Eesti Looduse fotovõistlus
4/2008



artiklid
Metsaselektsioonist Eestis ja Lätis

Kui kaugele oleme Eestis metsaselektsiooni ja -puude aretuse alal jõudnud, selle üle ajendas arutlema meie lõunanaabrite juures nähtu.

Lätis korraldati huvitav metsaselektsiooni ja -puude aretuse kursus
6.–10. oktoobril peeti Lätis Balti metsandus-, veterinaaria- ja põllumajandusülikooli BOVA raames magistrantidele metsaselektsiooni ja -puude aretuse kursus, mille peakorraldaja oli Läti põllumajandusülikool. Kursus koosnes kahest osast: teooriapool ja nädalane praktiline osa Lätimaal. Kohalike õppejõudude kõrval olid kaasatud ka külalislektorid Leedust, Soomest ja Eestist. Peale tudengite läbisid nimetatud kursuse täienduskoolitusena ka metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse juhtspetsialist Märt Bratka ja RMK taimla- ja seemnemajanduse osakonna seemlamajanduse tööjuht Maila Birkavs.

Kursuse korraldajad olid ürituse ettevalmistamisega tublisti vaeva näinud ja tänu tõhusale eeltööle oli osalejatel võimalik saada põhjalik ülevaade metsaselektsiooni ja metsapuude aretuse eri etappidest ning lätlaste edusammudest selles vallas. Kokkuvõtlikult võib öelda, et nähtu avaldas muljet: meie lõunanaabrid on sel alal meist kaugele ette jõudnud. Seega oleks mõistlik anda ühtlasi ülevaade sellest, millisel tasemel oleme meie ja kus me võiksime olla.

Arvestades metsavarusid ja ajaloolist tausta, on Läti kõige sobivam riik kõrvutuseks
Esmalt lühike ülevaade meie ja Läti metsavarust. Nagu tabelist näha, on esile toodud näitajad küllaltki sarnased, kõige olulisem erinevus seisneb riigimetsade pindala vahel. Kuna metsaselektsioon ja -puude aretus on küllaltki mastaapsed alad, siis lätlaste sõnul suudab selles valdkonnas hakkama saada tavaliselt üksnes riigimetsa majandav asutus. Erametsaomanikel või neid koondavatel organisatsioonidel ei ole üldjuhul võimalusi tegeleda iseseisvalt metsapuude aretusega. Nõnda on tabelis esitatud riigimetsade andmete võrdlus. Ja kuna aretustegevuses kasutatakse enamasti majanduslikult kõige olulisemaid puuliike, on tabelis toodud mõlema riigimetsamaa pindala jagunemine kolme kõige olulisema puuliigi järgi.

Metsaselektsioon algab plusspuude valikust
Valikujuhendid on mõlemas riigis küllaltki sarnased, oluline erinevus seisneb puude arvus. Kui Eestis on viimaste andmete järgi 317 männi, 117 arukase ja 73 kuuse plusspuud, siis Lätis on neid vastavalt 1300, 700 ja 1700 ehk iga Eestis valitud ja alles oleva plusspuu kohta on Lätis üle seitsme plusspuu. Tõsi, vanematest allikatest võime leida infot, mille järgi on ka meil plusspuid rohkem olnud ja suur osa nende kloonidest leidub seemlates. Samas on ju osa plusspuid ka lõunanaabritel oma loomuliku lõpu leidnud, nii et aegade jooksul valitud plusspuude ja nende kloonide suhtarv on eespool esitatud andmetega võrreldes ikkagi enamvähem sama. Kui arvestada riigimetsa pindala erinevust Eestis ja Lätis, siis võiks meil olla tähtsamate puuliikide plusspuid umbes neli korda rohkem. Kuid milleks meile ikkagi nii palju plusspuid? Vastus on lihtne: mida enam on algmaterjali, seda suurema tõenäosusega saame neist omakorda kõige paremad välja valida, nende järglasi metsas kasvatada ja seega ka tulevikus rohkem puitu.
Plusspuude suurt hulka põhjendavad lätlased ka ühega kolmest aspektist, millele toetudes on koostatud peamiste puuliikide aretusstrateegiad. Nimelt: kui selektsioonis ja aretustegevuses kasutatakse suuremal hulgal plusspuid, suudetakse ökoloogilisest aspektist lähtudes tagada piisav geneetiline varieeruvus, mis samas tagab arengustrateegia majandusliku aspekti: saada tulevikus tulundusmetsast rohkem ja kvaliteetsemat puitu. Ühtlasi arvestatakse aretusstrateegiates ka sotsiaalse aspektiga, kuna puhkamine muutub Läti metsades üha populaarsemaks. Et sellele kaasa aidata, on igati otstarbekas panna metsadesse kasvama heade pärilike omaduste ehk visuaalselt ilusama välimusega puud: nõnda peaks mets tunduma ka linnainimestele meeldivama paigana kui looduslikult.

