Eesti Looduse fotovõistlus
2/2011



artiklid
Mets ja kliima: kokkulepped ja tulevik

Eesti riik on võtnud kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2012. aastaks võrreldes 1990. aastaga 8%. Siht on saavutatud.
Lähitulevikus suureneb metsanduse roll heitkoguste vähendajana veelgi.

Kyōto lepingu eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet viie aasta jooksul vähemalt 5%
Metsade mõjus ja tähtsuses globaalses mõttes ei kahtle enam keegi. Teame, et mets seob süsinikku, „toodab” hapnikku ning on parim keskkond paljudele liikidele, sealhulgas ehk ka inimesele. Paraku tahame paremini elada ka majanduslikus mõttes: rohkem toota, et tarbida energiat, kaupu, teenuseid. Mõistuspäraselt saab ühiskond hästi aru, et ei saa nii jätkata – tuleb piirata heitgaaside koguseid, fossiilsete kütuste tarvitust, ulatuslikke metsaraieid, vähendamaks võimalikke kliimamuutusi, mille tagajärjed tulevastele põlvedele on kaalukad.

Ülesanne pole lihtne: riigid on arengult eri tasemel; ka arusaam, tahe ning võimalused keskkonda hoida või paremaks muuta ei ole ühesugused. Järgnevad läbirääkimised, kokkulepped, kohustused. Üsna oluline on seejuures aspekt, et „mina” ei peaks pingutama rohkem kui „teised”. Kokkulepete aluseks omakorda on analüüsid, keerukad arvestusmeetodid ja põhjalikud raportid.
Tähtsaimad kokkulepped, mis metsa ja kliima valdkonda rahvusvahelisel tasandil praegu reguleerivad, on 1992. aastal sõlmitud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ning viis aastat hiljem, 11. detsembril 1997 selle konventsiooni osaliste kolmanda konverentsi (COP 3) raames vastu võetud Kyōto protokoll (KP). Konventsiooni põhieesmärk oli aastaks 2000 saavutada kasvuhoonegaaside heite 1990. a. tase. Kyōto leppega on seatud veelgi kõrgem siht: vähendada heitkoguseid lepingu lisas 1 märgitud (arenenud ja n.-ö. üleminekumajandusega) riikides aastatel 2008–2012 võrreldes 1990. 17aastaga vähemalt 5%. Kyōto protokoll kui konventsiooni rakendusakt mõjutab kõiki suuremaid majandussektoreid ning on kõige laiema mõjuga keskkonna- ja säästva arengu kokkulepe, mis eales sõlmitud.
Aastat 1990 peetakse kokkuleppel baasaastaks. Kasvuhoonegaasidena (KHG) käsitletakse antud juhul süsinikdioksiidi CO2 kõrval eelkõige metaani CH4 ja dilämmastikoksiidi N2O, kuid ka mitmeid teisi kasvuhooneefekti põhjustavaid keemilisi ühendeid. Kokkuvõtvat arvestust peetakse CO2 ekvivalentides (CO2 eqv), mis tähendab, et nii puidus seotud süsinik kui ka teiste gaaside emissioonid arvutatakse ümber CO2 massiühikutesse, kusjuures viimasel juhul tuleb ühtlasi võtta arvesse gaaside erisugust mõju atmosfäärile – suhtelist mõõdupuud GWP (global-warming potential).
Põhimõtteliselt on arvestuse aluseks kahe protsessi tulemused, millel on mitu nimetust. Kasvuhoonegaaside emissioon on nende eraldumine (emiteerumine, paiskumine jne.) atmosfääri; enamjagu, ligi 85%, on kütuste põletamise tagajärjel õhku paiskuv CO2. Vastupidine protsess toimub tänu fotosünteesile, mille käigus enamik taimi seob (akumuleerib jm.) ühendist CO2 süsiniku.

