Riia tsitadell – võimsaim Rootsis ja ainus Läänemere provintsides

Kuupäev:

Ragnar Nurk

Eelmises Horisondis on ilmunud üldisem artikkel Riiast kui uusaegsest kindluslinnast. Selle üks eriline osa väärib veel omaette esiletõstmist. Nimelt kujundati Riia keskaegse ordulinnuse piirkonna edasise arengu tulemusena Rootsi aja lõpuks seal välja eraldi kaitstav Riia tsitadell. Samas alles venelased ehitasid seal hiljem valmis täiemõõdulise garnisonilinnaku.

Mis on tsitadell?

„Tsitadell“ on üks neid kindlusarhitektuuri mõisteid, mida on kujundlikus tähenduses hakatud kasutama laiemalt: välisilmast eraldatud kindlale varju- või taganemispaigale osutades. Erialases tähenduses on „tsitadell“ (pr citadelle < it citadella ’väike linn’) suurema kindlustatud koha ehk tavaliselt kindluslinna südakindlustus, mis toimis viimase vastupanukohana ja mida sai eraldi kaitsta. See on n-ö kihilise kaitse näide. Valdavalt kasutatakse tsitadelli mõistet uusaegse suurtükkidega arvestava kaitseehitiskompleksi kohta. Võimaluse korral püüti tsitadell rajada täiesti korrapärase bastionaalkindlustusena, mis meenutas väikest ideaallinna.

Tüüpiliselt rajati tsitadell hiljuti vallutatud piirkonda, mille elanike lojaalsuses ei saanud olla lõpuni kindel. Tsitadelliks olemise määras asend terviku suhtes, mitte ehituslik kuju, nii ei pruukinud tsitadell arhitektuuri poolest erineda väiksest kindluslinnast või suuremast fordist. Piiripealse juhtumina on mõnikord tsitadelliks nimetatud kindlustamata linna kõrval asuvat forti. Tsitadellide sõjaline otstarve taandus, kui 19. sajandil hakati rajama kindlusi, kus kaitse põhines ettenihutatud fortidel ja kogu kindluse tuumikala tähtsus vähenes tuntavalt.

Paremini säilinud ja tuntumatest varauusaegsetest (16.–18. sajandi) tsitadellidest Euroopas võib nimetada näiteks järgmisi: Itaalias Siena ja Parma, Prantsusmaal Lille’i, Besançoni ja Saint-Martin-de-Ré, Hispaanias Pamplona ja Jaca, Saksamaal Jülichi, Spandau, Erfurdi ja Mainzi, Taanis Kopenhaageni ja Rootsis Landskrona tsitadell. Paraku olulise puudusena ei ole enamasti tsitadellide kõrval alles linnakindlustusi, mis võimaldaks nende tähendusest paremini aru saada.

Landskrona nelinurkne tsitadell õhust vaadatuna. Rootsi suurriigi sedalaadi rajatistest on see kõige paremini säilinud. Tõsi, linn tsitadelli kõrval oli tagasihoidliku suuruse ja kaitseehitistega. Kui arvestada üksikuid bastionaalforte, pakuvad säilivuselt konkurentsi Kuressaare Eestis ja Daugavgrīva Lätis. L.G.FOTO / WIKIPEDIA

Rootsi suurriigi aegsed tsitadellid

17. sajandist, kui Rootsi oli üks Euroopa suurvõime, on teada üsna palju tsitadellide projekte. Tegelikult oli suur katsumus ümbritseda isegi tähtsamaid linnu bastionaalkindlustustega, rääkimata tsitadelli ehitamisest, põhiprobleem oli raha nappus. Mõnikord ajendas tsitadelli ehitama soodsaid eeldusi pakkuv maastik või olemasolev linnus.

