Tekst: EERIK LEIBAK
Eestikeelse raamatu viiesaja-aastases ajaloos leiab maakeelseid linnumäärajaid üksnes viimasest viiendikust.
Enne seda oli Eestis kasutusel saksakeelne loodusteaduslik trükisõna, seega ei piisanud eesti keele oskusest, et täpselt ja teaduslikult eristada linnuliike. Suurem osa elanikkonnast elas tollal maal ning sai loodushariduse kodustes oludes ja kogenenumatelt karjapoistelt, oma kihelkonna linnustikku (paitsi osa värvulisi jms. liigirohkeid rühmi) tunti üsna hästi ilma raamatutarkusetagi [10] (Mäger 1967). Esimeste looduslooraamatute koostajad Carl Robert Jakobson ja Juhan (Johann) Kunder tõlkisid suure osa teabest saksakeelsest kirjasõnast, sedakaudu jõudis koolinoorteni uusi teadmisi ennekõike eksootiliste (välismaiste) linnuliikide ja -rühmade kohta. Kunderi „Elajate riigis” [9] (Kunder 1877) on ka kolm must-valget tahvlit kokku 26 linnuliigi pildiga.
Üheksakümmend kaheksa aastat tagasi Mihkel Härmsi sulest ilmunud esimese eestikeelse linnumääraja [2] eesmärgiks oli „abiks olla looduseharrastajale lindude eluoludega tutvumisel ning võimaldada eesolevat lindu tabelite abil kindlaks määrata”. Seega võib arvata, et „loodusteaduslikkude teadmiste levitamise” kõrval oli Mihkel Härmsile raamatu koostamise oluliseks ajeks emakeelse ülikooli asutamine kaheksa aastat varem ja tudengite vajadused. Tegemist pole tänapäevases mõistes välimäärajaga (tollal polnud neid mujalgi maailmas): sõna otseses mõttes „eesolev lind” määratakse dihhotoomsete (tees-antitees-tüüpi) määramistabelite abil seltsi, sugukonna, perekonna ja liigini. Samal põhimõttel on koostatud ka enamik praegusi taime- ja putukamäärajaid. Kokku 82 joonisel on kujutatud üksnes lindude tiibu, jalgu, päid jm kehaosi, juhtimaks tähelepanu mõnele määramistunnusele. Tekstiosas kirjeldatakse põgusalt iga liigi välimust ning natuke pikemalt elupaiku, pesitsemist ja häälitsusi. Suurem osa ökoloogilistest andmetest põhineb Härmsi isiklikel vaatlusil, niisiis pole tegemist mõne välismaise määraja mehaanilise kohandamisega Eesti oludele.
- Bruun, Bertel & Arthur Singer 1974. Euroopan lintuopas. Maastokäsikirja. Helsinki, Weilin + Göös, 318 lk.
- Härms, Mihkel 1927. Eesti linnustik. Kodumaa lindude määramise tabelid. Tartu, K./Ü. „Loodus”, 218 lk.
- Jonsson, Lars 2000. Euroopa linnud. Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 560 lk.
- Kumari, Eerik 1953. Eesti lindude välimääraja. Polevoj opredelitel’ ptic Éstonii. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 160 lk.
- Kumari, Eerik 1954. Eesti NSV linnud. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 415 lk.
- Kumari, Eerik 1959. Eesti lindude välimääraja. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 200 lk.
- Kumari, Eerik 1974. Eesti lindude välimääraja. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, Valgus, 200 lk.
- Kumari, Eerik 1984. Eesti lindude välimääraja. Neljas, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, Valgus, 224 lk.
- Kunder, Johann 1877. Looduse õpetus. Esimene raamat: Elajate riik. Tartu, Schnakenburg, 116 lk.
- Mäger, Mart 1967. Eesti linnunimetused. Tallinn, ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut, 272 lk.
- Rootsmäe, Lemming & Heinrich Veroman. Eesti laululinnud. Tallinn, Valgus, 296 lk.
- Svensson, Lars, Killian Mullarney & Dan Zetterström 2015. Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja. Parandatud ja täiendatud kordustrükk. Tallinn, Varrak, 448 lk.