Eesti Looduse fotovõistlus
4/2012



Artiklid
Quo vadis, Eesti mets?

Möödunud kümnendil raiuti Eestis hoogsalt metsa. Ei ole karta, et mets päris otsa lõppeks. Ometi on turumajanduslik metsaraie jätnud jälje. Kas oskame toimunud muutusi hinnata? Milline pilt avaneb lähitulevikus?

NÕUKOGUDE AJAL SAADI ÜLEVAADE METSAVARUDEST LAUSTAKSEERIMISE TEEL
Kuni 1990. aastate alguseni oli riiklik metsakorraldus valdav enamikul metsamaast. Regulaarselt inventeeriti riigimetskondade ja põllumajandustootjate metsi. Välja jäi vaid Nõukogude armee väeosade, nn. polügoonide mets, mille korraldamist ei usaldatud kohalikele taksaatoritele. Kuigi ka tol ajal liikus maid ühest bilansist teise, püsisid metsakorralduse objektid üldjoontes oma piirides aastakümneid. Vaatamata sellele, et kümneaastase korraldusperioodi tõttu olid inventuuri andmed alati mõnevõrra vananenud, oli võimalik pidada ligikaudset arvestust riigi metsavarude kohta.

Siis aga tulid ulatuslikud muutused: poole sajandi jooksul tavapäraseks saanud plaanimajandus asendus tulu- ja turumajandusega, algas reformide jada. Arvestuslanki võis läbi mängida nagu kaardipakki segades: kuni midagi paremat kätte tuleb. Metsade uuenemine jäeti meelsasti looduse enda hooleks.
Samal ajal said alguse ka metsakorralduse suured muutused. 1992. aastal korraldati viimast korda kolhoosija sovhoosimetsi, samas tehti algust erametsade inventeerimisega. Mõnda aega takseeriti veel riigimetskondade piiresse jäänud õigusvastaselt võõrandatud maid, 1996. aastast alates aga vaid põliselt riigimetsa alla jäävat osa. Kadus metsakorralduse haldusüksuslik rütm, ühtlasi hoogustus omandireform. Nii kujunes paari aastaga olukord, kus tõesemat informatsiooni leidus vaid kolmandiku Eesti metsade ehk põlise riigimetsa kohta. Erametsade inventeerimisandmeid ei saa paraku tihti hiljem kasutada: peagi pärast majanduskava valmimist võib puistu asemel laiutada raiesmik. See kõik põhjustas vajaduse uut tüüpi hindamismeetodite järele. Praeguse seisuga on kehtivate, s.t. alla kümne aasta vanuste majanduskavade ja -soovitustega kaetud kaks kolmandikku Eesti metsadest. Kui metsakorraldustööd jätkuvad senise tempoga, väheneb nende metsade osa lähiaastail veelgi. Seega: kui usaldusväärsed ja hõlpsalt kasutatavad tulevased eraldise tasemel arvestust pidavad metsaregistrid ka poleks, ei anna need objektiivset ülevaadet kogu Eesti metsades toimuvast.

MIS ON STATISTILINE METSAINVENTEERIMINE?
Tegelikult pole selles midagi uut. Statistiline metsainventeerimine, lühendatult SMI, mis võimaldab hankida teavet metsade kohta kogu riigis, on välja töötatud juba hulk aega tagasi. SMI on teisisõnu metsavarude hindamine valikmeetodil. Vajalik hulk proovitükke paigutatakse teatud süsteemi järgi laiali üle maa ning nende mõõtmistulemuste alusel tehakse üldistused. SMI peaülesanne on kirjeldada metsi ja nende muutusi, samuti anda ülevaade raietest. Rahvusvaheliselt on meetod tuntud kui National Forest Inventory. See on mitmes Euroopa riigis juba 1920. aastatest alates kasutusel metsade efektiivse majandamisega seotud otsustuste tegemisel. Tänapäeval on see meetod levinud peaaegu kõigis Euroopa riikides ja mujalgi.
Eestis on sel viisil riigis metsi inventeeritud alates 1999. aastast. Kuna vaatluste periood on küllaltki lühike, viis aastat, on seni avaldatud vaid metsa staatiliselt iseloomustavaid parameetreid. Et vastata olulistele küsimustele, näiteks millised on selle ajaga toimunud muutused või milline on meie metsade lähitulevik, oleks üldjuhul vaja pikemaajalist seiret.

