VALLO KEPP
Ma peaksin kohe alguses mainima, et eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) suures toas olen ilmselt kõige rohkem mõelnud, siis algallikaid lugenud ja uuesti mõelnud.
Nende kahe tegevuse vahelisest kitsast praost on mulle kõige reljeefsemalt paistnud nõukogude võimu sekkumine kirjandusprotsessi. Vahel paistsid selgelt ka nõukogude võimu aegsete kirjanduslugude kujundamisvõtted.
Sama võimalust pakkus ka Tallinnas asuva rahvusarhiivi Madara tänava lugemissaal, seal olen palju kordi rohkem viibinud, kuid seal segas kummaline laine inimesi, kes tegelesid küllaltki lärmakalt oma pärandiasjadega, ja mõtlesin: jumal tänatud, et olen paljas kui püksinööp … Vahel pukseeriti mõni neist lugemissaalist eesruumi rahunema.
See on ka kurb lugemistuba oma venekeelsete ülekuulamistoimikutega, Betti Alveri ja Heiti Talviku ning veljestolaste ülekuulamisprotokollidega. See äärmiselt rikkalik materjal kipub meie kultuuriringlusest kõrvale jääma keele puuduliku valdamise tõttu. Valu on puust palitutes ammu mulla all. Et rahvusarhiivi on talletatud ka vahetult pärast sõda sõjasaagina Tartust üle toodud kirjandusainest, ilusate templitega „Kultuurilooline Arhiiv“, selgus pikapeale.
Arhiivivaikus on mind ennast kuidagipidi distsiplineerinud, kiskunud välja tavaelu oravarattast ja mulle tundub, nagu lasuks mul kummaline kohustus nende ammulahkunute ees, kelle materjale ma parasjagu sirvin, loen ja lõpuks midagi edasi mõtlemiseks kopeerin – kohustus mäletada ja meenutada.
Film, kus oli juba EKLA mängus, läks käiku pika ja lohiseva nimega „Eesti poetessid. Debora Vaarandi ja Betti Alver“: ilmselt lootuses saada Moskvast tootmiseks raha. Tulemus oli kaks filmi, „Kodutee“ ja „Üks pilk Betti Alverile“ (1988). Kartus, et ilma Debora toetuseta ei lähe Betti Alveri film Moskvas läbi, oli kohalike võimumeeste oma. Kui vaadata äsja ilmunud Betti Alveri bibliograafias tema tõlgitud loomingut ja temast vene keeles ilmunud artikleid, oli venekeelsel lugejal Alverist ülevaadet rohkem kui küllalt.
„Bettiga on kõik kooskõlastatud“
Umbes sellal sain häbiväärse õppetunni kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus. Olin küll pannud tähele, et ajaleheköitega anti lugemissaali kaasa papilapakas, aga ei osanud sellega midagi peale hakata. Oleks seal olnud kirjas „Pane paberi alla, kui kirjutad vana ajalehe peal!“, kuid ei olnud. Mina kirjutasin kaasas olnud paberilehele ja siis näidati mulle, kuidas pastakakirja jälg on jäänud ka saja-aastasele ajalehele. Häbi oli, pealegi olin teinud filmikese paberirestaureerijast Aime Espenbergist paar maja edasi Tartu ülikooli raamatukogus, kus niisuguseid ebatasasusi siluti raamatupressi all.
EKLA-s lükati minu Betti Alveri fotode ülesvõtmine jalust ja pilkude eest ära tollasesse Rutt Hinrikuse ja Sirje Oleski tuppa. Olin parajasti seljaga ukse poole ja kaamera tegi kõva kõrinat, kui nägin Sirje Oleskit toolilt tõusmas ja minu selja tagant nõuti, et kelle loal ja mis õigusega ma seal toimetan Betti Alveri materjalidega! Ütlesin lihtsalt, et suures toas töötab filmi stsenarist Paul-Eerik Rummo ja kutsusin ta üle koridori kohtumõistjaks. Ei mingit tutvustamist ega vabandamist ka siis, kui Paul-Eeriku võluvormel „Bettiga on kõik „diskreetselt“ läbi räägitud ja kooskõlastatud“ lõpetas minu esimese ja viimase kontakti Karl Muruga. Mulle õpetati pätaeas püsivust ühe vana kampsuniga, millel oli kinninööpimiseks ligi kolmkümmend nööpi. Kommentaar: kui esimese nööbi valesti paned, pole lootustki viimast nööpi kinni panna! Nii läks ka kõigi poolt austatud õppejõu Karl Muruga.
