Tekst: AGUR PAESÜLD, KUNTER TÄTTE Fotod: MATI KOSE
Tänavuse aasta linnuks valitud kormoran ehk karbas on viimastel aastatel sattunud suure tähelepanu alla. Seda omamoodi välimusega lindu on peetud ekslikult võõrliigiks. Osava kalastaja ja sukeldumismeistrina on ta väidetavalt konkurent kaluritele, kes kardavad, et ta mere kaladest tühjaks sööb. Need müüdid on visad kaduma. Sestap on igati paslik kormoraniga lähemalt tuttavaks saada.
Eripärane ja arhailine, kuid siiski oma
Nimetus „kormoran“ tuleb ladinakeelsetest sõnadest corvus ja marinus ehk ’meri’ ja ’vares’. Eemalt vaadeldes sarnaneb tema sulestik künnivarese süsimusta sulerüüga. Nagu vareslased on ka kormoranid osavad ellujääjad, kes suudavad muutuvate oludega hästi kohaneda. Kormoranlased on võidelnud oma koha eest päikese all äärmiselt pikka aega: molekulaarsete analüüside põhjal on nad välja kujunenud 28–23 miljonit aastat tagasi, aga fossiilileiud viitavad vähemalt 34 miljoni aasta pikkusele minevikule.
Meie kauged esivanemad, kes olid kiviajal Läänemere rannikul kanda kinnitanud, leidsid siit eest karbase lähedase alamliigi atlandi kormorani (Phalacrocorax carbo carbo). Nende küttimist tõendavad mesoliitikumist pärit luude leiud Kunda Lammasmäe ja Kõpu asulakohtadest. Praegusajal Eestis pesitsev Phalacrocorax carbo sinensis levis Läänemere piirkonda pool tuhat aastat tagasi, kõige varem tõenäoliselt 16. sajandil, hiljemalt 19. sajandil. Üle-eelmisest sajandist on teada ka esimesed selged kirjalikud tõendid Phalacrocorax carbo sinensis’e pesitsuse kohta Kolga kandis. Kuigi liiginimetus oli siinmail üles märgitud, ei päästnud see karbast Euroopas vaenamise eest, mis kestis 500 aastat. 19. sajandi lõpuks oli kormoran kadunud nii Taanist, Rootsist kui ka Eestist.
Pääses väljasuremisest
Möödunud sajandi keskpaigaks oli selge, et kui midagi ette ei võeta, hävib kormoranipopulatsioon Euroopas täielikult. Liik pääses väljasuremisest, kuna ta võeti Euroopa Liidus 1979. aastal kaitse alla. Seejärel taastus populatsioon üsna kiiresti. Muu hulgas aitas kosuda toiduks sobilike väikesemõõduliste kalade ebaproportsionaalselt suur hulk kohalikes kalakooslustes. Arvatavasti on kormorani arvukus suurenenud veel mitme bioloogilise, kultuurilise ja ökoloogilise teguri tõttu: keskkonnamürkide keelustamisest ülepüügi ja kliimamuutusteni. (Joonis 1.)