MILLISED ON VIIE AASTA ALUSEL KOOSTATUD AEGREAD?
Tõtt-öelda ei ole need hästi prognoositavad: juhuslik osa ehk müra moodustab neist küllaltki suure osa. Iga üksikliikme hinnangus võib olla juhuslikust valikust tingitud viga. Kuigi tulemused on olnud üsna ootuspärased, olen siiski prognooside suhtes võrdlemisi skeptiline. Avaldame need siiski. Suundumuste mudelit koostades eeldasime, et:
• liikmete aritmeetiline keskmine vastab aegrea keskmisele olekule;
• aegrida on statsionaarne, s.t. mürakomponendi jaotus selles ei muutu;
• rea lõpetab 2003. aasta silutud hinnang.
Esitatud prognoos on lineaarne, kuna algandmete põhjal ei ole võimalik otsustada kõverusparameetrite üle. Viimati märgitud eelduse tõttu on suundumuste mudelite sirge tõus (või langus) mõnevõrra tagasihoidlikum, kui see oleks silumata hinnangu korral. Teisiti öeldes: muutumistendents on tõenäoliselt suurem kui esitatud hinnangud. Lugejal ei maksaks prognoositud arve võtta absoluutseina. Olulisem on muutuste suund. Ja veel, kui artiklis on kirjeldatud mingit perioodi või toimunut, on tegemist SMI-vaatlustega ajavahemikul 1999–2003. Teiselt poolt on siiski vaieldamatu, et raiemahtude hüppeline tõus viimasel aastakümnel, samuti põllumajandusmaade ulatuslik kasutusest kõrvalejäämine on oluliselt muutnud Eesti maastiku üldpilti.

METSAMAA PINDALA SUURENEB AASTAGA 0,4%
Seega suureneb metsamaa pindala vähemalt 8500 hektarit aastas. Seda suundumust võiks pidada positiivseks. Eesti metsasus, mis praeguste hinnangute järgi on 50,1% (Peipsi järve pindala arvestades), võib samasuguse tempo jätkudes 2010. aastal ületada 51,5%. Oletatavasti selleks ajaks protsess ka raugeb. Aastaid söötis seisnud maa, mida praegu on nukker vaadata ning mis paratamatult metsastub, saab selleks ajaks metsaks. Rohkem haritavat maad, osalt tänu EL-i põllumajandustoetustele, enam võssa ei kasva.
Kui paigutaksime 1939. aasta hinnangu SMI tulemuste aegritta, ilmneb, et viimase 65 aasta jooksul on metsamaa pindala suurenenud keskmiselt ligi 13 000 hektarit aastas. Intensiivseim metsastumise periood oli ilmselt 1950. aastail, kuid sellele ei jäänud palju alla ka 1990-ndad. Aeg-ajalt on avaldatud tabeleid või graafikuid, kus on kõrvuti paigutatud eri aegadest pärit arve, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kuidas need hinnangud on saadud. Viimasel ajal on metsastatistikas sellise rea lõpetanud teistest tunduvalt suurem arv või tulp, mille juurde on (tärnikesega) märgitud: SMI andmeil. Eri meetoditega leitud arve võrreldes tuleks kindlasti olla ettevaatlik. Respektitult võib suhtuda ka näiteks ajakirja Eesti Mets eelmises numbris lk. 16 tabelis avaldatud mõnedesse arvudesse. 1940. aastal oli metsamaa pindala 1,5 miljonit hektarit: tuginedes riigimetsade ning aasta varem tehtud põllumajandusloenduse andmetele. See arv hõlmaks ka „karjaja võsametsi”, kus puistu täius oli 0,3 või enam, nagu on tavaks arvestada praegusel ajal.
Nõukogudeaegse metsastatistika kohta tuleb märkida, et Eesti metsafondi iseloomustavad arvud (metsade pindala, tagavara, juurdekasv jne.) olid esitatud tegelikest väiksemana. On arusaadav, et põllumajandusmaade võsastumist „areneva sotsialismi tingimustes” ei sobinud statistikas kajastada. Kolhoosidesovhooside metsadest korraldati vaid need, mis ametnik oli „punase joonega” plaanil metsana piiritlenud. Nii jäigi osa metsa arvestusest välja. Võsastunud maa võeti metsana arvele hiljem, sageli alles aastakümnete pärast.
Millised kõlvikud praegu metsastuvad? Peamiselt rohumaad ja põõsastikud. Et puittaimedega kaetud mittemetsamaa endiselt väga intensiivselt metsastub, näitab ka SMI andmete analüüs. Puidutagavara nimetatud kõlvikutel suureneb keskmiselt 5% aastas. Üldjuurdekasv tihumeetrites pole suur, kuid nimetatud aladel peaaegu ei tehta raieid ning looduslik väljalangevus on väike. Loomi karjatatakse neil aladel vaid väiksel osal. Lõpuks vastabki ala puistu kriteeriumidele. Metsastub ka enamik vanu kvartalisihte väljaspool riigimetsa ning tuhandeid kilomeetreid kraavitrasse.
Võrreldes metsamaa üldpindalaga, suureneb metsata metsamaa ehk lagedate ja selguseta alade pindala üle kolme korra kiiremini – üle 1,2% aastas. Põhjuseks pole mitte ainult ulatuslikud lõppraied, nagu esmapilgul võiks arvata, vaid ka endiste põllumajandusmaade metsastumine. Olgu märgitud, et viimaseid kuigi kergekäeliselt metsamaa hulka ei arvata. Seda tehakse vaid siis, kui põllumajandusmaal kasvab tõesti korralik uus metsapõlvkond. Loodetavasti defineeritakse mets edaspidi õigusaktides oma olemuse põhjal, mitte kõrvaliste faktorite, nagu plaanile kantud kõlviku määrangu või “punase joone” järgi nagu nõukogude ajal.

