Ken Kalling
1938. aasta lõpul kirjutas Eesti ajakirjandus küllaltki kerglasel toonil Tartu koolide mumpsipuhangust: Tallinnas räägitavat Tartu haigusest, Emajõelinnas aga pidada kõik poisikesed põski punnitama, lootes koolikohustusest pääseda. Et tõbi tabas ka täiskasvanuid, meenutati toonagi valusat iibeteemat: „ .. kui Härra Mumpsil ei jätku lapsi, keda pinnida, eks ta siis võta lisa vanema rahva hulgast!“
MOEHAIGUS
„Tallinn on täitsa mahajäänud nurgake!“
„Nohoh! See on ju ometi pealinn!“
„Ega see loe! Ent viimane mood – mumps – jõudis otsaga alles nüüd siia!“
28. jaanuaril 1939 ajalehes Postimees tollase Tartus puhkenud „moehaiguse“ mumpsi kohta ilmunud karikatuur. DIGAR
Lastehaigus
Mumps on viirushaigus, mis levib piisknakkusena, tavaliselt kevadtalvel. Tõve levinuim avaldumisvorm on kõrvasüljenäärme põletik (rööpnimetus „epideemiline parotiit“), mille tõttu tursub kael ning on valus neelata ja mäluda. Mumpsi, mis võib olla ühe- või mõlemapoolne, sümptomeiks on ka peavalu, halb enesetunne ja palavik. Minevikus on sageli mainitud ka oksendamist ja jäsemete krampe.
Mumpsi nakatunud viieaastane poiss, näha on haigusele omane näopiirkonna paistetus. HEINRICH WEINGAERTNER / WIKIPEDIA
Mumps on n-ö lastehaigus, haigestunute seas annavad tooni viie- kuni üheksa-aastased. Vanemaealised põevad raskemini, näiteks siis, kui tõbi tabab sugunäärmeid. Orhiit, valulik munandipõletik, tekib kuni kolmandikul lapsepõlve seljataha jätnuil; ooforiit, munasarjapõletik, kuni viiel protsendil naistel. Naistel ei põhjusta mumps viljatust. Orhiit, mis toob kuni pooltel põdenutel kaasa munandite atroofia, võib harvadel juhtudel päädida viljatusega.
Tüsistusvõimalusi on veel. Enne vaktsineerimise kasutuselevõttu jäi neli protsenti haigestunuist pankreatiiti, kümnendik meningiiti. Haruldasem oli mumpsiga kaasnev entsefaliit (selle juhtudest põhjustas mumps kolmandiku), mis andis ka toonased mumpsisurmad. Lastel on praegusajal olulisim mumpsi tüsistus kurdiks jäämine, seda juhtub ühel juhul 20 000-st.
Mumps võib kulgeda ka sümptomiteta. Tõve läbipõdemine tekitab eluaegse immuunsuse. Ravi ei ole, aga on vaktsiin.
Seatõbi
Mumpsi kirjeldati Hiinas 640. aastal eKr. Haiguspuhangust Kreekas Thasose saarel umbes 410. aastal eKr on andnud ülevaate Hippokrates. Mumpsi jäid toona eeskätt noored mehed, kes treenisid ja õppisid palestras või gümnaasiumis. Haiged tervenesid, kuid võis tekkida munandipõletik. Kuna Hippokratese esitatud haiguskirjeldus kõlab väga nüüdisaegsena, peetakse seda antiikarsti geniaalsuse kinnituseks.
Edaspidistel sajanditel oli arstide ringkonnis mumpsist vähem juttu. Kadunud ta ei olnud, seda kinnitavad tõve rahvapärased nimetused. Mitmel pool tunti haigust kui seatõbe, seda on mainitud ka 1732. aastal ilmunud eesti keele käsiraamatus, mille toimetaja oli Anton Thor Helle. Mõnel pool, lähtudes raviprintsiibist „sarnast sarnasega“, talutati haiget ümber seasulu.
Tähelepanek, et tegemist oli laste kollektiivides puhkeva haigusega, andis nimetuse „koolitõbi“. Rahvasuust pärineb ka praegune ametlik nimetus. Mump tähendas vanas inglise keeles pobisemist: vihje kannatajailmele, mis kaasneb valuliku neelamisega.
Jääb mulje, et paari-kolmesaja aasta eest oli mumps lihtrahvale paremini teada kui õpetatud arstidele. Esimene praegusele ajale vastav mumpsi teaduslik kirjeldus pärineb alles 1738. aastast.
Muret tegev orhiit
Kuna mumps võib tabada munandeid, on sellest tõvest saanud soouuringute objekt. Nimelt, kuigi ka naisi teati mumpsi põdevat ning kurdikski jäävat, käsitleti tõbe pikka aega eeskätt kui nähtust, mis ohustab mehi ja sealtkaudu mehelikkust. Esimesena lõid häirekella sõjaväearstid.