Metsadel on süsinikuringes positiivne roll
Eesti riik ratifitseeris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 1994. a., ühines Kyōto protokolliga 1998. a. ning ratifitseeris selle 2002. aasta sügisel, võttes endale kohustuse vähendada KHG heidet 8% võrreldes 1990. aastaga. Leping jõustus aastal 2005, pärast seda, kui suursaastaja Venemaa oli lepingu heaks kiitnud. Muide, Ameerika Ühendriigid, maailma suurim heitgaaside tootja, on loobunud lepingus osalemast, pidades seda liiga kulukaks ja kohustuste poolest riigiti ebavõrdseks.
Lisaks põhikohustusele – vähendada atmosfääri paisatavat KHG heidet, millega Eesti on seni saanud kenasti hakkama tänu energeetikasektoris 1990. aastatel valitsenud olukorrale, kaasneb lepinguosalistele kohustus koostada heite vähendamise riiklik programm ning avaldada regulaarselt KHG inventuuri tulemusi ja prognoose ning anda ülevaade rakendatud meetmetest. Iga-aastane konventsiooni sekretariaadile esitatav riiklik aruanne sisaldab inventuuri andmeid. Raporti kohta tehakse rahvusvaheline audit, mille nõudmised riigile andmete ja nende kvaliteedi kohta on aasta-aastalt rangemaks muutunud. Põhjalik inventuur tehakse sektorite kaupa: energeetika, tööstus, põllumajandus, jäätmed ning maakasutus, maakasutuse muutused ja metsandus.
Kui esimesed neli valdkonda mõjutavad kliimat negatiivselt, emiteerides saastet, siis viimane – ingliskeelse akronüümiga LULUCF (land use, land use change and forestry) peaks üldjuhul andma positiivse efekti. Sõnastuses on „üldjuhul” seetõttu, et ka metsanduses võib KHG emissioon olla suurem süsiniku sidumisest. Seda juhul, kui metsamaa pindala väheneb, kui raiutakse enam puistute juurdekasvust või väheneb metsade tagavara ulatuslike kahjustuste tõttu (põlengud, torm). Seevastu jätkusuutliku metsamajanduse korral võib metsade mõju osaliselt leevendada kliimamuutusi, eemaldades kasvuhoonegaaside heidet atmosfäärist. Metsasektori roll inventuuri arvestuses on kahtlemata suurem metsarikastes riikides, sealhulgas Eestis. Paraku peitub selles ka teatud „miinus“, kuivõrd metsamaa muutmine teisteks maakasutuse liikideks on n.-ö. trahvitav tegevus. Aga mujalt pole meil maad arendustegevuseks kuigivõrd võtta.
Metsade positiivset mõju süsinikuringes on mõistagi võimalik suurendada, rakendades häid metsamajanduse tavasid: istutades puid, parandades metsa seisundit, tagades maksimaalse juurdekasvu ja tootlikkuse. Üleseisnud, lagunevad puistud – olulised elurikkuse kandjad –, ei ole kahjuks parimad süsiniku sidujad. See vastuolu on seni olnud lahendamata ülesanne arvestusmeetodite koostajatele, sest muu hulgas tuleks väärtustada ka põlismetsi!
Metsamajanduse eeskirjadega peaks loodama asjakohane tasakaal metsade säästva majandamise, CO2 sidumise, metsade süsinikuvaru hoiu ning puittoodete ja bioenergia kasutamiseks antavate lisastiimulite vahel. Biomassi tarvitus fossiilsete kütuste asemel vähendab õhku paisatava heite hulka, samas tuleks tagada, et metsad suudaksid võimalikult ulatuslikult siduda süsinikku. Ühtlasi tuleb arvestada force majeure’i võimalikkusega, sest näiteks ulatuslikud tormikahjustused (Lõuna-Rootsis) või põlengud (Portugalis, Kreekas) avaldavad mõju kogu riigi mitme aasta emissiooni arvestusele.