KUIDAS ON MUUTUNUD METSADE LIIGILINE KOOSSEIS? Käsitleme muutusi enamuspuuliigiti. Kas SMI viie aasta analüüsi tulemused kinnitavad oletusi, mis metsade liigilise koosseisu muutuste kohta viimastel aegadel sageli kõlanud? Palju on räägitud okasmetsade, eriti kuuse ülemäärasest raiest. Kui puidutagavarast moodustab kuusk puuliigina 25%, siis raiemahu järgi tervenisti 42%. Kuusk on ülekaalukalt nõutavaim puu nii lõpp- kui ka hooldusraiel. Siinjuures ei tohi siiski unustada tõsiasja, et kuuseenamusega puistud, neid on pindala järgi 17%, hõlmavad täpselt kolmandiku kõigist kahjustatud puistutest. Ka üle 40% murdunud ja lamapuidust on kuusk. Seega tuleks kuusikute seisundit arvestades neid paratamatult raiuda. SMI hinnanguil on puistute pindala, kus enamuspuuliik on kuusk, püsinud peaaegu muutumatuna. Kuid arvestades seda, et metsamaa üldpindala on suurenenud, on kuusikute osakaal siiski kahanenud.
Männienamusega puistute ja metsamaa pindala on stabiilselt vähenenud: üle 0,4% ehk vähemalt 3000 hektarit aastas. Enim levinud lehtpuuliikide – kase, haava, halli lepa ja sanglepa osatähtsus suureneb järjekindlalt. Eriti drastiline on halli lepaga kaetud metsamaa osakaalu tõus – tervelt 2,2% aastas! Kui praegu hõlmab hall lepp 9,2% kogu metsamaast, siis kümne aasta pärast prognoosi kohaselt juba üle 11%. Kas see on tõesti tendents, mida vajame? PUULIIKIDE TAGAVARA MUUTUSED ON PÖÖRDVÕRDELISES SEOSES PUIDU KOKKUOSTUHINNAGA Kasvava metsa kogumaht on viimastel andmetel 452 miljonit tm. See kahaneb 0,5% aastas. Teisisõnu: keskmine üldtagavara muut on negatiivne, üle 2,1 miljoni tm. Tulemus on üsna ootuspärane. SMI andmeil on 1998. aasta teisest poolaastast kuni 2003. aasta esimese pooleni raiutud metsamaalt keskeltläbi 11,8 miljonit tm puitu aastas (metsakuiva arvestamata). Ligikaudu niisama suur – 12,2 miljonit tm – on arvutuslik puistute juurdekasv. Mõistagi, kogu teoreetilist juurdekasvu pole võimalik raietega metsast kätte saada. Kui normaalseks raiemahuks pidada näiteks 70–75% juurdekasvust, siis saaks majandustegevusega metsast välja viia ligi 9 miljonit tm puitu aastas. Ent me raiume rohkem, seetõttu üldtagavara vähenebki. Tegelikult on olukord komplitseeritum. Teatavasti ei ole üsna suurt osa metsi pikemat aega majandatud. Järelikult võib olla tõsi, et üldtagavara vähenemine Eesti metsades on umbes miljoni võrra suurem kui eespool mainitud. Kuid veelgi tõenäolisem võib olla teinegi variant: kasutatavad juurdekasvu arvutamise mudelid hindavad puistute juurdekasvu alla. Mõningast selgust viimase hüpoteesi paikapidavuse kohta annab SMI alaliste proovitükkide kordusmõõtmine, mida hakati tänavu suvel tegema. Kuidas kajastub üldtagavara vähenemine enamuspuuliigiti? Üldtagavara muut on negatiivne kõigil tähtsamatel puuliikidel, kui lepikud välja arvata. Need on järgmised: kuusel – 1,1%, männil – 0,6%, kasel – 0,4%. Halli lepa enamusega puistute üldtagavara on seevastu üha kasvanud: + 0,8%. Arvestades halli lepa keskmist vanust, 30 aastat, mis on ühtlasi tema küpsusvanus, võib tagavara suurenemine peagi lakata. Osa lepikuid lihtsalt sureb. Loodetavasti õpitakse neid mingil kombel siiski kasutama. Kuna metsamaa üldpindala endiselt suureneb, siis puidu keskmine hektaritagavara, võrrelduna üldtagavaraga, kahaneb veelgi kiiremini: 0,9% aastas. RMK metsades väheneb üldtagavara 0,2% ja hektaritagavara 0,7% aastas, teistes metsades on need näitajad 0,6% ja 1,0% aastas. Lagedate ja selguseta alade kogutagavara on seevastu suurenenud üpris hoogsalt, tervelt 3,9% aastas, samuti nende hektaritagavara: 3,0% aastas. Seega on jäetud seemne-ja säilikpuid, kuid ühtlasi on raiejääke liiga palju. Metsa sanitaarset seisundit iseloomustavad järgmised hinnangud: jalalseisvate kuivanud puude kogumaht on aastas suurenenud 0,4%, murdunud ja lamapuidu hulk aga keskmiselt 1,4%. RMK metsades on suudetud viimaste tormide tagajärjed peaaegu kaotada, kuid teiste valdajate metsades on lamapuidu kogus suurenenud keskmiselt 2,5% aastas. Järelikult on neid metsi liiga vähe majandatud. Teiselt poolt võib sama tendentsi hoopis tervitada: nii luuakse eeldusi bioloogilise mitmekesisuse kasvuks. KAS METSAD NOORENEVAD? Kui arvutada kogu metsamaa keskmiste järgi, siis kindlasti. Seevastu puistute keskmine vanus ei ole viimase viie aasta jooksul muutunud: see on ikka 55 aastat. Enamuspuuliigiti on pilt veidi teistsugune: männi-, kuuse-, kase- ja sanglepa enamusega puistud vananevad 0,2–0,3% aastas, haava- ja halli lepa enamusega puistud aga noorenevad. Viimane asjaolu on mõistetav, sest nende keskmine vanus (haaval 47 ja hallil lepal 30 aastat) on peaaegu võrdne küpsusvanusega, raiesmikud aga uuenevad nende puuliikidega väga kiiresti. Kas suur osa puistuid tõepoolest vananeb? Nii see on. Põhjenduse leiame, kui vaatleme puistute vanust omandivormiti. Hästi ehk intensiivselt majandatavates RMK puistutes on keskmine vanus küll jõudsalt vähenenud: 0,3– 0,4% aastas. Seevastu teiste valdajate metsades on puistute keskmine vanus suurenenud 0,2%. Mittemajandatavate (erastamata, tagastamata või tagastatud, kuid endiselt majandamata) metsade osakaal annab siinjuures selgelt tunda: need vananevad ju tõepoolest aasta-aastalt! Samuti on suur osa viimaste aastate raiesmikest alles metsastumata ega ole noorendike, s.t. puistute arvestusse jõudnud. Kuidas on muutunud puistute keskmine kõrgus? Teatavasti on see tugevas seoses vanusega. Metsade keskmine kõrgus kogu Eesti väheneb 0,1% ehk 1 cm aastas, haaval ja hallil lepal teistest märksa kiiremini. Seejuures on RMK puistute keskmine jäänud aastas lausa 5 cm võrra (!) madalamaks, teiste valdajate puistute keskmine kõrgus on aga püsinud peaaegu muutumatuna. Samamoodi kui kõrgus on muutunud ka puistute keskmine diameeter, see väheneb 0,2% ehk 0,3 mm aastas. RMK metsades on diameeter kahanenud neli korda kiiremini kui teiste valdajate metsades.

