Erki Russow
Enne kui rätsepad said asuda riideid õmblema ja mehed-naised neid kanda või edasi kinkida, oli vaja kangast, millest kehakatteks sobivaid tükke välja lõigata. Tallinnas kasutati selleks sageli välismaalt toodud materjale, millega kaubitsemisest teame küll kirjalike allikate vahendusel, kuid arheoloogiliselt oli kangakaubandus enne Jahu tänava suurkaevamisi hoomamatu. Võib kõhklemata öelda, et Kalamaja kullaaugu leiud pakuvad uurijatele täiesti uusi võimalusi.
Hiliskeskaegne kangakaubandus oli üks alustalasid, millele toetus Tallinna rikkus: Lääne-Euroopast toodi hansalinna igal aastal nii palju riidematerjali, et selle pikkust saab tänapäevastes mõõtühikutes arvestada sadade kilomeetritega. Ühe asula jaoks oli seda mõistagi liiga palju, seetõttu liikus suur osa toodust kaupmeeste vahendusel edasi. Kangaid vajasid peale tallinlaste ka teised. Näiteks kasutati seda linnades, linnustes ja mõisates ametirõivaste tarbeks ja palgasõduritele maksmiseks, samuti läks tekstiili vaja isiklikuks tarbeks piiskoppidest vasallideni. Kaupmeeste ja linna rahakassat täitis aga toodete müümine Soomest Novgorodini ja sealt omakorda veel ida poole.
15.–16. sajandi kirjasõnast leiame kangakaubanduse kohta arvukalt märkmeid. Neis on loetletud eri valmistamiskohtadest pärit tooteid ja imporditud koguseid, edastatud kaebusi kehva või ebakorrektse käsitöö kohta, jagatud teavet laevahukus hävinud vara kohta või siis hoopis määratud kindlaks, millist riidesorti tuleks linnateenistujate rüütamiseks tarvitada. Maapõue satub aga riidematerjale suhteliselt harva ning seetõttu on arheoloogidel, erinevalt näiteks keraamikast, palju keerulisem üldistada, millise tehnoloogia ja kvaliteediga kangaid hiliskeskajal eelistati.
Nii oli see Tallinnas vähemalt 2018. aasta kevadeni, sest enne Kalamaja uuringuid teadsime ainult üksikuid leide, mis aidanuks kangakaubanduses ja -tarbimises sõna sekka öelda. Kõige vahetumalt pakuvad selleks tuge kangaplommid: väikesed tinasulamist metallkettakesed, mis kinnitati müügiks mõeldud riidepalakate külge. Liialdamata võime öelda, et kõnealused arheoloogilised kaevamised muutsid pilti otsustavalt, sest 2018. aastale eelnenud ajast oli terve Tallinna peale kogutud vaid 18 kangaplommi, kuid nüüd täienes kollektsioon 223 uue plommiga. Hiljem on neid siit-sealt veel juurde tulnud ning nende ridade kirjutamise ajaks on plommide arv suurenenud umbes poole tuhandeni. Põhjusi on päris mitu: metalliotsijate igapäevane kasutamine välitöödel, kesk- ja uusaegsete prügiladestuspaikade uurimine, suurem teadlikkus selliste leidude infoväärtusest jne.
Kangaplomm – kvaliteedimärk ja infoallikas
Metallplomme hakati Lääne-Euroopas kangaste külge kinnitama arvatavasti 12. sajandi Flandrias, kust see komme levis kiiresti edasi Hollandisse, Prantsusmaale, Itaaliasse jne. Vajadus oma tooteid märgistada lähtus esmalt kvaliteedinõuetest, et nii kontrollijale (tsunft, raad, maaisand, kuningas jne) kui ka ostjale (kaupmees, vahel lõpptarbija) oleks üheselt selge, millise headusastmega kaup on ja kelle valmistatud. Alates 14. sajandist lisandus algsele tähendusele teisigi. Plomme hakati lisama tootmise eri faasides, näiteks vanutamise (riie tehti vastupidavamaks), karustamise (harjati ohakaõisikutega, et tekitada kangale pehme udemekiht), šäärimise (udemekiht lõigati ühtlaseks) jms järel, et oleks teada töölõigu eest vastutaja. Seega rippus kanga küljes vahel neli-viis eri pildiga tinatükki. Plommida võisid ka kaupmehed-vahendajad, Inglismaal hakati esmalt plommima normidele mittevastavaid kangaid, tõendamaks (karistus)maksu tasumist, kuid aja jooksul laienes nn maksuplommide tarvitus kogu toodangule olenemata selle headusest.
Madalmaade kunstnik Isaac Claeszoon van Swanenburg maalis aastatel 1594–1596 sarja Leideni kangavalmistajate argipäevast. Maalil „Het vollen en verven“ („Vanutamine ja värvimine“) on pildi ülanurgas kujutatud valmisriide plommimist; ühe plommi leiame ka allosas olevalt riidepalakalt, mis on tulnud vanutajate käest. STEDELIJK MUSEUM DE LAKENHAL, LEIDEN (S 422)
Plomme kinnitati kangaste külge mitmel viisil. Kõige tavalisem oli tekstiili pitseerimine kahe plommiketta vahele, kasutades plaatide kokku liitmiseks kas mündindusest tuntud puntse või hoopis eritange, mille lõugade siseküljele olid graveeritud piltkujutised. Need tinatükile sisse löödud või surutud pildid pidid vaatajale üheselt ütlema, kes või mis on kanga taga. Sageli oli plommi ühel pool viide käsitöölisele või tööprotsessile (nt udemekraas või šäärimiskäärid), teisele poole paigutati aga valmistamiskoha vapp. Mängida sai ka suurusega: suuremaid plomme kasutati kallima ja kvaliteetsema kauba märgistamiseks. Vahel jäeti tagakülg tühjaks ning alles hiljem on sinna sisse kraabitud teave, näiteks keeruka kriipsusüsteemi abil esitatud teave kanga pikkuse kohta küünardes. Mõnikord lõigati sisse ka kaupmehe peremärk, ilmselt selleks, et suuremat kangakogust vedades tähistada oma kaupa. Seega saab ideaalselt säilinud plommidest välja lugeda nii mõndagi, ent tööriista kujutise või peremärgi korral on raske pilti täpsemalt tõlgendada, sest neid kasutati korraga mitmel pool.
Kinnitusi ja üllatusi Kalamajast
Kui kangad olid jõudnud lõppsihtpunkti, kaotasid plommid oma esmaotstarbe; sageli pärast tollimaksu tasumist märgistus eemaldati. Edaspidi võidi toimida mitut moodi: osa plomme sattus prügina maapõue, kuid teised leidsid tee metallikäsitööliste kätte, kes kasutasid plommitina uuesti muude esemete tarbeks. Kalamaja plommid pärinevad tõenäoliselt kangakaupmeeste koduse prügi seast, sest leiud olid maapõue sattunud koos muu olmeprahiga.
Kui tutvuda Jahu tänava keskaegse prügi seast leitud kangaplommidega lähemalt, ilmneb ühest küljest ootuspärane ning teisalt üksiküllatustega pilt. Kahtlemata tuleb siinsete plommide seast edaspidi veel uusi avastusi, sest kohati ainult väikeste tükkidena säilinud esemeid on keeruline kindlaks teha: vahel pole kujutis nähtav, mõnikord saab pilti mitmeti tõlgendada, kolmas osutub Euroopas teadaolevalt esmakordseks leiuks jne.
Üldistades saame siiski nentida, et Kalamaja 15. sajandi kullaaugust on tulnud esile peaaegu kõigi Tallinna kirjalikes allikates nimetatud Lääne-Euroopa kangavalmistuskeskuste kvaliteedimärke. Võime kinnitada, et tõepoolest kasutati hansalinnas sagedasti Brügges, Ieperis (Ypres), Leidenis, Deventeris ja Amsterdamis kootud kangaid, aga nende kõrval jõudis siia ka Prantsuse ja Saksa tooteid, üks plomm isegi Itaaliast.
Valik Kalamajast leitud kangaplomme. Ieperi plommi alaosa sisse lõigatud jooned annavad märgi küljes olnud kanga pikkuseks kakskümmend küünart