projekti FUNACTION välitööd Valgejõel
Foto: Kristel Panksep
Kõik organismid (nt kalad, taimed, putukad, limused) jätavad keskkonda oma rakke, väljaheiteid, lima, karvu ja muud biomaterjali, mis sisaldab DNAd. Võttes uuritavast keskkonnast proove, saab eraldada DNA ja analüüsida, millised liigid on olnud selles keskkonnas või elavad seal praegu.
e-DNA on DNA, mis on eraldatud otse keskkonnast, näiteks vee-, sette-, mulla- või õhuproovidest, ilma et oleks vaja organisme ennast otseselt näha või püüda. e-DNA-põhiste meetoditega uuritakse eelkõige selliseid liike, mis on haruldased või mida on raske jälgida või püüda. Need võivad olla varjulise eluviisi ja väga väikese arvukusega või hoopiski oma levilat laiendavad võõrliigid.
Termini kujunemine. Suured ja väikesed olendid
Ajaloolist tõde silmas pidades tuleb mainida, et e-DNAl põhinevate uuringute kontseptsioon on mõneti anastanud algse otse keskkonnast eraldatud DNA uuringute mõtte. Kõigepealt peeti silmas keskkonnast pärit eri mikroorganismide pärilikkusinfo uurimist. Sellega tehti algust juba 1980. aastatel ja 1990. aastate alguses.
Sõnapaari environmental DNA (keskkonna-DNA) võttis kasutusele Francesco Ficetola ja Claude Miaud’ uurimisrühm 2008. aastal avaldatud töös[3], mõeldes selle all eelkõige makroorganismide ehk mikroskoobita nähtavate elusolendite DNA-d keskkonnas. Nii hakatigi terminit e-DNA algul pruukima põhiliselt valdkonnas, mis uurib makroorganisme: siht oli eraldada neist pärinevas materjalis leiduv DNA, mis on sattunud keskkonda.