Rootsis tavatseti tsitadelli kohta üldjuhul kasutada hollandipärast sõna kasteel. Kõige enam kavandati ja rajati tsitadelle hiljuti liidetud provintsidesse. Üks lihtsakoeline viie bastioniga tsitadell, millel olid vaid pinnasest vallid, rajati 1630. aastatel Wismari linnakindlustuste juurde, kuid juba enne sajandi lõppu see lammutati. Kaks suhteliselt ühetaolist tsitadelli ehitati ajavahemikus 1660–1675 hiljuti Taanilt vallutatud lõunapoolsesse piirkonda: esmalt Malmösse ja seejärel Landskronasse. Mõlemad ümbritsesid hiliskeskaegset-renessansiaja linnust ja olid nelja bastioniga korrapärased ehitised.

Rootsi Läänemere provintside kindluslinnades, mille kõrval paiknes keskaegne linnus, ümbritseti linn ja linnus uusajal tavaliselt ühise bastionaalvööndiga (näiteks Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus ja Valmieras). Kavatsus ehitada tsitadellina välja Tartu Toomemägi või Tallinna Toompea jäi vaid paberile. Nii mõnegi bastionaalfordi – Paide, Kuressaare ja Nyeni – kõrval asuva linna kaitseehitised olid väga tagasihoidliku kaitsevõimega või jäid pooleli. Riia tsitadell oli Läänemere provintsides ainus, mis just tsitadelli funktsiooni silmas pidades kavandati ja valmis ehitati, ning ühtlasi oli see Rootsi suurriigi sedalaadi ehitistest võimsaim ja jäi kasutusele kõige kauemaks.

Mure Riia linnusega

Poola, Rootsi ja Vene ajal jäi endine Riia ordulinnus koos juurdeehitistega riigivõimu kõrgema esindaja residentsiks ja tema võimuaparaadi asukohaks. Sealt valitseti Liivimaa provintsi ehk tänapäeva Põhja-Lätit ja Lõuna-Eestit.

Suuri raskusi edaspidiseks tekitas asjaolu, et linn rajas Liivi sõja järgsel suhtelise sõltumatuse perioodil muldkindlustused ka vastu linnuseala. Ajaloolistele linnavaadetele ja -plaanidele tuginedes olid need hoolimata ruumikitsikusest 17. sajandi alguseks valmis ehitatud väga teravmeelsel kujul, mis meenutasid kahte Itaalia süsteemi poolbastioni, kusjuures linnuse ja linna vahele ei olnud jäetud isegi otseväravat, vaid liikuda tuli piki jõeäärt. Linnust ümbritsevad muldkindlustused olid pigem nõrgad ja lihtsakoelised ning vastu linna puudusid hoopiski. Rootsi võimu ajal see situatsioon esialgu kuigi palju ei muutunud, ehkki linnuse välimisi muldkindlustusi tugevdati, et need moodustaksid parema terviku linna bastionaalvööndiga.

Riia tsitadell 1656. aasta piiramise ajal. Adam Pérelle’i gravüür, avaldatud 1697. Sellesse lõiku ja ka linna lõunaküljele oli suunatud üks venelaste rünnakuid. NATIONAL LIBRARY OF ISRAEL / WIKIPEDIA

Mis on mis?

bastion – suurem viisnurkse põhiplaaniga muldkindlustus
fass – bastioni esikülg
flank – bastioni kõrvalkülg
oriljoon – fassi ja flangi kokkupuutekohas paiknev etteulatuv varjeehitis
kurtiin – kaht bastioni ühendav vall
raveliin – bastionide vahel vallikraavis paiknev kolmnurkne muldkindlustus
kasematt – kindlusehitise mis tahes kaetud ruum
kontramiin – maa-alune käik miinitõrje tarbeks
kaponiir – avatud või kaetud ehitis vallikraavi külgkaitseks
esplanaad – kindlustuste-esine lage ala

Riia linnuse ja tsitadelli uusaegsete arenguetappide plaaniskeemid: A – enne tsitadelli (kuni 1641), B – I Riia tsitadell (kuni 1656), C – II Riia tsitadell (kuni 1683), D – III Riia tsitadell (kuni 1871, viimased täiendused umbes 1812). Värviliselt on näidatud vastava perioodi lisandused (valminud enne märgitud aastat) ja halliga eelmistest perioodidest pärit ehitised. Tsitadelli asendit tänapäevase linnaplaani taustal vaata Horisondi eelmises numbris ilmunud plaanilt!