Maakasutuse, selle muutuste ja metsanduse üle peetakse arvestust kuue maakasutuse klassi järgi
Hinnata KHG heidet ja süsiniku sidumist maakasutuse, selle muutuste ja metsanduse sektoris on suhteliselt keerukas, mistõttu LULUCF tegevuse kohta on Kyōto protokollis ning sellega seotud otsustes pandud kirja eraldi reeglid. Konventsioonist tuleneva aruandluse järgi kaasatakse kogu emissioon ja süsiMetsade nikusidumine LULUCF sektoris riikide koguemissiooni arvestusse. LULUCF sektori arvestust peetakse IPCC (The Intergovernmental Panel on Climate Change) juhiste alusel kuues peamises maakasutuse (land-use) klassis: metsamaa, haritav maa, rohumaa, märgala, asustusala ja muud maad. Ühtlasi peetakse eraldi arvestust kõigis viimase 20 aasta jooksul muutunud klassides (land-use changes), näiteks metsamaa kohta, mis on muudetud haritavaks maaks või on muutunud rohumaaks jne. Kokku on seega 6 x 6 maakasutuse klassi.
Iga klassi kohta tuleb esitada hinnangud süsinikuvoogudest viies rühmas (carbon pools): kasvav puidutagavara, surnud puit, kõdu ja varis, mullasüsinik mineraal- ja orgaanilistes muldades. Seega liigitatakse enamik klasse ka mullatüübi alusel, sest sellest sõltuvad emissioonid suuresti. Peale selle tuleb arvestust pidada näiteks biomassi põlengute, metsamaa väetamise ja põldude lupjamise tõttu tekkinud KHG heite üle.
Enamik algandmeid KHG inventuuri LULUCF kohta pärineb riiklikust metsainventeerimisest (National Forest Inventory), osa ka teistest allikatest. Aastast 2010 on maakasutuse, selle muutuste ja metsandussektori andmehõive keskkonnateabe keskuse hooleks.
Kyōto protokoll arvestab kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustuste raames emissioone ja sidujaid ainult teatud LULUCF valdkonna tegevuse kohta, mis on alanud pärast 1. jaanuari 1990. Kyōto reeglistiku eripära järgi tohib arvesse vaid selgelt inimmõjudega ehk majandamisega (human induced, managed land) seotud tegevuse tulemusi.
Esiteks (KP art. 3.3), riigid peavad arvestama kogu metsastamise, taasmetsastamise ja raadamisega seotud tegevuste emissioone (afforestation, reforestation, deforestation). Metsastamine on maakasutuse muutmine, kui mets rajatakse sinna, kus seda varem pole olnud. Raadamine on, vastupidiselt eelmisele, inimtegevus, millega kaasneb metsamaa muutus (nt. elamu-, tee- või kaevandusmaaks). Taasmetsastamine on tavapärase metsamajandustöö – metsa uuendamise tulemus. Kuid ala ei peeta taasmetsastatuks, kui see on pelgalt loodusliku uuenemise tulemus. Siinkohal võib muidugi väidelda, kas 1990ndatel sööti jäänud põllumajandusmaade ulatuslik metsastumine oli inimtegevuse (loe: tegevusetuse) tulemus või mitte, sest IPCC ei anna selle kohta päris selgeid juhiseid.
Teiseks (KP art. 3.4), riikidel on võimalik aruandlusse lisaks valida arvestus metsamajanduse, põllumaa ja karjamaade majandamise ning taimkatte taastamise kohta. Antud kontekstis kuuluksid metsamajanduse alla raied ja metsa uuendamine aladel, mis olid metsad enne 1990. aastat ning on seda tänini. Majandustegevuse tulemusel arvestatud süsiniku sidumist, sealhulgas puittoodetesse akumuleeritud süsinikku, on võimalik kasvuhoonegaaside heite inventuuris arvestada ning seeläbi emissiooni summat teatud piirides vähendada. Eesti ei ole valinud KP artikli 3.4 tegevusi aruandlusse.

