Tait on riiakas vaid siis, kui mõni teine lind läheneb tema pesale või poegadele. Tülisid tuleb ette ka siis, kui otsitakse pesitsuspartnerit. Muul ajal toimetab ta rahumeeli, ent nobedasti kas roostikus, mujal kaldaäärses taimestikus või selle lähedal avaveel. Ega talle see ka eriti ei meeldi, kui inimesed liiga lähedale tulevad. Kui ta märkab uudistajaid, siis pageb kiiresti taimestiku varju ning ootab, kuni häirijad lahkuvad. Eriti kärmelt suunab ta peitu oma pojad.
Olen kohanud ainult ühte tõeliselt julget, isegi jultunud taita. See juhtus palju aastaid tagasi Inglismaal Kew’ botaanikaaias tiigi ääres. Sealsed taidad olid inimestega harjunud ega teinud neist väljagi, pigem vastupidi. Istusin pingile nende läheduses ja otsustasin kaasatoodud võileiva ära süüa.
Paar taita patseeris pingi lähedal ning üks neist arvas, et minu võileib sobiks hästi hoopis tema toiduks. Ta tuli mu juurde ja üritas mulle igati selgeks teha, et tahab võileivast osa saada. Kuna tema meelest oli tegemist erakordselt juhmi inimesega, kes heaga aru ei saanud, siis hüppas see pikkade varvastega umbes tuvisuurune lind mulle sülle ja püüdis võileivast tükki haarata.
Tõstsin võileiva kõrgele ning ajasin ta sülest maha, ise mõeldes, et ta on veel hullem kui meie kodused kajakad. Siis viskasin talle võileiva vahel olnud salatilehe, millest ta osa ära sõi. Et hoiduda edasistest nõuetest, tõusin püsti ja läksin eemale. Saia ja vorsti ei tahtnud linnule anda, sest see poleks talle kasulik olnud.
Imestan siiani, kuidas siin kandis arglikud ja pigem inimpelglikud linnud on suurlinnas nii julged ja oma õigust täis. Riiakaks ma teda siiski ei nimetaks, sest mingit pahatahtlikkust ta ei ilmutanud, tahtis üksnes oma toidu lihtsamalt kätte saada. Muidu mine mudast usse ja limuseid songima või veetaimi nosima. Ega teagi, kumb toiduhankimise viis oleks tal aidanud paremini energiat säästa, kuid loomuomane toit oleks talle kindlasti tervislikum.
Sirje Aher