Väravad: 1 – Kuninga, 2 – Kuninganna, 3 – Vee.

Bastionid: B1 – Kristiina, B2 – Karl Gustavi, B3 – Karl IX, B4 – Gustav I, B5 – Karl IX, B6 – Gustav Adolfi.
Raveliinid: R1 – Prints Ulriku, R2 – Printsessi (algul peeti kontragardiks), R3 – Prints Karli, R4 – Prints Gustavi. JOONIS: RAGNAR NURK


I ja II Riia tsitadell

Riia tsitadellil saab eristada kolme põhietappi või õigemini kolme täiesti erinevat ehitist, mida on siin kujutatud kolmel juuresoleval skeemil.

Esimese tsitadelli põhiline projekteerija ja vähemalt osaliselt ka selle ehitanud ettevõtja oli Hollandi päritolu insener Jan Cornelis van Rodenburg, Rootsis tuntud kui Johan Rodenburgh (projekt valmis 1639–1643, esimesed säilinud plaanid on aastast 1641). Tema tsitadell – kuigi sellist nimetust veel ei kasutatud ja räägiti endiselt linnuse kindlustustest – kujutas endast ebakorrapärast piki jõekallast välja venitatud ehitist, mis hõlmas ka keskaegse linnuse. Vastu linna püstitatud kaitseehitised olid tagasihoidlikud ja linn säilitas ka enda omad, ehitades neid vaid veidi ümber.

Kindlusarhitektuuri poolest kõige omapärasem oli teine tsitadell (nüüd juba projektjoonisel Citadelle de Rigue). Võeti ette tööd, mille tulemusena laiendati tsitadelliala üldjoontes lõpliku suuruseni, kuid teisalt killustati see ala väga mitmeks osaks. Just selles etapis jäeti linnus põhilisest kaitstavast alast üldse välja, eraldiseisvana linna ja tsitadelli vahele. Mõte on arusaadav: kui linnuse ja linna vahel ei olnud piisavalt ruumi kaitseehitistele ega tulnud kõne alla osa linna selle tarbeks maha lammutada, siis tuli tsitadell ise nihutada linnast kaugemale. Välisküljele lisati suur kroonvärk, mille tähtsus seisneb selles, et see määras tsitadelli lõpliku suuruse, ehkki selle kaitseehitisi ehitati hiljem veel ulatuslikult ümber. Väga originaalse lahendusega olid nüüd vastu linnust ja linna ehitatud kindlustused, koos väljapoole murtud kurtiiniga ja kahe sellest lahus seisva kaitseehitisega, millele isegi kaasaegsed ei osanud õiget nime anda, neid kutsuti hiljem „krahv Totti eraldiseisvateks kindlustusteks“ (rts Gref Totts Detacherade Wärk).

Krahv Claes Åkesson Tott oli Liivimaa kindralkuberner 1665–1671 ja suundus siit edasi saadikuks Pariisi (suri seal 1674). Selles, et kindlustustööd kogu provintsis, sh Eesti alal Tartus ja Pärnus, 1660. aastate lõpus ja 1670. aastate alguses suurema hoo sisse said, oli krahv Tottil väga suur osa. Mis puutub Riia lossi, siis 1668. aastal saatis Tott Stockholmi selle kohta „mudeli“ (maketi?), järgmistel aastatel alustati töid ja arvatavasti täpsustati projekti. Veelgi enam, lahkudes kindralkuberneri kohalt, võttis Tott mitme provintsi kindluse valmisehitamise, muu hulgas tööd Riias, eraettevõtjana enda kanda, kaubeldes nende kiirendamiseks keskvalitsuselt välja märkimisväärse lisaraha. Jätame siin lahtiseks selle huvitava projekti autorsuse, s.o mil määral oli tegu Totti enda ja mil määral mõne fortifikatsiooniinseneri loominguga.

III Riia tsitadell: Dahlberghi projekt

Rootsi aja viimastel kümnenditel sai Riia tsitadell lõpliku üldkuju kindralkortermeister Erik Jönsson Dahlberghi (1625–1703) projekti järgi (variandid 1675–1683). Kuningas Karl XI 6. märtsil 1684 kinnitatud projekti järgi nähti ette ühtne kuusnurkne kuue bastioniga tsitadell, millele liituks vastu linna hornvärki meenutav eeskindlustus koos linnusega – linna kaitseehitised vastu linnust ja tsitadelli tuli lammutada. Kuigi vana linnuse uusi kindlustusi vastu linna ei jõutud rajada, hakati hoolimata linna pretensioonidest tõesti linnakindlustusi lammutama.

Erik Dahlberghi Riia tsitadelli projekt on vormistatud ka maketina. Selle projekti järgi said üldise kuju tsitadelliosa vastu linnust ja linna ning raveliinid. Ent linnuse linnapoolsele küljele kavandatud väiksemad bastionid jäid ehitamata. ROOTSI MEREMUUSEUM

Tsitadelli põhiehitise kuusnurk oli jõeäärse asukoha ja varasemate muldkindlustuste ärakasutamise tõttu ebakorrapärane. Dahlberghi pragmaatilisus avaldub asjaolus, et ta ei kasutanud tervikuna ära mitte ainult eelmisel etapil ehitatud kroonvärgi, vaid tegelikult oli kõigi tsitadelli bastionide kohal olemas mingi varasem muldkindlustus. Tsitadellile kavandatud kaks väravat, vastu linnust Kuningavärav ja sellest vastassuunas Kuninganna värav, jäid üldjoontes varasematele väravakohtadele. Tsitadelli keskväljak – ühtlasi sõdurite kogunemisplats ja turg – pidi tulema Kuningavärava-poolsesse tsitadelliossa. Keskelt jagas tsitadelli pooleks varasemast vallikraavist alles jäetud kanal, tänu millele said väiksemad alused Daugavalt tsitadelli sisse sõita. Siinkohal on oluline märkida, et Rootsi-aegne Riia tsitadell ei olnud üksnes militaarne üksus, vaid sinna anti ka erakrunte, eriti riigiametnikele ja ohvitseridele. Rootsi ajal ei jõutud kogu plaanitut valmis ehitada ja tooni andis puithoonestus. Sõjaväehoonetest valmisid põhiliselt mõned sõdurikasarmud.

Esimesena ehitati välja terviklikud bastionaalfrondid vastu linnust ja linna. Suurem töö oli esinduslik barokne Kuningavärav koos selle juurde kuuluvate kasemattidega. Maismaapoolsel küljel, kus kindlustuste peavall oli varasemast kroonvärgist mingil kujul olemas, alustati hoopis täiendavatest eeskindlustustest. Seal võeti esimesena ette Kuninganna värava esine lõik koos juurdepääsuteega üle Prints Karli ja Printsessi raveliini. Paraku jäid valmis ehitamata Dahlberghi ette nähtud kõige huvitavamad elemendid: viisnurksed kivist tornid-kaponiirid bastionide peal ja vallikraavi väliskaldal.

Stuarti muudatusprojekt

1687. aastal, kui tsitadelli ehitustööd olid juba mõne aasta käinud, tehti senisesse projekti üsna suur muudatus kahe enim ohustatud maapoolse kaitsefrondi kohta. Uue Liivimaa kindralkuberneri vabahärra (peatselt krahv) Jacob Johan Hastferi ettepanekul oli šoti-rootsi segapäritolu insener Carl Magnus Stuart (1650–1705) koostanud projekti, mille kuningas Karl XI kinnitas 13. mail 1687. Stuart oli sel ajal äsja saabunud suurelt Euroopa ringreisilt ja hästi kursis kindlusarhitektuuri viimaste arengutega. Sisuliselt alles äsja valminud Dahlberghi projekt kuulutati juba vananenuks! 

Kõige olulisem muudatus puudutas bastionide flanke. Stuart kavandas Riia tsitadelli kahes lõigus sissepoole kaarduvad ja välisküljelt ümarate oriljoonidega varjatud flangid. See oli Rootsi riigis esimene projekt, mille järgi tuli ehitada seda tüüpi bastionid, mis olid Lääne-Euroopaski alles hiljuti kasutusele tulnud. Sel ajal, 17. sajandi lõpus, oldi veendunud, et just niisuguse kujuga bastionid pakuvad parimat kaitset, ja neid kasutati kõige tähtsamate kohtade kindlustamisel üle kogu Euroopa. 

Oriljoonidega bastionid kui seesugused olid tuntud juba Itaalias 16. sajandil, kuid siin kirjeldatud kaarjate flankidega variant pärineb Prantsusmaalt ja seda seostatakse eriti Louis XIV aegse kindlustustööde juhi Sébastien Le Prestre´i, Vaubani markiiga (1633–1707). Sedalaadi bastionide laiem levik sai alguse Prantsuse-Hollandi sõja (1672–1678) järel. Vauban lasi sel moel kindlustada kümneid kohti (sh uus Strassburgi tsitadell) ja ka hollandlased palkasid prantsuse insenere endale seesuguseid kindlusi püstitama (nt Naardeni linnakindlustuste maapoolne osa, 1678–1684). Stuart, kes oli enne Riia tsitadelli projekti koostamist käinud ka Hollandis, oli väga tõenäoliselt näinud seal hiljuti valminud Naardeni kaitseehitisi. Ilmselt mõjutas uue Prantsuse meetodi kasutuselevõttu Põhja-Euroopas ühtviisi nii info prantslaste ja hollandlaste uutest kindlustustest kui ka hollandlase parun Menno van Coehoorni 1685. aastal ilmunud menukas traktaat, mis näitas, kuidas seda meetodit rakendada madalal maastikul vähemate kivimüüridega.

Samas ei või Rootsi puhul ära unustada otseseid naabreid, kelle tegemistel hoiti väga teraselt silma peal. Brandenburg-Preisimaa rakendas prantslaste uut meetodit, kui rajas alates 1687. aastast Weseli linnakindlustusi koos korrapärase viisnurkse tsitadelliga, mis sarnanes väga Strasbourgi omaga. Taanlased lisasid 1688–1690 Kronborgi kindlusele maismaapoolse lisakaitseliini. Mõlemad olid ehitustöödel rootslastest kiiremad.

1690. aasta paiku lisati Kronborgi linnuskindluse välimine kroonvärki meenutav bastionaalvöönd (pildil näha kindluse sadamapoolses osas). Sellel on sarnased kaarjate flankidega bastionid nagu Riia tsitadelli maapoolsetel kaitsefrontidel. CUCOMBRELIBRE / WIKIPEDIA

Kõnealuste kaarjate ja oriljoonidega bastioniflankide eelis seisnes selles, et kahurid olid suhteliselt hästi varjatud, aga samas mahtus neid ümarale osale üsna palju. Stuarti Riia projektis ja samal aastal hiljem esitatud Göteborgi senise projekti muudatusettepanekus on bastioniflankide ümarad osad venitatud küll lausa ebaharilikult pikaks – isegi nii palju, et osa kahureid seal enam „ei näinud“ naaberbastioni ette, mida need oleksid pidanud katma. Selle lahenduse sügavam mõte jääb mõneti ebaselgeks. Rootsi riigis jõuti sedalaadi bastione enne Põhjasõda rajada veel vaid kahes kohas: Göteborgi linnakindlustustel (lõplik projekt 1690/1693) ja Stralsundis ühe linnavärava lisakindlustusel – Kniepertori hornvärgil. Läänemere provintsides jäid Riia tsitadelli maapoolsed frondid ainulaadseks.

Riia tsitadelli kõnealuste ülimoodsate bastionide ehitustööd võeti käsile alles järgmisel kümnendil, kuid tegutseti üsna kiiresti, nii et juba paar aastat enne Põhjasõda olid need üliolulised lõigud saavutanud kaitsevalmiduse. Esimesena ehitati Kuninganna väravaga põhjapoolne front ja teisena kirdepoolne front (põhitööd umbes 1694–1696 ja 1696–1698). Kui Kuninganna värava juures paiknesid suurtükid kaarjal valliosal üksnes avatult kaitserinnatiste taga, siis hiljem valminud frondil lisati vahepeal Liivimaa kindralkuberneriks saanud Dahlberghi korraldusel nende alla kasemattidesse teinegi rida kahureid. Riia tsitadellis oli üldse palju maa-aluseid ruume, näiteks olid nii bastionide kui ka raveliinide esikülgedes võlvitud kontramiinid, kus osaliselt olid ka musketilaskeavad. Kui 1700. aastal puhkes Põhjasõda, oli Riia tsitadell heas kaitsevalmiduses ja seal oli 142 suurtükki.

III Riia tsitadell Põhjasõjaks valminud kujul 1700. aasta paiku. Jeremias Wolffi gravüür Friedrich Bernhard Werneri joonistuse järgi, umbes 1720.

Tsitadelli maapoolsetel külgedel olid kõrged eskarpmüürid ja palju kasematte. Lisatud on originaaljooniste mõõtkava Reinimaa jalgades (10 jalga – u 3,1 m). A – kurtiini lõige koos selle siseküljele sisse ehitatud kasematiga (Kuninganna värava mõlemal küljel), vallikraavis jääb lõikesse tenail; B1 – bastioniflangi lõige algse projekti järgi ehitatud Kuninganna värava frondil; B2 – bastioniflangi lõige naaberfrondil koos Erik Dahlberghi käsul lisatud „kaetud patareiga“ ehk laskekasemattidega (pidid tulistama üle siingi valli ees paiknenud tenaili); C – bastionifassi lõige eskarpmüüri galerii laskekasematiga; D – raveliini fassi lõige koos kontramiiniga (mõnes lõigus olid arvatavasti ka laskeavad). JOONIS: RAGNAR NURK

Riia tsitadelli põhjapoolne front Põhjasõja alguses 1700. aastal. Üleval keskel on Kuninganna värav, sellest vasakul paistab osa Gustav I ja paremal osa Karl XI bastionist. Tee väravasse viib üle kahe raveliini: pildi keskel Prints Karli ja paremal all Printsessi raveliin. Daugava jõgi jääks pildil paremale. 1700. aasta suvel oli selles lõigus, kaasa arvatud mõlemad bastionid ja raveliinid, reaalselt olemas kokku ligikaudu 60 suurtükki. REKONSTRUKTSIOON RAGNAR NURK, TEOSTUS ANA RUIZ RECHE. PILDI VALMIMIST ON TOETANUD KOIT RIKSON (OÜ EOSTRE PUBLICATIONS)

Vene võimukeskuse kujundamine

Vene võimu ajal kujundati tsitadellist puhtriiklik ja -militaarne linnak. Tsitadelli ehitatud esimene kivist õigeusukirik pole säilinud. Varasematest tsaariaegsetest hoonetest on alles kaks 1720. aastatel ehitatud lihtsailmelist kivist proviandimagasini (neist ilmekaim Citadeles iela 3).

Põhilised ümberplaneerigud tehti ja kivihooned ehitati Katariina II ajal 1770.–1780. aastatel. Suurt osa etendas võimekas Liivimaa kindralkuberner George Browne. Tsitadelli kivihooned moodustasid küllaltki tervikliku varaklassistsistliku ansambli. Uus keskväljak rajati tsitadelli maapoolse osa keskele, selle ümber paiknesid olulisemad hooned, nagu komandandimaja, uus õigeusukirik ja peavahihoone (viimased kaks on tänini alles); parema asukohaga ja esindluslikumad olid ka ohvitseride majad. Teistest põhiehitistest veidi hiljem valmis 1801. aastal tsitadelli jõepoolsel küljel suurtükiväe arsenali kompleks, millel oli kahekorruseline peahoone ja siseõu. Tsitadelli muidu valdavalt ühe- ja kahekorruseliste hoonete hulgas kõrgus Peetrusele ja Paulusele pühendatud garnisonikirik ja ühtlasi Riia õigeusu katedraal (1781–1785, arhitekt Sigismund Zoege von Laurenberg). Märkimisväärselt kõrge läänetorni tõttu tõi kirik tsitadelli ja sellega Vene võimu alla kuulumise linna siluetis rõhutatult esile.

Tsaariajal loobuti kindlustamast linnuseala vastu linna, kuid linna kindlustused vastu linnust ja tsitadelli kaotati nüüd täielikult, kaasa arvatud osa Jakobi bastionist. Ühele linna kindlustustest vabaks jäänud kohale rajati nn väike paraadplats (praegune Jēkaba laukums) ja linnuse juurde riiklik esindusväljak (Pils laukums).

Tsitadelli keskväljaku ajaloolisema ilme säilitanud osa tänapäeval. Paremal peavahihoone. OLGERTS V / WIKIPEDIA

Tükike tsitadelli: Kuninganna värava kindluseperioodi lõpu fassaad, paigutatuna ümber Läti presidendilossi hooviväravaks. See fassaad oli tehtud Alexander Stauberti 1826. aasta projekti järgi. Värav on kokku pandud algsest madalamana ja ilma mõningate detailideta. RAGNAR NURK

Tsitadelli-kindluse lõpp

Tsitadell säilis kindlusena ja koos juurdekuuluva esplanaadiga kuni 1871. aastani, veel kümmekond aastat pärast seda, kui Riia linna ümbritsenud muldkindlustusvöönd oli linnapildist kaotatud.

Tsitadelli demilitariseerimise eesmärgil 1871. aastal koostatud plaan näitab kasematte ja hoonestust kindluseperioodi lõpul. Asendit tänapäevase situatsiooni taustal vaata Horisondi eelmises numbris avaldatud Riia kindluslinna plaanilt. LÄTI AJALOOARHIIV

Tsitadelliala uue planeeringu kinnitas keiser 1875. aastal, kusjuures tsitadelli keskne hoonestatud ala jäeti sõjaväe omandusse. Varem ümber linna rajatud linnakanalit ja pargimaastikku pikendati ümber tsitadelli. Riia vanalinna kvartaleid laiendati tsitadelli muldkindlustuste alale küllaltki vähesel määral. Jõe poole rajati Riia tolliameti kompleks, mille uhke historitsistlik peahoone (Krišjāņa Valdemāra iela 1a) paikneb endise Kristiina bastioni kohal. Suurt kahju on tsitadellile teinud 1960. aastatel alanud nn Vabariigi väljaku (Republikas Laukums) haldushoonekompleksi rajamine, mis on jätkunud uute suurehitistega pärast Läti iseseisvuse taastamist.

Siiski, hoolimata esmapilgul mitte eriti kutsuvast keskkonnast tasub kiigata ka Riia vanalinna kaugemasse ossa.

Lisalugemist Riia kindluslinna teemal vaata Horisondi 4/2025 numbris ilmunud artiklist.

Autor tänab teadusvisiidi toetamise eest Läti teaduste akadeemiat ja suurepärase vastuvõtu eest Ieva Oset.

Ragnar Nurk (1983) on Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna arheoloog. Tema töö on seotud kesk- ja uusaja arheoloogiaga, sõjaliste kaitseehitiste ja linnaplaneerimise ajalooga.

Artikkel on ilmunud Horisondi 5/2025 numbris.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

Kas pesta või mitte pesta?

Mati Roasto, Mihkel Mäesaar, Marian Valk Eesti maaülikooli uuringu järgi...

Eesti strontsiumi aluskaart avab muinasrännete uurimisel uusi perspektiive

Raivo Suni 2016. aasta suvel avaldati kaks Eesti arheoloogide osalusel...

Enesetapp keskajal: näiteid 13.–15. sajandi Prantsusmaalt 

Kaisa Raid Seal, kus elavad inimesed, on alati tulnud ette...

Tumeaine detektor näeb päikeseneutriinosid

Andi Hektor, Kristjan Kannike Igale maapinna ruutsentimeetrile langeb sekundis kümneid...