Eesti Looduse tarkusekuu number tutvustab vesipappi

Kuupäev:

Septembrinumbri kaanelugu on linnust, kes on nime saanud köstri kuube meenutava välimuse järgi. Vesipapp ei ole Eestis sugugi sage linnuliik, kuid on kindlad elupaigad, kus teda võib tõenäoliselt kohata. Nimelt askeldab veeköster jõelõikudel, mis on piisavalt kärestikulised ja hapnikurikka veega ning kus talvel vesi ei külmu. Enamik vesipappe toimetabki meil talvel, aga väike osa neist söandab Eestisse jääda ka pesitsusajaks. Looduspiltnik ja hingelt loodusemees Jaanus Tanilsoo vahendab põnevaid kaadreid Võrumaal pesitsevast vesipapiperest. Tema kirjutisi täiendavad loomaökoloog Tuul Sepa selgitused selle kohta, miks vesipapp nõksutab ning kas papiisandal võib pesitsushooajal olla korraga mitu emandat.

Metsade elupaikadest on aasta vältel räägitud väga palju. Ent võtame teema taas vaatluse alla. Anneli Palo soovitab Eesti metsaelupaikade nimestikku lisada esikmetsad, mis kujunevad merest kerkivale maapinnale Lääne-Eestis kõigepealt põõsastikena.

Metsas elavatest loomadest on juttu usutluses ulukibioloog Harri Valdmanniga. Rainer Kerge on temalt uurinud, mismoodi saavad metsloomad hakkama neid tabavate haigustega; kas meie metsades kährikut liialt palju ei ole; millise toidulauaga peab hunt leppima praegu, kui metssigu enam kuigi palju ette ei juhtu. Samuti on kõne all jahiturism ja hundijaht, kaelarihmadega märgistatud loomad ja ulatuslik metsaraie, mille tõttu on Valdmanni sõnul üldpilt enneolematult kole.

Heidame pilgu ka minevikku: Sõrve poolsaare metsadest kui maamärgist kirjutab Toivo Meikar, Tamula järve veetaseme mõõtmise ajalugu ja Võru linna uputusi meenutab Tiia Pedusaar, 800 aasta eest peetud muistse vabadusvõitluse suurima lahingu paika Viljandimaal otsib aga Jaan Laas.

Et loodus on kaunis, kosutav ja maitsev, saab kinnitust mitme kirjutise põhjal. Juhani Pütsepp vahendab lugejatele Sinesaarõ murakakulda. Triin Nõu kirjutab aasta puust meie toidulaual: viirpuuvilju saab kasutada moosides või rikastada muul moel toidulauda. Seevastu Ülar Allas tutvustab eksootilisemat ja mõneti vastakaid tundeid tekitavat kommet: linnupesade söömist, mis on eriti levinud hiinlaste hulgas ja mujal Aasias. Hendrik Relve innustab seekord rändama Uus-Meremaale.

Üksiknumbri või e-ajakirja saab soetada ka meie e-poest!

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

KELLELE KIRJUTATAKSE AJALUGU | Kõik on suhteline

Tekst: MATI LAUR Kui ajalugu oli hakatud pidama teadusdistsipliiniks, kujunes...

Põlengud kujundavad kooslusi

Tekst: PILLE TOMSON Aastal 2021 siseministri määrusega kinnitatud „Maastiku kontrollitud...

Moodne materjaliteadus ammutab inspiratsiooni bioloogiast

Klassikaliselt on materjaliteadus toetunud kolmele alussambale: füüsika, keemia ja...

Kas peaks tundma muret ülitöödeldud toidu pärast?

Ülitöödeldud toidu tootmisel on kasutatud toidust eraldatud ja puhastatud...