Tekst: OTT LUUK
Infograafika: ANDREI KUPJANSKI
Pärast pikka talve teevad esimesed õied ikka rõõmu – ja mida varem nad ilmuvad, seda parem. Eesti taluaedadele omastest lilledest on kõige varasemad õitsejad lumikellukesed.
Suur osa armastatud kevadlilli on elukäigult efemeroidid: nende maapealsed osad on lühiealised, mullas aga peitub varuaineid talletav sibul, mugul või risoom, mis elab üle nii palava suve kui ka jäised talvekuud. Püsiv säilitusorgan eristab neid tõelistest efemeeridest ehk lühieataimedest, kelle keha pärast viljumist sureb; uue hooajani kestavad ainult seemned. Kõik efemeroidid ei ole kevadised. Õied ja lehed ei pruugi väljas olla korraga. Nii on sügislilledel kevadel lopsakad lehed, ent õied ilmuvad sügisel, kui lehed on ammu kõdunenud.
Eesti looduslikus flooras puuduvad kõige varasemad kevadised sibullilled, kes tärkavad veel enne, kui maapind on korralikult sulanud ja lumevabaks saanud. Meie varasemad õitsejad on hoopis puittaimed (näsiniin, sarapuu, lepad). Läbi lume ja jää pressib oma õisikuid mõnikord tupp-villpea, keda lilleks nimetada on kerge liialdus.
Seega ei tasu imestada, et sissetoodud aialilledest on lumikellukesed pikka aega olnud ülipopulaarsed. Vaevalt leiab Eestist taluaeda, vana parki või kalmistut, kus ühtegi lumikellukest ei ole. Samuti on raske leida aeda, kus lumikellukesed üksnes korrapärases rivis peenral kasvaksid: nad paljunevad omasoodu ja kalduvad metsistuma.