Tekst: MEELIS PÄRTEL
Linn kui keerukas ja elurikas ökosüsteem
Kui Viktor Masing avaldas 1979. aastal Eesti Looduses kaheosalise artikli „Linn kui ökosüsteem“, oli see mõte paljudele harjumatu [5, 6]. Linna peeti looduse vastandiks, mitte selle osaks. Praegusel ajal tundub Masingu lähtekoht enesestmõistetav. Ökosüsteem on elusorganismide ja nendevaheliste suhete tervik koos neid mõjutava eluta keskkonnaga. Kuhu ökosüsteemi piir tõmmata, oleneb teadlase uurimisküsimusest: see võib olla kas terve linn, üks park, põlispuu või ka üks selle leht. Igal juhul sõltuvad ka linnas taimed, loomad, seened, mikroobid ja inimesed üksteisest ning mullast, veest, õhust ja kliimast. Linn koos inimestega allub samadele ökoloogilistele seaduspärasustele nagu mets või soo.
Praeguseks elab enamik maailma rahvastikust linnades. Inimeste heaolu mõttes on seetõttu oluline teada, kuidas linna ökosüsteemid talitlevad ning mis roll on selles elurikkusel [2]. Ökoloog ei näe linna lihtsalt halli ja rohelise mosaiigina. Ta näeb kümneid elupaiku, millel kõigil on oma eripära. Just elupaikade mitmekesisus teeb linnast ökoloogiliselt huvitava uurimisobjekti. Inimene on toonud linna nii omamaiseid kui ka rohkelt mujalt pärit taimeliike. Peale selle on suur osa elustikust leidnud tee linna iseseisvalt. Kui maakasutus linna ümber elurikkust ei soosi, jõuavad linna järjest rohkem ka need liigid, kes varem asustasid metsi, niite ja märgalasid. Linnarebased on juba paljudele tuttavad, kuid linnades askeldavad ka oravad, nugised ja koprad.