ROHKESTI ON VAIELDUD RAIEMAHTUDE ÜLE SMI MEETODI JÄRGI
Eestis on paljud suhtunud skeptiliselt SMI hinnangutesse raiutud puidu koguste kohta. Tõepoolest, need on ju kaks korda ületanud varasema ametliku statistika arve. Mõneti on lahknenud ka RMK metsaraie andmed. Viimaseid tulebki tegelikult teisendada.
SMI võtab raiemahtu hinnates aluseks puidu mahu enne raiet, seega ka hiljem tekkivad raiejäätmed. Tõsi küll, suhteline veahinnang pole kaugeltki parim. Eramaade kohta pole võrdlusandmeid. Metsateatiste ja teiste raiedokumentide alusel ei saa ilmselt kunagi kajastada ebaseaduslikult või oma tarbeks raiutud, samuti n.-ö. mustalt müüdud puidukoguseid.
RMK statistika, mis käsitleb müüdud metsamaterjali koguseid, on tõesti objektiivne. Kuid nende omad andmed raiemahu kohta ei ole paraku usaldatavad. RMK kodulehelt Internetis võib lugeda: “2003. aasta raiemaht oli 2,6 miljonit tm. Metsamaterjalina müüdi 1,9 miljonit tm puitu ja kasvava metsana 0,6 miljonit tm.” Kui 0,1 miljonit tm pidada valgustusraiete mittelikviidseks osaks, siis 2,5 miljonit on mõistagi ümarmaterjalina ning kasvava metsana müüdud mahtude summa, mitte raiemaht. Viimase saame, kui metsamaterjalina realiseeritule liidame raiejäätmete koguse, mis teoreetilise sortimentimise järgi moodustab 15%, praktikas aga 20% või rohkem. Lihtne rehkendus (1,9 : 80% + 0,6 + 0,1) annab raiemahuks 3,1 miljonit tm. Kui arvestaksime veel kasvava metsa mahu hindamismeetoditest ning paberipuu kokkuostu leppelisest koefitsiendist tulenevate teguritega, saaksimegi vastava SMI hinnangu.
2003. aasta RMK raportis on esimest korda avaldatud tõepärasemad raiete mahud raieliikide kaupa, kokku ligi 2,9 miljonit tm. Kuidas on need leitud, kui valdavalt on hinnangu aluseks müüdud ümarmaterjali kogused? Kas on tehtud pöördtehe raiejäätmete teoreetilise suhte abil? Arvutame meiegi RMK raieja müüginumbrite alusel metsaraiel tekkinud jäätmete osakaalu. Tulemus 10,5% on paraku ebareaalselt väike, seega on ka selles raportis raiemahuna käsitletud osaliselt ümarmaterjali müügiarve. Raiete tegelik pindala, erinevalt mahtudest, on metsateatiste ja RMK statistika järgi enamasti üle hinnatud. Põhjus on selles, et pindala leitakse sageli kogu eraldise järgi, kus raiet tehti, ehkki raiuti vaid teatud osal sellest. SMI-s seevastu võetakse raiete pindala arvutades aluseks vaid tegelik raieala.