Eesti arvestab emissioone ja süsiniku sidumist, mis tuleneb metsastamisest, taasmetsastamisest ja raadamisest
Kyōto protokolli rakendamiseks on ÜRO kliimakonventsiooni osalised vastu võtnud hulga otsuseid, milles on muu hulgas sätestatud täpsed metsandusega seotud aruandluse reeglid, tagamaks inventuuri järjepidevust ja läbipaistvust. Metsandussektori kohta on definitsioonid täpsustatud otsusega 16/CMP.1; riikidel võimaldatakse kasutada kahte meetodit heite ja süsinikusidumise arvestamiseks Kyōto kohustuse raames.
Nn. kompensatsioonireegel on võimalus, millega saab (KP art. 3.3 kohase) raadamisest tekkiva emissiooni teatud piirides tasaarveldada (art. 3.4) metsamajandamises toimuva süsinikusidumisega. Praeguste reeglite kohaselt on selleks ülempiiriks 9 megatonni süsinikku aastas. Reegel kehtib kuni aruandeperioodi lõpuni (aastal 2012) ning selline põhimõte on praegu ka Kyōto perioodi järgsete lepingute läbirääkimiste tekstis.
Metsamaa vähenemise kompenseerimist on tugevasti kritiseeritud, sest metsade säilimine on oluline, et siduda süsinikku. Samas, suure metsasusega riikidele (Soomes 70%, Eestis ligi 50%) on selline paindlik süsteem hädavajalik, sest mujalt ei saa maad arendustöödeks (nt. ehituseks, linnade laienemiseks). Pärast kompensatsioonireegli rakendamist on riikidel metsastamise, taasmetsastamise ja raadamise mõjusid kokku arvestades kohustus tulemuse alusel liita (emissioon) või lahutada (süsinikusidumine) arvestatud kogused heite kogubilanssi.
Eesti on Kyōto protokolli heaks kiites kohustunud vähendama heidet 8% võrreldes baasaastaga. Kasvuhoonegaase tekib meil peamiselt energeetikasektoris, kust viimaste hinnangute järgi pärineb 85% koguheitest, vähem põllumajandus-, jäätme- ja tööstussektoris. Maakasutuse, selle muutuste ja metsandussektor kokkuvõttes ohjeldab CO2 emissiooni Eestis. Viimase aruande järgi on CO2-heide 9802 gigagrammi ning arvestamata LULUCF sektori positiivset mõju 16 837 gigagrammi. Nagu öeldud, mängivad heite vähendamise kohustuses rolli vaid Kyōto protokolli kohased metsandustegevused, mitte kogu LULUCF sektor. Eesti arvestab emissioone ja süsinikusidumist, mis tuleneb metsastamisest, taasmetsastamisest ja raadamisest. Hinnanguliselt on raadamisest tulenev heide kaks korda suurem kui kasvuhoonegaaside sidumine metsastatud aladel.
Kyōto kohustusperioodiks 2008–2012 Eestile lubatud heitkoguse ehk saastekvoodi on kinnitanud konventsiooni sekretariaat: see on 196,06 megatonni CO2 ekvivalenti. Baasaastaga 1990 võrreldes on Eesti praegu palju väiksem saastaja, mistõttu võetud kohustust – vähendada KHG heidet 8% pole olnud kuigi raske täita (viimase aruande järgi on heide vähenenud 59%). Enamgi veel: arvestades kohustusliku reserviga (110,09 megatonni CO2 eqv), on meil heitekaubanduse turul võimalik müüa nn. vabu heitkoguste ühikud. Üks ühik (Assigned Amount Unit, AAU) on võrdne ühe tonni CO2 ekvivalendiga. AAU-de müük käib rohelise investeerimisskeemi (Green Investment Scheme) kaudu: saadud raha tuleb kokkuleppel ostjaga kasutada sihtotstarbel investeeringutes, mis aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heidet.

Eestit mõjutab arvestusmeetodite valik suuresti
Kyōto protokolli kohustusperiood lõpeb 2012. aastal. Uut globaalset, kõiki riike kaasavat kokkulepet edasise kliimapoliitika kohta ei ole seni sõlmitud. Praeguse protokolli puuduseks peetakse metsaarvestuse (art. 3.4) vabatahtlikkust. Ühelt poolt saab raadamise tulemusel arvestuslikku emissiooni kompenseerida metsandusest tuleneva süsinikusidumisega. Teiselt poolt saab metsastamise ja taasmetsastamise tõttu seotud süsinikukoguseid arvestada riigi koguemissiooni bilansis, vähendades nii teistest sektoritest õhku paisatud KHG heidet. Kyōto protokolli metsanduse arvestusreeglite kritiseerijad leiavad, et kehtivad põhimõtted kahandavad heite vähendamise sihtide praktilist mõju ega motiveeri riike suurendama oma metsade CO2 sidumisvõimet.
Metsandusel on kliimaläbirääkimistes oluline roll. Eesmärk on jõuda arvestusreeglites kokkuleppele enne, kui seatakse riiklikud heitkoguste vähendamise sihid. Metsade (metsanduse) abil saab nii süsinikku siduda kui ka fossiilkütuseid asendada. Metsanduse puhul mõjutab arvestusmeetodite valik tugevasti eelkõige suure metsasusega riike. Uute reeglite üle on läbirääkimisi peetud mõnda aega, kuid kokkuleppeni ei ole jõutud. Riikide arvamused lähevad lahku, kaalukaid argumente on kõikidel.
Euroopa Liidu hinnangul tuleks arvestus metsa majandamisel tekkiva heite üle muuta rangemaks, võtta aluseks skeem, mis põhineks mõistlikul ja läbipaistval võrdlustasemel, rakendada põhjalik kontrollimenetlus, et tagada riikide aruandluse ühtsus ja võrreldavus ning innustada kasvuhoonegaaside heidet vähendama. Samuti olid EL keskkonnaministrid 2010. aasta oktoobris keskkonnanõukogus seisukohal, et tuleviku kokkuleppesse tuleks lisada force majeure’i ja puittooteid käsitlevad sätted. Ühtlasi leiti, et metsamajandusarvestus peaks muutuma kohustuslikuks kõigile kohustusi võtvatele osalistele.