Plusspuude ja nende kloonide sobivust seemnekogumiseks kontrollitakse järglaskatsetega ning kloonide kasvu võrreldes
Klassikalise teooria järgi on pärast plusspuu valimist järgmised sammud plusspuu küljest pookokste võtmine, nende pookimine aluse külge ning istutamine seemlasse ehk siis vegetatiivse seemla rajamine. Ühtaegu ka plusspuult seemnete kogumine ja nendest järglaskatsete rajamine.
Teatavasti on iga organismi fenotüüp ehk välimus, kuju tingitud kahest olulisest tegurist: genotüübist ja keskkonnamõjudest. Metsas valitakse plusspuu välimuse järgi, teadmata seejuures, kas konkreetne puu on niisugune just seetõttu, et tal on hea genotüüp, või on selle põhjuseks konkreetsele genotüübile ideaalselt sobivad keskkonnaolud. Et selles selgusele jõuda, on erakordselt tähtis koguda plusspuult seemneid ja hinnata, kuidas plusspuu järglased kasvavad emapuu kasvukohast erinevates tingimustes. Kui plusspuu järglased ei näita katsekultuurides head kasvu, tähendab see, et antud plusspuu fenotüüp on valdavas osas põhjustatud headest kasvukohaoludest, mitte genotüübist ja selle plusspuu poogendeid ei ole mõistlik seemlas kasvatada ning teda ei tohi edasises aretustöös kasutada.
Samuti tuleb jälgida poogendite kasvuomadusi seemlas. Seega ei ole majanduslikult eriti otstarbekas kasvatada selliseid plusspuu kloone, mille kohta pole tehtud järglaskatseid ega pööratud tähelepanu nende kasvuomaduste võrdlusele; ka seemneid ei tasu neilt puudelt koguda. Me ei saa olla kindlad, et plusspuu valiku, pookimise, istutamise, seemla hoolduse ja seemnete kogumise kulutused teeks hiljem tasa geneetiline kasum. Seda võiks defineerida kui mingi tunnuse või väärtuse suurenemist järgnevatel põlvkondadel, mis on saavutatud kunstliku aretuse või valiku kaudu, võrreldes loomulikes oludes kasvanud sama põlvkonna isendi(-te)ga – seemla seemnest kasvatatud metsast ei pruugi me saada rohkem ja kvaliteetsemat puitu, kui me oleksime saanud looduslikust puistust või sealt kogutud seemnest kasvatatud kultuurpuistust.