KAS METSI TASUB MAJANDADA SAMAMOODI KUI SENI? Meie metsade noorenemine oleneb peaasjalikult lähiaja raiemahtudest. Mõneti mõjutab seda maareformi kulg. Ja muidugi metsandusõigusaktid. Palju lähiajal puitu varutakse, selle prognoosimiseks aegrida hästi ei sobi. Küll aga võib mõned järeldused teha läbi- või äraraiutud metsa alusel. Tehkem seda.
Lageraietega hektarilt välja raiutud puidu kogus on viie aasta jooksul vähenenud konstantselt 0,8% ehk 2,5 tm aastas. Ei tahaks uskuda, et tegemist on vaid seemnepuude arvu kasvuga. Pigem hakkab paremaid lanke vähemaks jääma. Seda, et raiutavat metsa meil veel on, kinnitab muu hulgas SMI soovituslike majandustööde hinnang. Selle järgi vajavad harvendusraiet peamiselt männikud ja kaseenamusega puistud, lageraiet aga haavikud, halllepikud ja kuuseenamusega puistud. Seega on meie metsades veel puitu, mida raiuda, kuid rahasse rehkendatuna pole tulusus võrreldav mõned aastad tagasi saaduga.
Kokkuvõttes: kes vähegi kahtleb ülaltoodud SMI muutushinnangutes või suundumustes, ei peagi neid võtma kindla tõena. Statistiliselt pole need hinnangud praegu veel tõesti päris usaldusväärsed. Nagu ütleb rahvasuu: aeg annab arutust. Kuid mida kauem statistiline metsainventeerimine ehk SMI Eestis toimub, seda usaldusväärsemad on tulemused. Edaspidi on hinnangud kindlasti täpsemad.



Veiko Adermann, MMK statistilise metsainventeerimise osakonna juhataja

Loe kommentaare (3)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet