Kaisa Raid
Seal, kus elavad inimesed, on alati tulnud ette enesetappe. Kuna ajaloolistes dokumentides ei ole enesetappe kuigi palju märgitud, võib jääda mulje, et varasematel aegadel oli vabasurmi vähem. See järeldus pole siiski õige, sest suur osa suitsiididest on lihtsalt jäänud kirja panemata. Nii mõneski allikas on enesetappe mainitud üksnes vihjamisi: kui „õnnetusi“ või „ebaõnne“. Keskaja Euroopa enesetapujuhtumeid uurinud ajaloolane Alexander Murray on jõudnud järeldusele, et võrreldes teiste riikidega suhtuti Prantsusmaal enesetappudesse kõige karmimalt. Ometi leidus juhtumeid, kus kohtuvõim ilmutas vabasurma läinule karistust määrates mõningast leebust. Millest tulenes niisugune kahetine suhtumine? Seda aitavad välja selgitada kunagised kohtudokumendid.
Prantsusmaal Autuni katedraalis eksponeeritav keskaegse skulptori Gislebertuse kapiteel, mis kujutab seda, kuidas kuradid poovad Juudast. Kristlikus mütoloogias on Juudast peetud negatiivseks tegelaseks, sest ta polnud pelgalt reetur, vaid ka enesetapja. Kristliku vaate järgi on elu jumala kingitus ning enesatapp patt. BENJAMIN SMITH / WIKIPEDIA
Killustunud kohtusüsteem
Prantsusmaa kohtusüsteem oli 13.–15. sajandil võrdlemisi keeruline ja killustunud. Ühtse süsteemi asemel oli võim kohalike valitsejate käes, kes enamasti õigusmõistmist ei dokumenteerinud, mistõttu on keskaegsete suitsiidide kohta säilinud pigem vähe infot. Sellegipoolest leidub dokumente enesetapu kohta. Näiteks pidasid korralikke karistusregistreid kloostrid, eriti need, mis paiknesid pealinna läheduses, sest nad pidid alatasa kaitsma oma õigust mõista enda maadel kohut. Ka linnad, mis olid seotud kõrgema kohtuastmega, olid hoolsamad eri juhtumeid kajastama. Sellest hoolimata olid kohaliku valitsuse dokumendid pigem detailivaesed. Üksikasjalikumat teavet on enamasti talletatud keerukamate juhtumite kohta, kui otsiti abi kõrgematelt võimuesindajatelt.
Kõige teaberikkamad dokumendid, mis puudutavad enesetappu, pärinevad kuningale kõige lähemal olnud nn taotluste kohtust. Sinna pöörduti siis, kui langetatud kohtuotsusega poldud rahul. Seda tegi üldiselt mõni süüaluse pereliige, kes esitas edasikaebuse, mille tagajärjel kohtunikud kaalusid juhtumit hoolikalt ning käisid vajaduse korral kohapeal olukorda uurimas (kas isiklikult või saadiku kaudu). Kui leiti, et juhtum vajab teistsugust lahendust, saadeti kohalikule õigusesindajale nn vabastuskiri, mis muutis süüaluse saatust. Need vabastuskirjad, mis kirjeldavad üksikasjalikult süüaluse tegusid, ongi üks paremaid allikaid uurimaks suhtumist enesetappu.
Vaade enesetapule
Keskaegne arusaam enesetapust erineb tänapäevasest mitmel moel. Tol ajal kasutati suitsiidi korral niisuguseid väljendeid nagu „enda tapja“, „ennast haavama“, „end mõrvama“ jms.
End ära tapnud inimest peeti pigem kurjategijaks kui ohvriks ning enesetappu isegi hullemaks mõrvast. Seda tõendab 14. sajandist pärinev Philippe de Valois’ ja Charles VI kinnitatud Lille’i seadustik, mille kohaselt on enesetapp „üks kõige suuremaid ja hirmsamaid kuritegusid, mis olla saab“.
Üldjoontes jaotati enesetapjad kaheks: need, kes tapsid end teadlikult (de propos délibéré), ja need, kes olid hullud ega teadnud, mida nad teevad (fols et hors de sens). Hulluks peeti üldjuhul neid isikuid, kes olid enne surma ja surma ajal käitunud enda või teiste suhtes ohtlikult. Seepärast võib arvata, et toona lahterdati teadlike enesetapjate hulka ka näiliselt terved inimesed, kes praeguste arusaamade järgi siiski polnud vaimselt terved.
Kuigi juba tollal nähti enesetapu seost vaesuse, haiguste, üksilduse, sõja, vangistuse (vahel isegi eeldati, et karistuse kandmise asemel võib kurjategija end vangis ära tappa) või mõne muu asjaoluga, ei vabastanud see enesetapjat kuriteosüüst.
Enese tapmine ja sellele järgnev
Valitses arusaam, et ennast tapetakse eraldatud paigas. Sellest juhinduti ka siis, kui surma põhjus ei olnud kindel. 13. sajandil oma kogemuste põhjal kohtu mõistmise juhendi kirjutanud jurist Philippe de Beaumanoir rõhutas, et kui surnukeha põhjal pole kuriteo olemus kindel, siis tuleb uurida surma asjaolusid. Kui keha leiti kohast, kus lahkunu oli käinud regulaarselt, ning tal oli vaenlasi või oli koht ise ohtlik, võis järeldada, et tegemist oli mõrva või õnnetusega. Kui surnu leiti eraldatud paigast ning oli alust arvata, et inimene oli olnud joodik või segane, siis ta oli tapnud end teadlikult.
Enim levinud enesetapuviis oli poomine, seejärel uppumine. Ühtlasi on teada juhtumeid, kus inimene oli end tapnud terariistaga, hüpanud kõrgelt alla või jätnud end vigastuse korral hooletusse. Säilinud kohtudokumentide põhjal on järeldatud, et mehed tapsid end umbes kaks-kolm korda tihedamini kui naised.
Kui oli avastatud enesetapja surnukeha, tuli teha hulk ametlikke toiminguid: eemaldada keha sündmuspaigast, karistada ja lõpuks matta. Keha tohtis liigutada ainult kohaliku seaduseesindaja loaga. Laipa ei tohtinud puutuda enne, kui keegi kohtusüsteemist, näiteks senjöör, vikont või mõni tema alluv, oli seda näinud. Enamasti tuli neil ametimeestel lõigata läbi poomisköis ja keha minema toimetada. Põhja-Prantsusmaalt Abbeville’ist on teada juhtumid, mille korral viidi surnukeha majast ära uksesse lõigatud augu kaudu või hoopis lävepaku alt. Karistuseks veeti surnukeha enamasti hobusega läbi linna võllamäele. Juhul kui surnukeha polnud või oli see liialt lagunenud, asendati laip nukuga, mida rahva ees karistati. Surnut nuheldes arvestati, kas too oli naine või mees. Mehe keha üldjuhul poodi üles, aga naise oma põletati. Üksikutes allikates on kirjeldatud juhtumeid, kus surnukeha tõmmati jalgupidi võlla. Vaidlusi tekitas enesetapu teinud aadlike ja vaimulike kohtlemine. Nimelt oldi mõnes piirkonnas seda meelt, et nende surnukehade ülespoomist tuleks vältida.
Enesetapja korral oli keelatud nii usuline tseremoonia kui ka lahkunu sängitamine pühitsetud mulda. Seetõttu lõppes surnu teekond enamasti põllul või suuremal väljal. Mõni seadus isegi nõudis, et surnut tuleb kohelda jõhkralt ning tirida põllule nii julmalt kui võimalik, et teised võtaksid sellest õppust. Alandavast kohtlemisest pääsesid ainult need enesetapjad, kes olid tunnistatud hulluks, seega ka süütuks.
1364. aastal surnud Prantsusmaa kuninga Jean II matuserongkäiku kujutav miniatuur. Enesetapjaid koheldi toona teisiti: karistuseks veeti nende surnukeha läbi linna võllamäele ning keelatud oli nii usuline tseremoonia kui ka lahkunu sängitamine pühitsetud mulda. Seetõttu lõppes surnu teekond enamasti põllul või suuremal väljal. KB NATIONALE BIBLIOTHEEK / WIKIPEDIA
Nagu paljude muude kuritegude korral tuli enesetapja vara konfiskeerida. Erand tehti hulludele. Kergel käel ei konfiskeeritud ka nende enesetapjate vara, kes olid enne tegu kirikus pattu kahetsenud. Tõenäoliselt tulenes see arusaamast, mille järgi patukahetsus ja enesetapp kui surmapatt justkui välistasid teineteist.