Eesti võrdlustasemed on leitud koostöös Euroopa Komisjoni ekspertidega
Viimasel ÜRO kliimakonventsiooni ja KP osaliste kohtumisel tehti otsus metsanduse arvestusmetoodika arendamise kohta. Kuna läbirääkimisi peetakse meetodi mitme variandi üle, leppisid riigid kokku vajaduses esitada tänavu veebruaris lisaandmed, mille alusel saaks läbirääkimisi jätkata võrdlustasanditel põhineva arvestusmeetodi üle. Võrdlustase (reference level) on CO2 ekvivalentkogus, millega saab reaalseid emissioone ehk sidumist võrrelda metsamajandamissektoris. Teisisõnu: see on ajavahemikuks 2013–2020 prognoositud keskmine aastane CO2 ekvivalentkogus, mis EL liikmesriikidel (v. a. Taani) on heitkoguste sidumine. „Sidumine” tähendab antud juhul arvestuse tulemit, kus summeeritult on KHG sidumine riigi kohta suurem kui emissioon (selle arvväärtus esitatakse miinusmärgiga).
Võrdlustase on leitud kahel viisil: koos puittoodetesse seotava süsinikuga ja ilma. Seda põhjusel, et pole otsustatud, kas uues kokkuleppes arvestatakse puittooteid. Eesti võrdlustasemed on leitud koostöös Euroopa Komisjoni ekspertidega ning puittoodete (harvested wood products) arvestuslik mõju on hinnanguliselt –0,999 megatonni CO2 eqv aastas. Prognoos põhineb muu hulgas näiteks arvudel, mille järgi peetakse saematerjali keskmiseks elueaks 35 aastat, paberil ja papil aga 2 aastat, ning raiemaht Eestis aastal 2020 on 11 mln. m3. Esialgne võrdlustaseme hinnang Eestile koos puittoodete lisamõjuga on –2727 ning ilma –1728 gigagrammi CO2 eqv aastas. Rehkenduse algandmete kohta tehakse selle aasta suvel audit, mille käigus tehakse vajaduse korral ümberarvutused ning võetakse aluseks viimase riikliku KHG inventuuri andmed.
Juhul kui hakkab kehtima võrdlustasemetel põhinev arvestusmeetod koos piirväärtusega, lepitakse kokku reaalse emissiooni ja sidumise limiit, mille ulatuses saab neid arvestada riiklikus kasvuhoonegaaside bilansis. 14. märtsi Keskkonnanõukogu Cancúni konverentsi järelmeetmete kohta (nõukogu järeldused 7755/11) rõhutab vajadust võtta selle aasta lõpus Durbanis peetaval ÜRO kliimakonverentsil vastu töökindel LULUCF arvestusmetoodika raamistik ning toetab 2011. aastal tehtavat auditit, mille eesmärk on muuta riiklikud võrdlustasemed keskkonna seisukohalt kaalukaks. Keskkonnanõukogu teeb ettepaneku võtta kasutusele selline võrdlustasemetel ning poolsümmeetrilisel lael rajanev metsamajanduse arvestusmetoodika, mis ajendaks tõhustama nii CO2 sidumist kui ka tagaks keskkonna terviklikkuse, võttes asjakohaselt arvesse säästvat metsamajandamist ja maakasutuse muutusi.



Veiko Adermann, KKTK riikliku metsainventeerimise osak. juhataja, Karin radika, KM kliima-ja kiirgus

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet