielupaari tervis halvenes ning ehitustöödeks jäi vähem aega ja raha. Lõpuks lahkusid Petersohnid parema elu lootuses Pärnusse.

Loo kirjutamisel on kasutatud Pärnu, Lihula ja Pühalepa kirikute koguduste personaliraamatuid.

KAJA LOTMAN (1960) on keskkonnaameti looduskasutuse osakonna nõunik.

Eesti Loodus september-oktoober, 5/2024