Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
Noarootsi kihelkonnas asub kaks Eesti äärmuspunkti: Ramsi neem on Mandri-Eesti läänepoolseim ja Põõsaspea neem loodepoolseim punkt. Ühtlasi kuulub kihelkonna koosseisu Osmussaar, mis on Eesti loodepoolseim ala. Mida me veel teame Noarootsi kihelkonnast?
MITMEKESISED MAASTIKUD
Eesti looderannikul seigeldes satute pärast Nõva pikale teele läbi paksu metsa. Kui mets järsku otsa saab, siis olete sattunud justnagu hoopis teistsugusesse maailma. Mujal Eestis nähtust erineb siin nii mõndagi paljud. Enim hakkavad silma teeviidad, millel on eesti- ja rootsikeelsed külanimed. Olete Eesti mandriala kõige loodepoolsemas kihelkonnas Noarootsis.
Maastikuliselt paikneb Noarootsi kihelkond Lääne-Eesti madaliku merekuhjelises põhjaosas. See tähendab, et enamik siinsest maast on alles viimase mõne tuhande aasta jooksul Läänemerest välja kerkinud ning seetõttu kaetud meresetete ja rannavallidega. Kunagiste rannavallide vahel paiknevad aga järved ja laialdased sooalad.
Endel Varepi (1984) on kihelkonna jaotanud neljaks maastikurajooniks. Eraldi maastikurajoonidena on Varep eristanud Noarootsi poolsaart ja Osmussaart. Kihelkonna põhjaosa, Põõsaspea, Dirhami, Rooslepa ja Riguldi piirkond kuulub Riguldi–Nõva rajooni. Siinsete maastike eripära on „laialdased metsad mereliivatasandikel ja luiteahelikel, rohked järved ja sood“. Väike osa kihelkonna lõunaosast, Sutlepa ümbrus, kuulub Ridala – Lääne-Nigula mikrorajooni, mida iseloomustavad ulatuslikud loopealsed ja abradeeritud moreentasandikud [4].