Ken Kalling
Arstiteaduse ajaloos on juhtunud, et esialgu sümptomina käsitletud nähtus leiab lõpuks koha haiguste loetelus. Üks sellistest on kõrgvererõhktõbi, mille põhisümptomit pidasid paljud arstid veel eelmise sajandi keskpaigas kas hea- või pahaloomuliseks paratamatuseks. Hoopis kindlustusfirmad olid need, kes kõrge vererõhu näitajaid oma asjaajamises esimesena riskitegurina arvesse võtsid.
Põhjus ja tagajärg
Täiskasvanul peetakse normi piiriks süstoolset (südame kokkutõmbel tekkivat) vererõhku 140 mm Hg ja diastoolset (lõtvumisel tekkivat) 90 mm Hg. Kui need näitajad on pidevalt kõrgemad, saab rääkida hüpertooniatõvest. Selle sümptomeiks võivad olla peavalu ja -ringlus, ninaverejooksud ja väsimus, ent kuni pool tõbistest ei pruugi oma haigust tajuda.
Sekundaarse hüpertoonia puhul on teada põhjus (nt haigus), mis vererõhku tõstab. Enamik juhtudest (kuni 90%) on aga essentsiaalne hüpertoonia, mille sügavamad põhjused ei ole selged. Oskame kahtlustada häireid südame ja arterite (üks tõve rööpnimetus on „arteriaalne hüpertensioon“), aga ka neerude ja närvisüsteemi töös. Mõju avaldavad eluviis, hormoonid ja geenid.
Kõrgvererõhktõbi on paljude haiguste riskitegur, mille tüsistuste palett on lai: südame- ja neerupuudulikkus, isheemiatõbi, stenokardia, insult, silmapõhjade kahjustumine jm. Kõnealune haigus süveneb, seega tasub riskirühmadel (nt üle 65-aastased) ennast regulaarselt kontrollida. Meil kõigil tuleks elada tervislikult, vältida soola, suitsetamist ja alkoholi, hoida kehakaal ja stressitase kontrolli all ning palju liikuda.
Aitab aadrilaskmine
Eesti rahvameditsiini botaanilises andmebaasis Herba on vanim vererõhku mainiv märge pärit 1958. aastast. Talletatud on tõdemus: „Vanasti vererõhust ei teatud midagi“. Selle häda vastu on siiski loetletud hulk looduslikke vahendeid, mainitud on ka aadrilaskmist.
Kõrge vererõhu sümptomeid kirjeldati juba paar tuhat aastat eKr. Hiinas usuti „tugevat pulssi“ põhjustavat liigne soola tarbimine. Raviks oli aadrilaskmine, kaanid ja nõelravi. Egiptuses ennustati pulsi iseloomu alusel südame- ja ajuhaigusi. Antiik-Kreeka arstid soovitasid samuti kaane panna ja aadrit lasta. Antiiktraditsioon jätkus keskajal. Minevikus võidi verd eemaldada ka ennetava abinõuna. Muu hulgas seetõttu, et toonase arvamuse järgi ei põdenud naised mitut haigust. Praegu teame, et menopaus toob naistel kaasa vererõhu suurenemise riski.
Siinkohal tuleb meenutada, et kuni 1628. aastani ei tuntud vereringet, vaid veri arvati voolavat ühes suunas keha kaugematesse osadesse (veenid algamas maksast ja arterid südamest). Pulssi usuti põhjustavat aga veresoonte (mitte südame) kokkutõmbumine. Kuivõrd nii mõnegi tõve põhjuseks peeti vere liiga, oli igati loogiline ravi nimel aadrit lasta.
Hilisemal ajal tekkis ka nüüdisaegsemaid ravivõtteid, nagu riisidieet (et piirata toidus soola), palavikravi ning isegi kirurgiline närvisüsteemi kahjustamine. Praeguseks on need siiski minevikku jäänud.
Mõõtmisest saab rutiin
Pärast seda, kui oli saanud selgeks vereringe olemus, uuriti selle eri aspekte üha oskuslikumalt. 1733. aastal paigutas inglise teadushuviline vaimulik Stephen Hales peene toru (süstla) hobuse arterisse ja mõõtis arterist purskuva verejoa kõrguse. (Veel 1913. aastal on Peeter Hellat kirjeldanud „südame rõhumisejõudu“ järgmiselt: „Süda viskab iga kokkutõmbamise ajal ½ naela verd 10 jalga kõrgele“.) Stephen Hales oli ka see, kes tõi esile elastsuse kui arterite olulise omaduse vererõhu, aga ka pulsi mõistmisel.