Allikate tähtsus
Tehes filmi „Eesti hällilaulud“ (1989), ei leidnud ma korrespondenti või allikat kusagil Tõstamaa või Liu ranna kandis üles ning tulin abi otsima rahvaluule arhiivi folkloristidelt. Kas ma ei leidnud suvisel ajal õiget inimest või ei tahetud väärt allikat filmimehele lörtsida anda, aga mõni aeg hiljem sõitsin tühjade kätega uuesti otsinguile. Ei tea kui mitmenda külapoe juures öeldi, et isegi habemega nagu minul ei meelita teda enam kalmuaiast välja. Olla nädalapäevad tagasi sinna viidud. Need kaks näidet õpetasid mulle midagi omanditunde kohta uuritava materjali suhtes, mille lörtsija võib olla nii film kui ka teadmiste seljas anonüümselt liugu laskev filmitegija. Alles sajandivahetus tõi võimaluse ülatiitriga märkida teadmiste allikat.
Filmis „Aken aja liikumisse. Viivi Luik“ (1991) kulges Viivi vestlus Jaan Kaplinskiga parajasti remonditavas kohvikus Pegasus ja oli seega Tallinna-keskne. Filmi „Mälestus sinistes kildudes. Bernard Kangro“ (1992) võtete ajal pendeldasin Lundi ja Võrumaa vahet: kaks korda eri aastatel Lundis ja Kangrot Eestis kehastava Elmo Nüganeniga Võrumaal Bernardi jälgedel ja põgeniku paaditeekonna alguses Valkla rannas. Ülesvõetud materjali sai palju, EKLA-sse seda tehes ei jõudnudki, Bernardi arhiivgi oli veel Lundis. Seda filmi tehes olin pisut õnnelikki.
Film „Kodust punaste pihlade all. Kalju Lepik“ (1993) on vajunud unustusse. Lepik keelas tema esitatud luuletustest tsitaate eraldada ja esile tuua. Seetõttu sai film plakatliku ilme. Ka pidin talle Rootsi helistama ja paluma abi, kui stuudio nõudis, et filmi lõputiitritesse lisataks nimed isikute kohta, kes ei puutu asjasse. Meil endilgi läks Kihnus ütlemiseks, pigem tõe selgitamiseks ühiste tuttavate poliitilise meelsuse sünkroonis lahknemise kohta siin- ja sealpool Läänemerd, täpsemalt toimetaja-produtsent Aare Tiisvälja rolli kohta televisioonis, alates Valdo Pandi kuulsast saatest „Täna 25 aastat tagasi“ ja lõpetades Lepiku filmiga. Kihnus pidin oma tollast kaasat Õnnet tsiteerima: „Kui Aare sobib Lepikule, peab ta ka sulle sobima, sest pagulasi on vaja üles võtta!“ Arvasin, et Kalju katkestab suhted, sest nägin õhtuselt ringkäigult tulles, kuidas ta vari marssis Rock City toa kardinal. Hommikuks ei olnud midagi juhtunud. Sügisel Stockholmis pomises ta Austraalia krokodilliõlle kõrvaseks „Küll sa raputasid Kihnus …“
Vähe filmikunsti, palju inimesi
Filmides „Ilmakaarte õunapuud. Salme Raatma“ (1994), „Olla tahtsin olevikust väljas. Valeria Ränik“ (1995) ja „Usun lillede närtsimise sisse. Raimond Kolk“ (1996) on tänapäevase arusaama järgi vähe filmi, kuid palju armsaid inimesi. Märkima peaks kindlasti elava rahvalaulu ülesvõtmist Eestimaa eri paikades sarja „Loomise laul“ tarvis; valmis 18 osa. Saatesarja kavandatud materjali oli tunduvalt rohkem, aga see seisab filmi- ja heliketaste rinnuni ulatuvates karbivirnades seniajani ETV arhiivis: ETV-sse otse ülikoolist saabunud uus folklooriluud-toimetaja pühkis mu saate üleöö minema.
Kõige võimsamad mälestused on jätnud Bernard Kangro ja Raimond Kolk ning täielik lüüasaamine katsel üles võtta Hiiumaad ja hiiumurdelist luuletajat Elmar Vragerit: tema lätlannast abikaasa kaitsekilpi ei suutnud kõigutada isegi Arvo Mägi vahendajana.
Miks ma sellest pajatan? Nende filmide taustal olnud kontaktid kirjanduslooga EKLA-s ja eesti rahvaluule arhiivis ning rahvusarhiivi Madara tänava lugemissaalis on vorminud ka mind, rohkem, kui argipäevarattas taipaksin endale tunnistada. Arhiivihunt Vello Paatsi, nähes mind rahvusarhiivi lugemissaalis Tartus, ütles otsesõnu, et niiviisi võib minust veel isegi inimene saada. Kuigi Uku Masingut puutuvad materjalid oli välja tellinud filmikonsultant Külliki Kuusk, pannud mu laua taha lugema ja kadunud, lastes mul Uku Masinguga kahekesi olla.
Jõudsingi filmitriloogiani „Uku Masingu maastikud“ (1999–2006, valik lähtematerjale 2009), töötades ETV videooperaatorite „tuletõrjekomandos või litsimajas“. Nimetus oleneb mulle määratud tööst. Selle kõrval oli Masingu filmi kallal nokitsemine igal vabal hetkel värske õhu puhang ning hoidis elus. Sellest triloogiast sai vist minu nn elutöö.
