MARIN LAAK
Väliskülalised on tähele pannud, et meie, eestlased oleme imelik rahvas: sülitame kolm korda üle õla ja meie keeles sõnades on palju –seksi, nagu mälestuseks, terviseks. Aga meil on ka eepos, mida teavad ilmselt kõik eestlased!
Eeposte tõlkimine ei ole lihtne töö. Aastail 1857–1861 avaldati ÕES-i vihikutes teadusliku väljaandena eesti ja saksa keeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi suurteos „Kalevipoeg“, millest sai eesti rahva visiitkaart maailmas. Ometi on seda üle 160 aasta vältel tervikuna tõlgitud ainult 12 keelde (saksa, vene, inglise, prantsuse, soome, rootsi, läti, leedu, ukraina, tšehhi, rumeenia ja hindi). Tunduvalt rohkem on ilmunud tõlkekatseid „Kalevipoja“ üksikutest lauludest, ümberjutustusi ja lastele mõeldud adaptatsioone.
Rahvuseepose tõlkija seisab silmitsi eriliste probleemidega: kuidas tõlkida poeetilisi vorme ja kujundeid, mis on keelele ainuomased; mismoodi anda edasi sisu, kui tuleb arvestada ka värsirütmi; kuidas esitada originaalkeele arhaisme jne. „„Kalevipoja“ tõlkimine on olnud kui turnimine imekitsal purdel“, on öelnud Triinu Kartus, eepose teise ingliskeelse tõlke autor.
Üllatus Austraalia eestlastelt
„Kalevipoja“ uue tõlke valimine Austraalias oli üllatus. 2002. aasta varakevadel, täpsemalt 22. veebruaril, saime Sven Vabari vahendatuna raadio Vaba Euroopa kaudu Postimehest lugeda lühiuudist rahvuseepose uue tõlke valmimise kohta: „Austraalia külje all Tasmaania saarel elav Triinu Kartus on lõpetamas „Kalevipoja“ inglise keelde tõlkimist“. Sellest ajendatuna hakkasin ajama tõlke jälgi. Tänu tõlkija pärandi hoidjale, tütar Ebe-Reet Kartusele, ning Arvi Vainomäele, Austraalia Eesti seltside liidu (AESL) tolleaegsele esimehele, jõudsid hinnalise tõlke originaalkäsikirjad Melbourne’i lähedalt Geelongist nelja aasta pärast Tartusse (EKLA reg 2006/24, 2006/124). Uus tõlge koos eestikeelse rööptekstiga ilmus Eesti kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Kunst väljaandena 2011. aasta oktoobris.
Raamatu kujunduses on Mart Anderson kasutanud tõlkija loomingulise kaaslase kunstnik Gunnar Neeme „Kalevipoja“ pilte, mida sai teosesse 80. Kahjuks ei näinud Triinu Kartus ja Gunnar Neeme uue eeposetõlke uhket esitlust Kumus. Ent raamatu sünnile elasid kaasa nende perekonnad Austraalias. Kahe aasta pärast oli mul rõõm tutvustada raamatut Kotkajärve metsaülikoolis, kus see leidis Kanada eestlaste hulgas elavat vastukaja.
Tõlkeraamatu sünniloost
Mõte tõlkida „Kalevipoeg“ uuesti sündis Triinu Kartusel pärast seda, kui ta 1996. aasta veebruaris oli vahendanud mõned värsid Ebe-Reedale, tookordsele EASL esimehele, kes pidi pidama aktusekõne Eesti Vabariigi aastapäeval Melbourne’i Eesti Majas. Miks ta võttis ette nii suure töö, oli ju 1982. aastal Ameerikas Symposia Pressi kirjastuses ilmunud Jüri Kurmani ingliskeelne tõlge? Kuid 15 aastaga oli see läbi müüdud ja muutunud isegi rariteediks.
Triinu Kartuse kirjadest sõpradele ilmneb, et kuigi rahvuseepose tõlkimine oli talle keeleline proovikivi, võttis ta selle õhinaga käsile: ta oli Kreutzwaldi luuleandest tõeliselt vaimustunud ning pidas teose keelt erakordselt kauniks.
Kirjades on Triinu Kartus korduvalt rõhutanud, et tahtis Lauluisa luulekeele ilu kogu maailmale edasi anda. Gunnar Neemet aga oli ajendanud üle paarisaja „Kalevipoja“-pildi looma eeposes kajastuv eestlaste muistne mütoloogiline maailmapilt. Tema pildid on ainulaadsed kogu eesti Kalevipoja kunstis: need on värsiridade tõlked pildikeelde.
Kes oli tõlkija Triinu Kartus?
Kuidas julges seni üldsusele tundmatu lihtne naine kaugel Austraalias võtta käsile sellise hiigeltöö nagu rahvuseeepose tõlkimine? Kes ta oli? Kust ta pärines?
Triinu Kartuse (snd Kalasim, 29.03.1932, Tallinn – 31.05.2003, Melbourne) suur pere oli pagenud Eestist 1944. aasta sügisel, nagu tuhanded teisedki eestlased. Neil õnnestus saada viimase laeva peale, mis Tallinna sadamast 22. septembril lahkus. Nad nägid pealt, kuidas Punase Risti laev Moero Nõukogude õhurünnakus pihta sai ja kuidas see, tuhanded inimesed pardal, kümne minutiga püstloodis merre vajus. Põgenikevooris jalgsi läbi Saksamaa jõudis Kalasimide pere Oldenburgi põgenikelaagrisse. Seal õppis Triinu edasi eestikeelses gümnaasiumis; tema ema, Tartu ülikooli agronoomi haridusega Linda Kalasim, oli õpetaja. Seejärel lõpetas Triinu Inglismaal Canterbury rakenduskunsti kolledži. Väliseestlaste seas oligi ta tuntud pigem tekstiilikunstnikuna. Triinu Kartus on avaldanud luuletusi Bernard Kangro prestiižses kirjandusajakirjas Tulimuld, aga ka Kanada eestlaste ajakirjas Triinu, ajalehes Meie Kodu Sydneys, uue Eesti Vabariigi ajal ka ajakirjas Looming jm. Raamatuna on ilmunud kogu „Varjude mäng. Luuletused“ Gunnar Neeme kaunis rahvusmustritega kujunduses (Melbourne, 1992).