Eestis on katsekultuure rajatud endel pihelgase ja Ivar Etverki juhendusel
Eestis ei ole kahjuks (mõningate eranditega) praktikas kasutatavate plusspuude kloonidega järglaskatseid tehtud. Ja mõningate erandite all tuleks mõista professorite Endel Pihelgase ja Ivar Etverki juhendusel rajatud männi ja kuuse järglaskatsekultuure vastavalt 34 ja 41 hektari suurustele aladele, mis sisaldasid eri kasvukohatüüpidest pärit üksikpuude järglaste kõrval ka plusspuude järglasi. Ehkki aegade jooksul on mõningaid järglaskatsekultuure veel kasvama pandud, on eespool nimetatud teadlaste juhendusel tehtud katsed ainsad, mis vähemalt osaliselt säilinud ja mille kohta on olemas ka skeemid. Nimetatud katsekultuure on aegade jooksul mõõdetud ja tehtud ka kokkuvõtteid, kuid praktikas ei ole neid tulemusi kasutatud.
Samas on näiteks hariliku männi järglaskatsetega hõlmatud vaid marginaalne osa praegu kasutuses olevatest plusspuudest, sest katsekultuurideks seemnematerjali kogumine lõpetati 1966. aastal, kui suurt osa plusspuudest polnud veel valitudki. Seevastu meie naabermaal Lätis on kõigi 3700 männi, kase ja kuuse plusspuuga tehtud järglaskatseid ja tulemuste põhjal valitud sobivad eksemplarid aretustööks. Ühtlasi on ebasobivad kloonid seemlatest eemaldatud. Lätlaste sõnul rajasid nad sel aastal 70 hektarit järglaskatseid.
Soomlastega ei ole mõtet meie olukorda üldse võrrelda: 1996. aasta andmete järgi oli neil 783 katseala, kus tehti järglaskatseid, praeguste hinnangute järgi on neil järglaskatsete puid üle 6000 hektaril ja neid rajatakse juurde. Soomlastel hakkab valmistama probleeme leida inimesi, kes neid mõõdaksid.
Lätimaal on nii männi, kuuse kui ka kase järglaskatseid tehtud iga liigi kohta keskmiselt sajal hektaril. Väike erand on hariliku männi katsekultuurid, kus 102 hektari kultuuride hulgas on ka paikkondlikke katsekultuure ja ristamiskatse puid. Eestis on Endel Pihelga juhendusel rajatud katsekultuuridest kasutatavatena säilinud umbes kümme hektarit. Peamine põhjus on siin selles, et need maad, kuhu katsekultuurid rajati, tagastati erastamise käigus õigusjärgsete omanike järeltulijatele ja uued metsaomanikud asusid agaralt harvendusraieid tegema. Enamiku alade katsekultuurid muutusid seepärast katsekultuuridena kasutuskõlbmatuks või liiga tugeva harvendamise tõttu tuultele vastuvõtlikuks ja hukkusid sootuks.

Perspektiivi silmas pidades on metsauuenduseks kõige tulusam kasutada kohalikku heade pärilike omadustega kvaliteetset seemla seemet
Nii nagu katsekultuure, on ka seemlaid Lätis märgatavalt rohkem kui Eestis. Kui meil on esimese astme männi- ja kuuseseemlaid tänavuse aasta kokkuvõtete järgi vastavalt 168,2 ja 42,9 hektarit, siis Lätis on peamiste okaspuuliikide seemlaid vastavalt 700 ja 170 hektarit. Kõrgema ehk siis poolteise või teise astme seemlaid pole Eestis üldse, Lätis on aga 135 hektarit männi ja 10 hektarit kuuse poolteise astme seemlat, kus kasvavad vaid parimad järglaskatsed läbinud plusspuude kloonidest.
Seemlate pindala oluline erinevus kajastub ka seemlaseemne kasutamise osatähtsuses metsauuenduseks tarvitatava metsaseemne hulgas. Eesti metsaseemne arengukava järgi on aastatel 1998–2002 metsakultiveerimiseks ja taimede kasvatamiseks kasutatud 22,9% männiseemlate seemet ja 26,5% kuuseseemlate seemet.
Aastaraamatust “Mets 2007” ei leia 2003.–2006. aasta kohta samaväärseid andmeid, kuid on võimalik saada infot selle kohta, kui palju koguti neil aastail männi seemla- ja puistuseemet: 20,8% ja 79,2%. Kuuseseemne kohta kahjuks andmeid pole. Seega võiks teha üldistuse, et Eestis kasutatakse metsauuendusel keskmiselt 20–25% seemlaseemet ja 75–80% puistuseemet. Niisugusest vahekorrast annab tunnistust ka RMK kodulehel taimede ja seemnete müügi rubriigis toodud tekst (tähelepanu tuleks pöörata seemnete päritolukoha esitamise järjekorrale): “Lisaks istutusmaterjali kasvatamisele varutakse metsast puistuseemet ja seemlaseemet spetsiaalselt selleks rajatud seemneistandikest.” Rohkem pole seemnete kvaliteedi kohta midagi öeldud.
Samas rubriigis leiab õigusloome lingi alt viited neljale õigusaktile, mis käsitlevad seemnemajandust. Neist üks, keskkonnaministri määrus nr. 75 aastast 2006, sätestab kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolupiirkonnad ja nendest kogutud seemnematerjali kasutamise teistes piirkondades. Eestis on välja käidud idee, et oleks mõistlik tuua metsaseeme sisse mõnest teisest riigist: olevat odavam, kui ise metsaselektsiooni ja aretusega tegeleda. Ideele on toeks ka eespool mainitud keskkonnaministri määrus, mille järgi võib hariliku männi kultiveerimismaterjali sisse tuua Lätist ja Leedust ning kuuse kultiveerimismaterjali Vene Föderatsiooni Pihkva ja Novgorodi oblastist.