Mäletan, kui „kuivasin tegevusetult ülekandekaamera sangade küljes“ (nii on öelnud vanemad kolleegid) Taevaskojas (näitlejad tegid ruumi omandamiseks proovi vabas õhus), kui äkki mu taha tekkis purupurjus filmikultuuriheeros, kes läbitöötatud alkoholipilvest pudistas: „Kas sina arvad, et hakkad muudkui tegema filmi Uku Masingust? Vaatame – vaatame!“ Selle küsimise teise poole KGB-vormel ajas naerma ning andis jõudu ühekorraga. Muide, ka see jäi mu ainsaks kontaktiks selle inimesega. 202 minutit ja 40 sekundit ekraaniaega ning 34 Masingust rääkivat inimest.
Ootamatud avastused
Oma raamatus „Üheksa arbujat“ (2019; lk 165–166) olen kirjeldanud üht paljudest emotsioonidest EKLA-s: „Mind vapustas, kui pisut salapärase ilmega arhivaar Mari Õunapuu (taustal mängu jälgiv kolleeg Leili Punga) ulatas mulle EKLA suures toas koopiate koopiad materjalist, millest ma ei osanud arbujatega seoses unes undki näha: Betti Alverilt Heiti Talvikule saadetud veerandsaja paki toidu- ja riietusesemete nimekirjad – kotleti ja pannkoogi, kuiviku ja kompveki täpsusega!“ (EKLA, f 408, m 22:2). „Mulle meeldivad arhiividest leitud asjad, mida otsidagi ei tea: Sirli Paimre Madara tänava lugemissaalist, tuues mulle tellitu, ütles, et minu palvet järgides lisas ka omalt poolt üht-teist. Nii jõudis minu käeulatusse Heiti Talviku portree trükiplaat. [ERA.4416.2.454] [—] Ma ei tea, miks Talviku kujutisega raske metallplaat puudutas mind kuidagi eriliselt. Võisin seda alateadvuses seostada plaadiga olematult hauatähiselt“ („Üheksa arbujat“, lk 222).
Inimese mälu toimib kummalise arvutina palju rohkem iseseisvalt, kui me teadvustame ja kui see meile meeldib: Janika Kronbergiga koos ellu kutsutud film „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri“ Karl Ristikivi seltsi nime all (lootuses, et keegi nopib Tartus filmi tegemise võimaluse üles, 2009), „Arbujate aabitsa“ näituse pildi- ja tsitaaditahvlid, klaaskastides pühendustega arbujatele ja nende lähikondlastele kuulunud raamatud, alul Tallinna keskraamatukogus, hiljem rändama läinud näitustel raamatukogudes, ning raamat „Üheksa arbujat“ on mu mälus segamini nagu Kört-Pärtli särk, kuid täpselt fikseerunud mõtte sünnikohaga: EKLA. Sealsed fotod ja tekstikatked mitme põlvkonna arhivaaride korrastatud ning talletatud materjalist on saanud kokku nii „Arbujate aabitsas“ kui ka teoses „Üheksa arbujat“.
Siia, EKLA suure toa tekstipeenrale, võiksin Joosep Tootsina puistata veel paarkümmend nimetamata jäänud autorifilmi ja folklooriga seotud lugusid ning sama palju operaatorina teistes „filmikapsaaedades“ osavõtmisi, ETV-s oli mul õnn olla „Väikese luulesaate“ ülesvõtja režissöör Aile Ellmanni käe all, 12 saadet sarja „Idée Fixe“ operaatorina, mõned hiljem kustutatud Eesti Raadio saated „Keskööprogramm“ luulest Mari Tarandi kaitsva tiiva all kuni tema lahkumiseni ja lõpuks olen koostanud mõned meelepärased luuleantoloogiad. Aga luuleantoloogiate koostamine on tulearg tegevus, paljakäsi filoloogide lõvikoopa pühapaikadesse luusima minek. Et see nii on, selgus Betti Alveri bibliograafia esitlusel, kus bibliograafia koostamise juurde oli Tartu filoloogide seltskonda sattunud – musta lambana või valge varesena? – Moskva kinoinstituudi taustaga filmitegija. Vabanduseks võiks kosta, et iidsetel aegadel siiski kolm korda ülikooli eesti filoloogiks tulemusteta pürginud meesinimene.
P. S. Kui vaid keegi oskaks mulle öelda, miks meie esimesest laulupeost ei ole ühtegi pilti säilinud (kuigi fotograafide reklaame tollastes lehtedes olen näinud), aga sakslaste omadest on, võiksin rahuliku südamega taevastesse arhiividesse lugema siirduda. Siinkohal teen kummarduse Vilve Asmerile ja Irma Pildile, EKLA minu aegade fotovaranduse arhivaaridele.
Vallo Kepp (1950) on filmirežissöör ja operaator, väikest viisi literaat ja bibliofiil.