Autori biograafilisi allikaid uurides selgus, et luuletama oli Triinu hakanud juba varases nooruses mõjutatuna Juuru kooliõpetaja peres kasvanud isa Feliks Kalasimi suurest raamatuarmastusest. Ühes mälestuskillus on Triinu meenutanud, kuidas sõja ajal varjendis lugesid tema vanemad lahingumüra summutamiseks valju häälega luuletusi. Võibki öelda, et rahvuseepose tõlkimist ette võttes ei olnud Triinu Kartusel ette näidata filoloogilist eriharidust, seda korvas tema enda luuleand, keeleline andekus ja sügav rahvustunne.
Eepost „Kalevipoeg“ hakkas Triinu Kartus tõlkima 64 aasta vanusena ja pühendus sellele jäägitult – see oli elutöö. Kahe-kolme aastaga tõlkis ta ära esimesed kümme lugu. Hoog oli nii suur, et ta söandas oma tõlketööst rääkida mitmes väliseesti ajalehes ka avalikult. Kuid saatusel oli oma plaan. 2000. aastate algul tabasid Triinu Kartust rasked katsumused: esmalt abikaasa Endel Kartuse (1926–2000) hukk nende Tasmaania Kaja talu põllutöödel ning seejärel tema enda raske haigus. Sellega südilt võideldes jõudis ta suurteose tõlkimise tütar Ebe-Reeda toetusel siiski lõpetada. Esimese kümne laulu tõlked olid viimse värsini lihvitud, kuid viimased lood jäid autori tahte järgi viimistlemata: tema elutee katkes 31. mail 2003.
Käsikirjast raamatuks
Triinu Kartuse tõlkekäsikirjade teekond raamatukaante vahele jätkus Tartus ja Ameerikas. EKLA-sse jõudnud originaalid sisaldasid eepose eri laulude mitut tõlkeversiooni, millest tuli välja valida kõige õnnestunumad. Kuna käsikirja avaldamist toetas kultuuriministeerium, sai vastutusrikka toimetajatöö edasi anda eesti regilaulude kogenud tõlkijale, keeleteadlasele ja folkloristile Harri Mürgile. Ta jätkas tööd niisama suure pühendumusega, ent Ontarios Kanadas. Ema arvuti kataloogidest oli tõlkija tütar leidnud paljudest lauludest eri tõlkeproove; rääkimata sellest, et rohkesti käsikirjalisi parandusi oli ka käsikirja prindis. Millised neist on kõige õnnestunumad?
Harri Mürgi asjatundlik toimetajatöö oli kuldaväärt! Tal olid suured plaanid: omal algatusel oli ta hakanud tööle ka selle nimel, et koostada uue tõlke tarbeks ingliskeelsele lugejale mõeldud kommentaarid, mis tutvustaksid arhailisi eesti keelendeid ja nende tõlke võimalusi ning regivärsivormi eriomaseid paralleelvärssidesse kätketud tähendusi jms. Harri Mürgi elutee katkes ootamatult 2009. aasta varasuvel. Saatsime tõlkekäsikirja edasi Bloomingtoni, kus hädavajalike joonealuste märkustega täiendas tõlkekäsikirja David E. Gay, kelle pagasis oli Indiana ülikoolis kaitstud doktoriväitekiri Põhja-Euroopa eepostest.
Uus „Kalevipoeg“ tulekul
Uue ingliskeelse „Kalevipoja“ tõlkekäsikirja avaldamist toetas Eesti riik. Peame seda suureks tunnustuseks Triinu Kartusele ja Gunnar Neemele ning nende lastele, kuid ka eestlastele üle kogu maailma, kes isamaast kaugel on suutnud elavana hoida rahvuslikku iseteadvust ja tutvustada seda teistele. „Kalevipojast“ oli kujunenud eestlaste „suur oma lugu” ehk rahvusnarratiiv, mis on kandnud lootust ka raskeimatel aegadel, nii kodumaal kui ka paguluses. Eriti tasub seda meenutada tänavu, kui suurest põgenemisest 1944. aasta sügisel möödub 80 aastat.
Kirjandusmuuseumi väljaandena 2011. aastal ilmunud eepose „Kalevipoeg“ ingliskeelne tõlge on nüüdseks samuti harulduseks muutunud. Südamlik Neemede perekond saatis isa pärandi – kirjad, käsikirjad, kunstiteosed, sh „Kalevipoja“ piltide originaalid – laevaga Melbourne’ist kodumaale. Seda tehti mõttelise sildi all „Isa elutöö Eestile!“.
EKLA 95. sünnipäeva aastal saab see Austraalia eestlaste töid ja tegemisi kajastav arhiiv kättesaadavaks üldsusele. Triinu Kartuse elutööst, „Kalevipoja“ tõlkest koos Gunnar Neeme piltidega on Eesti kirjandusmuuseumil kavas teha uustrükk Eesti raamatu aastal 2025, kui möödub 500 aastat esimesest teadaolevast eestikeelsest raamatust – kingituseks eestlastele üle maailma, nagu oli autorite südamesoov.
Marin Laak (1964) on kirjandusteadlane, EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma vanemteadur