Kultiveerimismaterjali pole otstarbekas sisse vedada
Kui mõistlik on idee tuua kultiveerimismaterjali sisse väljastpoolt Eestit? Geograafiliste katsekultuuride põhjal on tõestatud, et võõra päritoluga kultiveerimismaterjalist kasvatatud metsast võib saada (aga ei tarvitse) rohkem puitu kui kohaliku päritoluga seemnematerjalist kasvatatust. Seega on võõra päritoluga seemnematerjalist kasvanud puud võimelised kohanduma meie oludega. Seemnematerjali sissetoomisega seotud riskid on kõige paremini kokku võtnud Rootsi metsaselektsiooni ja -puude aretuse grand old man professor Dag Lindgren, vastates küsimusele, kas kohalik on ikka kõige parem: “Ei pruugi, aga kohalik seemnematerjal on kõige paremini kohanenud kohalike ekstreemsustega.” Teatavasti kahjustavad kõikvõimalikud ekstreemsused meie metsi, sestap ei ole võõra päritoluga seemnematerjalist kasvanud puistud kindlasti nii vastupidavad kui kohalikud.
Läti riigimetsa majandaja LVM kodulehe metsaseemnete rubriigist leiame info, et müüakse ainult parimate plusspuude kloonidelt kogutud männi seemlaseemet ja kuuse seemlaseemet ning ka parimatest puistutest pärit seemet. Ühtlasi on põhjalik seletus selle kohta, mida tähendab kvaliteetne seeme, millisest Läti piirkonnast on see pärit ning mis kõige tähtsam – kui palju saab kvaliteetsest seemnest aja jooksul rohkem puitu. Seda saab LVM oma kodulehel väita seetõttu, et Lätis kasutatakse, vastupidi Eestile, metsauuenduseks 80% seemlaseemet ja 20% puistuseemet. Nende käsituse järgi kasutatakse puistuseemet vaid siis, kui seemlaseemet ei jätku, aga tavaliselt jääb seda veidi puudu.
Puistuseemne ulatuslikuma tarvituse kohta metsauuendusel on lätlased avaldanud arvamust, et seda ei ole mõtet kasutada, sest see on liiga kallis. Seisukoht on täiesti õige, sest raha tasub kulutada eelkõige selle peale, mis tulevikus rohkem raha sisse toob. Lätlaste arvutuste kohaselt tuleb aretuse käigus saadav metsataim 20% kallim kui tavalisest puistuseemnest kasvatatu ja seda juhul, kui 11-protsendise inflatsiooni puhul soovitakse aretusele ja selektsioonile kulutatud raha tagasi teenida kümne aastaga. Peale hea tasuvuse on kvaliteetne seeme oluline ka konteinertaimede kasvatajatele, sest seemet kulub vähem ja taimed tulevad ühtlasemate omadustega. LVM kodulehelt leiab ülevaate ka sellest, millistest Läti regioonidest saab kõige paremate omadustega seemet, ning on kirjeldatud, kuidas kasvavad eri lähiriikidest kogutud seemnetest kasvavad puud. Üheselt antakse mõista, et seemnete sissevedu väljastpoolt Lätit ei ole mõttekas.

Eestis on metsaselektsiooni ja -puude aretuse teejuhiks eesti metsaseemne arengukava aastateks 2002–2030
Asjaomase kava on koostanud metsaseemne töörühm, kuhu oli kaasatud inimesi metsakaitse- ja metsauuenduskeskusest, RMK-st, Eesti põllumajandusülikoolist ja aktsiaseltsidest Tartu Puukool ja Eesti Metsataim. Kava on tehtud küllaltki pika aja peale, nagu on tavaks mujalgi maailmas, õigupoolest on tegevus planeeritud nii lühemaks kui ka pikemaks ajaks.
Suurem osa tegevusi on kavandatud vahemikku 2002–2010, mis hakkab peatselt läbi saama. Kahjuks on enamik tegevusi jäänud ellu viimata, sealhulgas järglaskatsete tegemise metoodika väljatöötamine (2003–2004) ja järglaskatsetekultuuride rajamine (2004–2010). Samuti on jäänud ainult sõnadeks ka metsanduse arengukavas (aastani 2010) seatud siht kasutada metsauuenduses ainult heade pärilike omadustega ning väärtuslikku puitu andvat paljundusmaterjali. Võrreldes järglaskatsed läbinud plusspuukloonidelt kogutuga ei vasta puistuseeme sellele nõudele. Selle kirjutise autori asi ei ole hakata süüdlast otsima, kuid üks metsaseemne arengukava täitmata jätmise põhjusi on kindlasti see, et kava valmimise ajal ei pidanud keskkonnaministeeriumi vastutavad isikud seda nii oluliseks dokumendiks, et see kinnitada ja seega lausa kohustuslikuks teha. Arengukava, mida valdkonna juhid pole oluliseks pidanud, pole ju nii tähtis dokument, mida peaks kindlasti järgima.
Laiemalt võttes ei ole sellises suhtumises midagi uut. Metsaselektsiooni ja -puude aretust on viimastel kümnenditel ennegi vaevanud kehv korraldus ja minnalaskmismeeleolu. Seda on võimalik lugeda näiteks Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi kolleegiumi 1988. aasta otsusest, mis kannab minister Heino Tedre allkirja. Otsusest leiab tollase olukorra kirjelduse kohta mõningaid näiteid, mis suuresti sarnanevad selles artiklis eespool esitatud seisukohtadega: seemnevarumisel on vähe tähelepanu pööratud kvaliteedile; endiselt varutakse seemet väljastpoolt oma metsamajandit, seda tehakse seal, kust on hõlpsam seemneid kätte saada; ühtegi plusspuud pole järglaskatsete põhjal atesteeritud eliitpuuks; pole täidetud nõue rajada 1980. aastaks vähemalt 300 hektarit vegetatiivseid seemlaid; pole rajatud teise astme seemlaid. Seepärast tegi kolleegium otsuse, mille järgi tuleb teha järglaskatseid, atesteerida plusspuud eliitpuudeks järglaskatsete põhjal; rajada aastatel 1991–2000 vähemalt sada hektarit vegetatiivseid männiseemlaid jne.

On Lausa viimane aeg mõista, et metsaselektsioon ja -puude aretus on väga tulutoovad tegevused, millesse tasub panustada
Arenenud metsamajandusega riikides on sellest ammu aru saadud ja see seisukoht ka veenvalt tõestatud. Ent kui Eestis jätkame selles valdkonnas praegusel tasemel, kärbime kõige ehedamal kujul meie tulevaste põlvede metsatulu ja ühtlasi metsanduse konkurentsivõimet. Seega peaks metsaseemne arengukava kriitilise pilguga üle vaatama, seda täiendama, konsulteerides välisekspertidega ja selle põhiosad võtma metsanduse arengukavasse. Ning mis kõige tähtsam – arengukavasid tuleb hakata ka täitma.
Otsest tulu praegusest selektsioonist ja aretusest ei saa me ei praeguse ministri ega presidendi ametiajal, küll aga tulevikus. Loodetavasti peavad tuleviku metsamajandajad meie nüüdseid otsuseid meeles: kas neid auga meenutades või kriitikalaviiniga üle külvates. Kui mõne kümnendi pärast mõistame, et Eesti tulundusmetsad on siin piirkonnas kõige vähem produktiivsed, siis on põhjus just praeguses väga viletsas metsaselektsiooni tasemes ja metsapuude aretuse täielikus puudumises. Teatavasti saab puistute produktiivsust iga aretustsükliga suurendada 10% ja tavaliselt rohkem. Kui viimane RMK reform tehti efektiivsuse kasvu nimel, siis jääb üle küsida, miks me ei arenda oma tulundusmetsade tõhusust?



Tiit Maaten, EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi doktorant

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet